[vt alapeatükk B]. Unenäoelu teist eelist, mida vanad autorid on sageli ülistanud, selle võimet iseseisvalt ületada ajalisi ja ruumilisi vahemaid, võib kergesti pidada illusiooniks. Nagu Hildebrandt (1875 [25]) ära märgib, on see nimelt näiline eelis; unenägu ei ületa ajalisi ja ruumilisi vahemaid teisiti, kui seda teeb ärkvelmõtlemine, ja just selle pärast, et on vaid mõtlemise vorm. Ajalikkuse suhtes peaks unenägu rõõmustama veel teisegi eelise üle, olles teiseski mõttes aja kulgemisest sõltumatu. Unenäod, nagu Maury oma giljotiinil hukkamisest, mis esitati eespool, näikse tõestavat, et unenägu suudab väga lühikesse ajalõiku kokku suruda enam tajusisusid, kui meie psüühikategevus suudab ärkvelaja mõtlemissisus. Sellele järeldusele on samas toodud ka mitmeid vastuargumente; alates Le Lorrain’i (1894) ja Eggeri (1895) artiklitest „unenägude näilise kestuse kohta” on selle osas arenenud huvitav keskustelu, mis selles delikaatses ja sügavale ulatuvas küsimuses ei ole toonud veel lõplikku selgust.68
Et unenägu võib üles võtta päevase intellektuaalse töö ja viia selle päeva jooksul saavutamata jäänud lõpuni, et see võib lahendada kahtlusi ja probleeme, olla luuletajatele ja heliloojatele uue inspiratsiooni allikaks, tundub paljude teadete ja Chabaneix’ (1897) koostatud kogumiku põhjal vaieldamatu. Ent kui ka ei vaidlustata tõiku endid, siis kummatigi tekitab nende mõistmine mitmeid põhimõtteid puudutavaid vaidlusi.69
Viimaks on vaidluste objektiks ka unenäo väidetav ennustusjõud, kus raskesti ületatavad kahtlused kohtuvad kangekaelselt korratud kinnitustega. Välditakse – ja küllap õigustatult – selle teema puhul eitamast kõike tõsiasjadesse puutuvat, sest terve rea juhtumite puhul on loomuliku psühholoogilise selgituse võimalus sealsamas.
F
EETILISED TUNDED UNENÄOS
Nende motiivide seas, mida saab hakata mõistma alles pärast minu enese unenäoalaste uurimustega tutvumist, olen ma unenäo psühholoogiateemast eraldanud probleemi osa, kas ja mil määral jõuavad ärkveloleku moraalihoiakud ja tunded unenäoellu. Nimelt see vastuolu autorite kirjeldustes, mida me teiste psüühikatoimingute osas pidime võõristusega märkama, paneb meid siin jahmatama. Ühed kinnitavad samasuguse otsustavusega, et unenägu ei tea moraalinõudmistest midagi, samas teised, et inimese moraalne loomus jääb ka unenäoelus püsima.
Igaöisele unenäokogemusele tuginemine näib esimese väite õigsuse seadvat väljapoole igasugust kahtlust. Jessen ütleb (1855, 553): „Magades ei saada ka paremaks ega vooruslikumaks, pigem näib südametunnistus unenägudes vaikivat, kaastunnet ei tunta ja võidakse täiesti ükskõikselt ja ilma mingi järgneva kahetsuseta sooritada kõige raskemaid kuritegusid, varastada, mõrvata ja maha lüüa.”
Radestock (1879, 146): „Tuleb arvestada, et unenäos kulgevad assotsiatsioonid ja seostuvad kujutlused ilma refleksiooni ja mõistuseta, esteetilise maitse ja kõlblusotsustuseta; otsustus on ülimalt nõrk ja valitseb eetiline ükskõiksus.”
Volkelt (1875, 23): „Eriti ohjeldamatud ollakse unenäos, nagu kõik teavad, sugulistes suhetes. Nagu unenägija ise on äärmiselt häbitu ja minetanud igasuguse moraalitunde ja – otsustusvõime, nii näeb ta ka teisi ja isegi kõige austatumaid isikuid tegemas tegusid, mida ta ärkvel olles ei söandaks isegi mitte mõttes nendega seostada.”
Kõige teravamalt vastanduvad sellele ütlused, nagu Schopenhaueri oma [1862, 1. kd, 245], et unenäos tegutseb ja räägib igaüks täielikult oma iseloomule vastavalt. K. Ph. Fischer70 väidab, et subjektiivsed tunded ja püüdlused või afektid ja kired ilmnevad unenäoelu suvas; et isikute moraalne omapära peegeldub nende unenägudes.
Haffner (1887, 251): „Kui mitte arvestada väheseid erandeid, … jääb vooruslik inimene ka unenäos vooruslikuks; ta seisab vastu kiusatusele tõrjuda endast eemale viha, kadedus, raev ja kõik pahed; patune mees aga leiab ka oma unenägudest reeglina pildid, mis ärkvelgi olid tal juba silme ees.”
