ent tolle välimus talle ei meenunud. Jõudnud mõni päev hiljem tõepoolest Montbrisoni, leiab ta unenäos tundmatuks peetud koha üles ja kohtab härrat, kelles ta kohe tunneb ära unenäo T. Tegelik isik on vaid vanemaks jäänud, kui seda näitas unenäopilt.
Ma võin siin jutustada omaenese unenäo, milles meenutatava mulje asendas seos sellega. Ma nägin unes isikut, kellest ma unenäos teadsin, et ta on minu kodukoha arst. Ta nägu ei olnud selge, ta segunes kujutlusega minu gümnaasiumiõpetajast, kellega ma praegugi vahetevahel kohtun. Milline seos nende kahe isiku vahel on, ei osanud ma ärkvel seisundis kätte leida. Kui ma aga küsisin oma emalt selle kohta, kes oli mu esimeste lapsepõlveaastate arst, sain ma teada, et too oli ühesilmaline, ja ühesilmaline on ka gümnaasiumiõpetaja, kelle isik oli unenäos katnud arsti isiku. Ajast, mil ma seda arsti olin näinud, oli möödunud kolmkümmend kaheksa aastat, ja ma ei ole omateada temale ärkvelelus kunagi mõelnud, ehkki arm mu lõual võinuks meenutada abi, mida ta mulle kunagi andis.25
Kui mitu autorit väidab, et enamikus unenägudes saab sedastada viimaste päevade elemente, siis kõlab see, nagu tuleks uneelus luua vastukaal lapsepõlvemuljete tohutule rollile. Robert (1886, 46) kuulutab isegi: üldiselt tegeleb normaalne unenägu üksnes viimati möödunud päevade muljetega. Kummatigi kogeme, et Roberti konstrueeritud unenäoteooria nõuab rangelt sääraste vanemate muljete tagasitõrjumist ja värskeimate muljete esilenihutamist. Nagu ma omaenda uuringute põhjal võin kinnitada, vastab Roberti väide tõele. Ameerika autor Nelson arvab [1888, 380 jj], et kõige sagedamini kasutab unenägu kas unenäole eelnenud päeva või kolme päeva taguseid muljeid, otsekui poleks unenäole vahetult eelnenud päeva muljed veel piisavalt nõrgenenud, veel küllalt kõrvale pandud.
Paljud autorid, kes ei ole tahtnud kahelda unenäosisu ja ärkvelelu sisimas seoses, on märganud, et muljed, millega ärkvel mõtlemine intensiivselt tegeleb, ilmuvad unenägudesse alles siis, kui päevane mõttetöö on nad juba mõningal määral kõrvale tõrjunud. Nii ei nähta reeglina kallist kadunukest unes alguses, kui selle, kes edasi elab, täidab täielikult lein (Delage, 1891 [40]). Kummatigi on üks viimase aja vaatlejaid, miss Hallam, kogunud ka vastupidiseid näiteid ja esindab selles punktis psühholoogilise individuaalsuse arvestamise vajadust (Hallam ja Weed, 1896 [410-11]).
Kolmas, kõige iseäralikum ja arusaamatum unenäomälu omapära ilmneb reprodutseeritava materjali valikus, mis ei väärtusta, nagu ärkvelseisundis, ainult kõige olulisemat, vaid vastupidi sellele ka mälestuse jaoks kõige neutraalsemat, märkamatut. Ma annan selles asjas sõna nendele autoritele, kes on kõige tugevamini väljendanud oma imestust.
Hildebrandt (1875, 11): „Sest kõige tähelepanuväärsem on see, et unenägu ei ammuta reeglina oma elemente mitte suurimatest ja kõige sügavamale ulatuvatest, mitte viimase päeva võimsatest ja pakilisematest huvidest, vaid kõrvalistest lisadest, nõnda-öelda viimati kogetu või kaugemal asuva mineviku väärtusetutest katkenditest. Põrutav surmajuhtum meie perekonnas, mille muljete mõju all me hilja õhtul magama jääme, on meie mälust maha kustutatud, kuni esimene ärkvel silmapilk laseb tal kurvastava väega sinna tagasi pöörduda. Kui meile seevastu tuli vastu võõras, laubal soolatüügas, millele me pärast sellest möödumist enam hetkegi ei mõelnud, võib see meie unenäos rolli etendada…”
Strümpell (1877, 39): „…sellised juhtumid, kus unenäo analüüsimisel leitakse elemente, mis pärinevad küll viimase või eelviimase päeva kogemustest, ent mis olid ärkvel teadvusele niivõrd ebaolulised ja väärtusetud, et unustati peatselt pärast nende kogemist. Säärased kogemused on näiteks juhuslikult kuuldud märkused või ka pealiskaudselt täheldatud teiste tegemised, põgusalt tajutud asjad või isikud, üksikud väikesed tükid loetust ja muu sarnane.”
Havelock Ellis (1899, 727): „The profound emotions of waking life, the questions and problems on which we spread our voluntary mental energy, are not those which usually present themselves at once to dream conciousness. It is, so far as the immediate past is concerned, mostly the trifling, the incidental, the „forgotten” impressions of daily life which reappear in our dreams. The psychic activities that are awake most intensely are those that sleep most profoundly.”26
Binzi (1878, 44-5) ajendavad just kõnealused unenäomälu iseärasused väljendama rahulolematust tema enese poolt toetatava unenäoseletusega: „Loomulik unenägu esitab meile sarnaseid küsimusi. Miks me ei näe unes just viimati möödunud päeva mälumuljeid, vaid sukeldume sageli ilma äratuntava põhjuseta meist kaugesse, peaaegu hääbunud minevikku? Miks võtab teadvus unenäos nii tihti vastu neutraalsete mälestuspiltide mulje, sellal kui ajurakud, mis kannavad endas kõige erutavamaid mälestusi kogetust, lebavad tummalt ja liikumatult, kui neid just vahetult enne pole ärkveloleku jooksul tormilise taaselustamisega erutatud?”
