nägi kord unes, et ta õpetab koolis ja tahab oma õpilastele midagi selgeks teha. Juba on ta sellega valmis ja pöördub ühe poisi poole küsimusega: „Kas sa said minust aru?” Too karjub kui meeletu: „Oh ja!” Pahaselt kutsub ta poissi karjumise pärast korrale. Ent juba karjub kogu klass: „Orja.” Siis: „Eurjo.” Ja viimaks „Feuerjo!” Ja nüüd virgub ta sellepeale, et tänaval hüütakse tõepoolest „Tuli, Feuerjo!””31
Garnier (1872 [1. kd, 476]) jutustab Radestocki järgi, kuidas põrgumasina plahvatus äratas vankris magava Napoleon I, kes elas seepeale unes taas läbi Tagliamento ületamist ja austerlaste kahurituld, kuni ta ärkvele ehmus hüüdega: „Meile on miin alla pandud!”32
Kuulsaks on saanud unenägu, mida koges Maury (1878, 161). Ta oli haige ja lebas oma toas voodis; ema istus ta kõrval. Ta nägi nüüd und revolutsiooniaegsest hirmuvalitsusest, elas kaasa hirmsatele mõrvastseenidele ja viimaks kutsuti ta ise kohtu ette. Seal nägi ta Robespierre’i, Marat’d, Fouquier-Tinville’i ja kõiki selle kohutava ajastu kurbi kangelasi; mõne vahejuhtumi järel, mis ei talletunud tema mällu, mõisteti ta süüdi ja viidi määratult suure rahvahulga saatel kohta, kus kohtuotsuseid täide saadeti. Ta ronib tapalavale, timukas seob ta lauale; see pöördub; giljotiininuga langeb alla; ta tunneb, kuidas ta pea lahutatakse kehast, ärkab meeletus hirmus üles – ja leiab, et ta voodipäits on alla kukkunud ja tabanud ta kaelalüli, tõepoolest nagu giljotiininuga.
Selle unenäoga seostub huvitav arutelu, mille algatasid Le Lorrain (1894) ja Egger (1895) ajakirjas Revue philosophique: kas ja kuidas on unenägijal võimalik sellesse lühikesse aega, mis jääb äratusärrituse tajumise ja ärkamise vahele, suruda kokku näiliselt nii üliohter unenäosisu33.
Sellelaadsed juhtumid näitavad, et uneaegsed objektiivsed meeleärritajad on unenäoallikatena kõige paremini tõendatud. See on ka asi, mis võhikute teada ainsana mingit rolli etendab. Kui pärida haritud inimeselt, kellele muidu unenägude-alane kirjandus on võõras, kuidas unenäod tekivad, siis vastab ta kindlasti viitega temale teatavaks saanud juhtumile, selgitades unenägu ärkamise järel ära tuntud objektiivse meeleärritajaga. Teaduslik vaatlus ei saa siia pidama jääda, vaid leiab põhjuse edasi küsida tähelepanekust, et une ajal meeltele mõjuv ärritaja ei ilmne ju unenäos oma tegelikul kujul, vaid seda asendab mingi muu ettekujutus, mis on sellega mingil viisil seotud. See seos aga, mis ühendab unenäoärritajat ja unenäotulemit, on Maury sõnade kohaselt une affinité quelconque, mais qui n’est pas unique et exclusive34 (1853, 72). Kuulatagu näiteks kolme Hildebrandti äratusunenägu (1875, 37 jj); tuleb endalt küsida, kuidas üks ja seesama ärritus võib kutsuda esile nii erinevaid ja miks just selliseid unenäotulemeid:
„Niisiis lähen ma ühel kevadhommikul jalutama ja longin haljendavate põldude vahelt edasi naaberkülani, seal näen ma piduriietes elanikke, lauluraamat kaenla all, kiriku poole liikumas. Õigus! On ju pühapäev ja varsti algab hommikune jumalateenistus. Ma otsustan sellel osaleda, enne aga, kuna mul on pisut palav hakanud, kirikut ümbritseval kalmistul end maha jahutada. Lugedes siin erinevaid hauakirju, kuulen ma, kuidas kellamees ronib torni, mille tipus näen väikest külakella, mis kohe annab märku palvuse algusest. Veel terve viivu ripub see seal liikumatult, siis hakkab kiikuma – ja äkki kõlavad ta löögid heledalt ja läbitungivalt – nii heledalt ja läbitungivalt, et nad teevad lõpu minu unele. Kellahelinad tulevad aga äratuskellalt.”
„Teine kombinatsioon. Hele talvepäev; tänavaid katab paks lumi. Ma olen lubanud võtta osa saanisõidust, ent pean kaua ootama, kuni teatatakse, et saan on ees. Nüüd tuleb teha ettevalmistusi pealeistumiseks – kasukas pannakse selga, tuuakse välja jalakott – ja viimaks ometi istun ma oma kohal. Ent ärasõit viibib, kuni ohjad annavad ootavatele suksudele äratuntava märguande. Nüüd nad tõmbavad; ägedalt rappuvad kuljused alustavad oma teada-tuntud janitšarimuusikat nii vägevalt, et ühe hetkega rebeneb unenäo ämblikuvõrk. Jällegi ei ole see midagi muud kui äratuskella kile heli.”
