nägemis- ja kuulmisaistingud, mida me ärkvelseisundis tunneme valguskaosena nägemisvälja hämaralal, kõrvade kumisemise ja kohinana jne, nende seas nimelt subjektiivsed võrkkesta ärritused. Nii saab selgituse unenäo iseäralik kalduvus, millega meie silme ette võlutakse mitmeid sarnaseid või päris kattuvaid objekte. Me näeme enda ees hulgaliselt linde, liblikaid, kalu, kirjusid pärleid, lilli ja muud sarnast. Siin on nägemisvälja hämarala valgustolm võtnud fantastilise kuju ning need loendamatud valguspunktid, millest ta koosneb, kehastavad unenäos sama paljusid üksikuid pilte, mida nende liikuvuse tõttu valguskaoses peetakse liikuvateks esemeteks. – Küllap saab sellega põhjendada ka unenägude suurt kalduvust mitmekesistele loomakujudele, mille vormide rikkus hõlpsasti ühildub subjektiivsete valguspiltide iseäraliku vormiga.”
Subjektiivsete meeleimpulsside eeliseks unenäopiltide allikana on ilmselt see, et erinevalt objektiivsetest ei sõltu need välisest juhusest. Nad on nõnda-öelda selgitamise käsutuses nii tihti, kui neid vaja on. Nad jäävad aga objektiivsetest meeleärritustest maha selles, et nende rolli unenägude tekitajana saab vaid raskesti tõendada või ei saa seda üldse teha, nagu see oli võimalik teiste puhul vaatluse või eksperimendi teel. Peamiseks tõendiks subjektiivsete meeleärrituste unenägusid tekitavast võimest on nn hüpnagoogilised hallutsinatsioonid, mida Johannes Müller (1826) on kirjeldanud „fantastiliste nägemisilmingutena”. Need on tihti väga elavad, vahelduvad pildid, mis ilmuvad tavaliselt uinumise perioodil paljudel inimestel päris regulaarselt ja võivad ka silmade avamise järel viivuks püsima jääda. Maury, kes allus noile suurel määral, pühendas nendele põhjaliku käsitluse ja väitis, et nad on seotud või pigem identsed unenäopiltidega (nagu muide juba Joh. Mülleril [samas, 49 jj]). Maury ütleb, et nende tekkimiseks on vajalik teatud hingeline passiivsus, tähelepanu pinge vähenemine (1878, 59 jj). Piisab aga sekundiks sellisesse letargiasse langemisest, et muu kalduvuse olemasolul näha hüpnagoogilist hallutsinatsiooni, mille järel võib-olla uuesti virgutakse, kuni uinumine lõpetab korduva mängu. Ärgates veidikese aja pärast, õnnestub Maury järgi siis tihti tõendada unenäoski neidsamu pilte, mis kerkisid ta silme ette enne magamajäämist hüpnagoogilise hallutsinatsioonina (samas, 134 jj). Nii oli Mauryl kord tegu terve rea moonutatud ilme ja iseäralike soengutega grotesksete kujudega, kes uskumatu pealetükkivusega tülitasid teda uinumise perioodil, ja ärgates meenus talle, et ta oli neid ka unes näinud. Teine kord, kui ta parajasti kannatas näljatunde all, sest oli napil dieedil, nägi ta hüpnagoogiliselt kaussi ja kahvliga varustatud kätt, mis võttis kausist pisut sööki. Unenäos oli ta rikkalikult kaetud laua ääres ja kuulis kahvlite klõbinat söömisel. Teine kord, kui ta uinus ärritatud ja valutavate silmadega, nägi ta hüpnagoogilist hallutsinatsiooni mikroskoopiliselt väikestest märkidest, mida ta suure pingutusega pidi dešifreerima; kui teda tunni aja möödudes unest äratati, mäletas ta unenägu, kus esines väga väikeste tähtedega avatud raamat, mille ta pidi vaevaga läbi lugema.