On hõlpsasti mõistetav, et unenäomälu iseäralik eelistus neutraalse ja tähelepandamatu vastu päevamuljetes pidi enamasti viima selleni, et unenäo ja päevaelu omavahelist seost ei tuntudki ära või siis raskendas see vähemasti igal üksikul juhul selle tõendamist. Nii osutus võimalikuks, et miss Whiton Calkins’il (1893 [315]) jäi oma (ja oma kaaslase) unenägude statistilisel töötlemisel üle vaid üksteist protsenti, milles polnud näha seost päevaeluga. Kahtlemata on Hildebrandtil õigus väita (1875 [12-3]), et kõiki unenäopilte saaks päritolu järgi seletada, kui meil jaguks iga kord piisavalt palju aega ja keskendumist nende päritolu väljauurimisele. Ta ütleb siiski, et „see on äärmiselt vaevaline ja tänamatu töö. Sest see võib enamasti viia igasugu psüühiliselt päris väärtusetute asjade väljanuuskimisele kõige kõrvalisematest mälukambritest, igasugu ammu möödunud aja kõige vähem mõjuvate momentide väljakaevamisele ladestuste alt, mis katsid nad võib-olla juba järgmisel tunnil.” Ma pean siiski kahetsema, et terane autor loobus järgimast nii silmapaistmatult algavat teed; see tee oleks viinud vahetult unenäo seletamise keskmesse.
Unenäomälu käitumine on kindlasti äärmiselt oluline üleüldse kõikidele mäluteooriatele. See õpetab, et „mitte miski, mis on meil vaimselt kunagi olnud, ei saa täielikult kaduma minna” (Scholz 1887, 34). Või nagu seda väljendab Delboeuf [1885, 115]: „que toute impression même la plus insignifiante, laisse une trace inaltérable, indéfiniment susceptible de reparaître au jour”27, järeldus, millele tingimata viivad ka nii paljud muud hingeelu patoloogilised ilmingud. Peetagu seda unenäos ilmnevat mälu erakordset sooritusvõimet silmas, et hiljem teravalt tajuda vastuolu, mida peavad välja tooma teatud hiljem mainitavad unenäoteooriad, mis üritavad unenägude absurdsust ja seosetust seletada meile päeval tuntud osalise unustamisega.
Võib isegi torgata pähe taandada unenägemine kui nähtus üleüldse mäletamisele, näha unenäos ka öösiti mittepuhkava reprodutseerimistegevuse väljendust, mis on eesmärk iseeneses. Teated nagu Pilczi omad (1899) sobiksid siia: nende kohaselt saab unenäo nägemise aja ja unenäo sisu vahel tõendada kindlaid seoseid selliselt, et sügavas unes reprodutseeritakse vanema aja muljeid, vastu hommikut aga viimase aja omi. Säärane arusaam muutub aga juba ette ebatõenäoliseks selle viisi tõttu, kuidas unenägu meenutatava materjaliga ümber käib. Strümpell [1877, 18] juhib õigustatult tähelepanu sellele, et unenägudes ei esine elamuste kordusi. Unenäos on küll selle algmed, kuid järgmist lüli ei tule; see ilmub muutununa või asub tema asemele midagi hoopis võõrast. Unenägu toob vaid reproduktsioonide murdosi. See on kahtlemata sedavõrd reeglipärane, et seda saab teoreetiliselt kasutada. Siiski on erandeid, kus unenägu kordab kogetut sama täielikult, kui meie ärkveloleku mälestus seda suudab. Delboeuf jutustab [1885, 239 jj] oma kolleegist ülikoolis, kes tegi unenäos kõikide üksikasjadega taas kord läbi ohtliku autosõidu, kus ta vaid ime läbi oli pääsenud õnnetusest. Miss Calkins mainib (1893) kaht unenägu, mille sisuks oli eelneva päeva sündmuste täpne reproduktsioon, ja ka mul on hiljem põhjust esitada minule teatavaks saanud näide unenäost, mis muutmata kordas üht lapsepõlvesündmust. [vrd lk 179, 180 ja 187]
[Eelviimasele komale järgnev lause osa, mis lisati 1909. a, sisaldub kõikides hilisemates väljaannetes aastani 1922, seejärel jäeti see ära. Samale isikule viitamine lk 252 on mõttekas ainult siis, kui see viitab ärajäetud lauselõpule. Haav tekkis ilmselt selle õnnetuse tulemusena, mida Freud kirjeldab lk 499. Unenägu mainib Freud ka teoses 1916-17, 13. loeng.]
/„Ärkvelelu sügavad tunded, küsimused ja probleemid, millele me kulutame oma peamise tahtelise vaimuenergia, pole need, mis tavaliselt kohe ilmuvad unenäo-teadvusse. Mis puutub vahetusse minevikku, siis ilmuvad meie unenäos taas tühised, juhuslikud, „unustatud” päevase elu muljed. Psüühikategevused, mis on ärkvel kõige aktiivsemad, on need, mis magavad kõige sügavamalt.”/
/„Et iga mulje, ka kõige tühisem, jätab kustumatu jälje, mis on võimeline uuesti silme ette kerkima.”/