„Veel kolmaski näide! Ma näen köögitüdrukut mõnetosinalise taldrikuvirnaga piki koridori söögituppa sammumas. Mulle tundub, et tema käes olevat portselanisammast ähvardab oht tasakaalu kaotada. „Ole tähelepanelik,” hoiatan ma, „kogu see laadung kukub maha.” Muidugi ei jää kohustuslik vastuväide tulemata: see ju harjunud asi jne, sellal saadan ma mureliku pilguga ikka veel minejat. Õigus, ukselävel ta komistabki – haprad nõud kukuvad ja klirisevad ja klärisevad tuhande killuna mööda põrandat laiali. Ometi – lõputult jätkuv heli ei ole ju, nagu ma peatselt märkan, õieti klirin, vaid päriselt tilin – ja selle helinaga, nagu nüüd virguja aru saab, on äratuskell oma tööd teinud.”
Küsimusele, miks unenäos psüühika objektiivse meelelise ärrituse olemust valesti tõlgendab, vastasid Strümpell (1877 [103]) ja peaaegu samamoodi Wundt (1874 [659-60]) nii, et psüühika satub selliste unes saadavate ärrituste tõttu illusiooniloome tingimustesse. Me tunneme meelemulje ära, tõlgendame õigesti, st reastame mälestuste rühma, millesse ta kõikide eelnevate kogemuste põhjal kuulub, siis, kui see mulje on piisavalt tugev, selge ja kestev ning kui meie kasutada on piisavalt aega. Kui need tingimused ei ole täidetud, siis me objekti, millest mulje tuleneb, ära ei tunne; me loome selle põhjal illusiooni. „Kui jalutatakse avaral väljal ja adutakse hägusalt kauget eset, võib juhtuda, et seda peetakse esmalt hobuseks.” Lähemal vaatamisel võib ennast peale suruda tõlgendus lamavast lehmast ja viimaks laheneb see kindlaks ettekujutuseks istuvate inimeste rühmast. Sama määratlemata olemusega on need muljed, mida psüühika välistelt ärritajatelt unes saab; ta loob nende põhjal illusioone, äratades mulje põhjal suurema või väiksema hulga mälestuspilte, mille kaudu mulje omandab psüühilise väärtuse. Millistest paljudest asjaomastest mälestusringidest neisse kuuluvad pildid äratatakse ja millised võimalikud assotsiatsiooniseosed seejuures jõustuvad, jääb ka Strümpelli järgi määratlemata ja otsekui hingeelu meelevalda.
Me seisame valiku ees. Me võime möönda, et unenägude kujunemise seaduspärasust ei saa kaugemale enam järgida, ja seega loobuda küsimast, kas meelemulje poolt esilekutsutud illusioon ei allu ehk teistele tingimustele. Või me võime hakata oletama, et unes ründavad objektiivsed meeleärritajad etendavad unenägude allikana vaid tagasihoidlikku rolli ning äratatavate mälupiltide valikut määravad muud asjaolud. Tõepoolest, kui kontrollida Maury eksperimentaalselt tekitatud unenägusid, mille ma sellel eesmärgil nii pikalt ära tõin, siis tahaks öelda, et tehtud katse katab tegelikult vaid ühe unenäoelemendi päritolu, muu unenäosisu näib ennemini liiga iseseisev, liiga määratletud üksikasjades, et seda saaks selgitada nõudega, nagu peaks see sobima kokku eksperimentaalselt sisestatud elemendiga. Hakatakse ju isegi kahtlema illusiooniteoorias ja objektiivse mulje võimes unenägu kujundada, kui saadakse teada, et seda muljet tõlgendatakse unenäos vahel kõige kummalisemal ja kaugemal viisil. Nii jutustab näiteks Simon (1888) unenäost, kus ta nägi hiiglaslikke inimesi laua ääres istumas ja kuulis selgesti kohutavat kriginat, mis tekkis nende lõualuude kokkusurumisel mäludes. Virgudes kuulis ta oma akna alt mööda galopeeriva hobuse kabjaplaginat. Kui hobusekapjade lärm äratab just ettekujutused „Gulliveri reiside” mälestusringist, viibimisest Brobdingnagi hiiglaste ja vooruslike hobuolendite keskel – nagu ma ehk tõlgendan igasuguse autoripoolse toetuseta –, siis kas selle ärrituse suhtes nii ebatavalise mälestusringi valikut ei võinud hõlbustada mõni muu motiiv?35
2) sisemised (subjektiivsed) meeleimpulsid
Hoolimata kõikidest vastuväidetest tuleb möönda, et objektiivsete magamisaegsete meeleimpulsside roll on vaieldamatult kindel, ja kuigi nende ärrituste iseloom ja sagedus ei näi võib-olla piisavad kõikide unenäopiltide seletamiseks, siis viidatakse sellele, et tuleb otsida teisi, analoogiliselt toimivaid unenägude allikaid. Ma nüüd ei tea, kus ilmus esimest korda mõte, et väliste meeleärrituste
/Unenäost arusaamiseks tuleb arvestada saksakeelset hääldust: eu > oi./
[Lisaks vaata allpool lk 216 j. ja 444 j.]
Lisaks vaata lk 73 ja lk 443.
/mingisugune seos, mis pole siiski ainulaadne ega erandlik./
[Lisa 1911] Hiiglaslikud isikud unenäos annavad põhjust oletada, et tegemist on episoodiga magaja lapsepõlvest.
[Lisa 1925] Eelnev tõlgendus Gulliveri reiside mälestusena on muide hea näide sellest, milline ei tohi tõlgendus olla. Unenäo tõlgendaja ei tohi lasta oma nutikusel mängida ega maganu mõtteid kõrvale jätta.