Nende piltidega üsna sarnaselt võivad hüpnagoogiliselt ilmuda ka kuulmishallutsinatsioonid sõnadest, nimedest jne ja seejärel unenäos korduda, otsekui eelmäng, mis kuulutab algava ooperi juhtmotiive.
Johannes Mülleri ja Mauryga samu radu pidi rändab ka uueaegsem hüpnagoogiliste hallutsinatsioonide vaatleja G. Trumbull Ladd (1892). Harjutamise tulemusena suutis ta kaks kuni viis minutit pärast uinumist end järsult unest välja rebida, avamata seejuures silmi, ja siis oli tal võimalik võrrelda just hääbuvaid võrkkestaaistinguid mällu jäänud unenäopiltidega. Ta kinnitab, et sai iga kord tunda ära nendevahelise sisemise seose sellisel viisil, et võrkkesta omavalguse helendavad punktid ja jooned andsid otsekui kontuurid, skeemi psüühiliselt tajutud unenäokujudele. Näiteks unenäos, milles ta nägi enese ees selgesti trükitud ridu, mida ta luges ja uuris, olid helendavad punktid võrkkestal korrastatud paralleelsete joontena. Tema sõnadega öeldes: selge trükitud lehekülg, mida ta unenäos luges, lagunes objektiks, mis ilmnes tema ärkvel tajus nagu reaalse trükitud lehe osa, mida vaadeldakse läbi augukese paberitükis liiga suurelt kauguselt, et midagi selgelt eristada. Ladd arvab, ilma sealjuures nähtuse keskset [tserebraalset] osa alahindamata, et meil peaaegu ei olegi visuaalseid unenägusid, mis ei toetuks võrkkesta sisemiste ärritusseisundite materjalile. See kehtib eriti nende unenägude puhul, mida nähakse pimedas toas vahetult pärast uinumist, sellal kui hommikustele ärkamiseelsetele unenägudele on ärrituse allikaks objektiivne, valgustatud toas silma tungiv valgus. Omavalgusimpulsi vahelduv, lõpmata muundumisvõimeline iseloom vastab täpselt rahutule pildijadale, mida unenäod meie silme ette toovad. Kui Laddi tähelepanekuid pidada tähtsaks, ei saa subjektiivsete ärritusallikate osakaalu hinnata väikseks, sest nähtavad kujundid moodustavad teatavasti peamise osa meie unenägudest. Teiste meeltevaldkondade panus on minimaalne ja ebapüsiv, kui mitte arvestada kuulmist.
3) sisemised, orgaanilised kehalised ärritused
Kui me ei otsi unenägude allikaid mitte väljastpoolt organismi, vaid organismi seest, peame meenutama, et peaaegu kõik meie siseelundid, mis tervena ei anna oma olemasolust meile peaaegu mitte mingit märki, muutuvad – nagu me seda nimetame – ärritatusseisundis või haigena meile enamasti ebameeldivate aistingute allikaks, mida tuleb pidada samaväärseks väljast tulevate valu- ja tajuärrituste tekitajatega. On väga vanu kogemusi, mille põhjal nt Strümpell (1877, 107) väitis: „Psüühika siirdub unes palju sügavamale ja laiemale aistimisteadvusele oma kehalikkusest kui ärkvelseisundis ja tal tuleb võtta vastu teatud teda mõjutavaid ärritusaistinguid, mis johtuvad tema keha osadest ja nende muutustest, millest ta ärkvelseisundis mitte midagi ei teadnud.” Juba Aristoteles pidas väga võimalikuks, et unenägu juhib meie tähelepanu algavatele haigusseisunditele, millest me ärkvel veel mitte midagi ei märka (suurenduse jõul, mis unenäos muljetele osaks saab, vt eespool lk 21), ja arstidest autorid, kelle vaated olid kahtlemata kaugel sellest, et uskuda unenägude ennustamisandesse, on vähemasti haiguskuulutajate puhul tunnustanud unenäo seda tähendust (vrd M. Simon, 1888, 31 ja mitmed vanemad autorid.36)
Näib, et näidetest, mis kinnitavad unenägude diagnostilisi võimeid, ei ole ka uuemal ajal puudu. Nii näiteks esitab Tissié (1898 [62-3]) Artigues‘i järgi (1884 [43]) loo neljakümne kolme aastasest naisest, kes aastaid nägi näiliselt täiesti tervena õudusunenägusid ja kellel arstlikul läbivaatusel avastati algav südamehaigus, mille tõttu ta varsti suri.