Scholz (1887, 36): „Unenägu on tõde, ilma väärikuse ja alanduse maskita tunneme end ise jälle ära… Aus mees ei saa ka unenäos sooritada au rüvetavat kuritegu, ja kui see siiski juhtub, siis on ta rabatud sellest kui millestki, mis on tema loomusele võõras. Rooma keiser, kes laskis oma alamal pea maha raiuda, sest too oli unes näinud, et tema raius keisril pea maha, ei talitanudki nii ebaõiglaselt, kuna ta seletas, et sellel, kes niisugust und näeb, peavad ka ärkvel sarnased mõtted meeles mõlkuma. Selle kohta, millel ei ole meie sisemuses aset, ütleme me sestap ka iseloomulikult: see ei tuleks mulle uneski pähe.”
Vastupidi sellele arvab Platon, et parimad on need, kellele see, mida teised ärkvel teevad, tuleb vaid unes pähe.71
Pfaff72 ütleb suisa, parafraseerides tuntud vanasõna: „Jutusta mulle oma unenägudest ja ma ütlen sulle, kuidas on sinu sisimas lood.”
Hildebrandti väike kirjutis, millest ma olen võtnud juba nii ohtralt tsitaate, vormilt täiuslikem ja mõtteküllaseim panus unenäoprobleemide uurimisse, mille ma kirjandusest olen leidnud, nihutab just unenäo kõlblusprobleemi oma huvi keskmesse. Ka Hildebrandti jaoks [1875, 54] on kindel reegel: mida puhtam elu, seda puhtam unenägu; mida räpasem üks, seda räpasem teinegi.
Inimese moraalne loomus jääb ka unenäos püsima: „Ent kui meid ei haava ega tundu meile kahtlasena ka ükskõik kui ilmne rehkendusviga, ükskõik kui romantiline teaduse peapeale pööramine, ükskõik kui naljakas anakronism, siis erinevus hea ja kurja, õiguse ja ebaõiguse, vooruse ja patu vahel ei lähe kunagi kaotsi. Ehkki nii paljugi sellest, mis meis päeval toimub, võib tukastamistundidel meist eemalduda – Kanti kategooriline imperatiiv on lahutamatu saatjana nii tugevalt meie kandades kinni, et me ei saa ka magades temast lahti… Seda (tõsiasja) saab seletada just nii, et inimloomuse vundament, moraalne olemus, on liiga kindla struktuuriga selleks, et osaleda kaleidoskoobilaadse läbiraputamise toimes, millele unenäos alluvad fantaasia, mõistus, mälu ja teised sama masti omadused.”
Edasises keskustelus asja üle tekkisid mõlemas autorite rühmas kummalised nihked ja ebajärjekindlused. Rangelt võttes peaks olema kõigi nende jaoks, kelle arvates unenäos inimese moraalne isiksus laguneb, selle selgituse tõttu huvi amoraalsete unenägude vastu otsas. Nad võiksid sama rahuga keelduda katsest panna unenägijat vastutama oma unenägude eest, tegemast inimese halbade unenägude põhjal järeldusi tema loomuse kurjade ajede kohta, nagu ka näiliselt samaväärsest katsest tõendada tema unenägude absurdsuse põhjal tema ärkvelelu intellektuaalsete toimingute väärtusetust. Teised, kelle jaoks „kategooriline imperatiiv” ulatub ka unenäkku, peaksid piiranguteta aktsepteerima vastutust amoraalsete unenägude eest; võiks vaid soovida, et nende endi seda laadi taunitavad unenäod ei eksitaks neid kõrvale muidu kindlaks peetud väärtushinnangutest.
Nüüd aga näib, et mitte keegi ei tea enese kohta nii kindlalt öelda, mil määral ta on hea või kuri, ja et mitte keegi ei saa eitada, et mäletab omaenese amoraalseid unenägusid. Sest selle vastanduse üleselt ilmneb unenäo moraalsuse üle otsustamisel mõlemas autorite rühmas püüdlusi selgitada kõlblusvastaste unenägude päritolu ja areneb uus vastandus vastavalt sellele, kas nende pärinemist üritatakse seletada psüühikaelu funktsioonidega või somaatiliselt tingitud piirangutega. Tegelikkuse sundiv vägi laseb siis unenäoelu eest vastutamise ja mittevastutamise esindajatel saada kokku unenägude ebamoraalsuse erilise psüühilise allika tunnustamises.
Kõik need, kes jätavad kõlbluse uneski kestma, hoiduvad siiski võtmast oma unenägude eest täit vastutust. Haffner ütleb (1887, 250): „Me ei vastuta unenägude eest, sest meie mõtlemine ja tahe on kandunud eemale aluselt, millel ainsana tugineb meie elus tõde ja tegelikkus… Just seepärast ei saa ükski unenäotahe ega unenäotegu
[Lisa 1914] Lisakirjandust ja kriitilist arutelu selle probleemi osas vt Tobowolska Pariisi dissertatsioonist (1900) [Vt ka lk 442 jj]
[Lisa 1914] Vrd kriitika H. Ellise teoses (1911, 268). [Vt ka allpool, lk 517 jj.]
(1850 [72 jj], Spitta järgi (1882 [188]).
[See lause lisati 1914. Siinkohal viidatakse kahtlemata Platoni „Riigi” 9. raamatu sisejuhatavatele lõikudele.]
1868 [9] (Spitta järgi, 1882, 192).