Siseelundite väljakujunenud häired on ilmselt tervel real isikutel unenägude tekitajateks. Üldiselt viidatakse hirmuunenägude sagedusele südame- ja kopsuhaigetel, seda unenäoelu seost on nii paljud autorid sellisel määral esiplaanile nihutanud, et ma saan piirduda üksnes kirjandusele viitamisega (Radestock [1879, 70], Spitta [1882, 241 jj], Maury [1878, 33 jj], M. Simon (1880),Tissié [1898, 60 jj]). Tissié arvab isegi, et haigestunud elundid annavad unenäosisule iseloomuliku kuju. Südamehaigete unenäod on tavaliselt väga lühikesed ja lõppevad hirmus ärkamisega; peaaegu alati etendab sisus rolli selle inimese suremine kohutavatel asjaoludel. Kopsuhaiged näevad unes lämbumist, surutist, põgenemist ja tähelepanuväärselt suurel arvul on neil luupainajaid, mida Börner (1855) suutis näoli lamamisega, hingamisavade katmise teel katseliselt esile kutsuda. Seedehäirete puhul sisaldab unenägu nautimise ja jälestamise teemalisi kujutlusi. Seksuaalse erutuse mõju unenägude sisule on viimaks igaühe kogemusele piisavalt hoomatav ja on kõige tugevamaks alustoeks unenägude orgaanilise ärrituse tõttu tekkimise õpetusele.
Unenägudealast kirjandust läbi töötades on ka ilmselge, et mõned autorid (Maury [1878, 451 jj], Weygandt, 1893) on asunud unenäoprobleemidega tegelema omaenda haigusseisundite mõju tõttu unenägude sisule.
Unenäoallikate väljakasvamine nendest kindlalt sedastatud tõsiasjadest ei ole muide nii oluline, kui seda võiks arvata. Unenägu on ju nähtus, mis esineb tervetel inimestel – võib-olla kõikidel, võib-olla igal ööl –, ja elundite haigestumine ei kuulu ilmselt selle vältimatute tingimuste hulka. Meid ei puuduta aga see, millest tulenevad erilised unenäod, vaid see, millised võiksid olla normaalsete inimeste tavaliste unenägude ärritusallikad.
Siiski on tarvis teha veel üks samm, et jõuda
[Lisa 1914] Peale unenägude kasutamise diagnostilistel eesmärkidel (nt Hippokratesel [vt eespool lk 21, märkus 11]) tuleb meeles pidada nende teraapilist tähendust vanal ajal.
Kreeklastel oli olemas unenäooraakel, millelt tavatsesid abi otsida terveneda soovivad haiged. Haige läks kas Apolloni või Asklepiose templisse, kus ta osales erinevatel tseremooniatel, teda vannitati, hõõruti, suitsutati ja nii transiseisundisse viiduna asetati ta templis ohverdatud jäära nahale. Ta uinus ja nägi unes ravivahendeid, mida talle näidati kas loomulikul kujul või sümbolite ja piltide vahendusel, mida siis tõlgendasid preestrid.
Lisaks vt kreeklaste raviunenägudest Lehmann (1908, 1. kd, 74), Bouché – Leclerq (1879-1882), Hermann (1858, § 41, 262 jj ja 1882, § 38, 356), Böttinger (1795, 163 jj), Lloyd (1877), Döllinger (1857, 130).
