aru. Noh, nõuannetest oleks ka kasu. Jah, väga. See tähendab, kas ma näiteks pean maja ära müüma või… tead, mul on praegu tegemist, aga ma tulen tuleval nädalal jälle linna, ilmselt kolmapäeval. Võib-olla saame siis kokku. Võin sulle koguni tänulikkusest lõuna välja teha… mida? Hea küll, see on sinust väga lahke. Tead, ma helistan sulle nädala alguses, kui mu plaanid on juba veidi selgemad. Jah. Kena. Tänan, Edward.”
„Noh, kas oli see, keda sa arvasid?” küsis Richard.
„Oli tõesti. Vastik rott, tema on süüdi kõigis minu muredes.”
„Sa ei rääkinud temaga, nagu oleks ta üks vastik rott.”
„Jah, ma tean. Teesklesin veidi. Loodan, et saan temalt välja pressida natuke informatsiooni, millest Simonil oma kohtuasja puhul kasu oleks.”
„Tõesti?”
„See mees on Williami nõbu. Kui ta minu sugulane oleks, ütleksin temast lahti. Hirmus inimene. Libe ennasttäis ussike.”
Richard ei olnud Simonit maininudki, ta oli emale lihtsalt öelnud, et Debbie on terve nädala tööl ja oleks tohutult suureks abiks, kui lapsed saavad kaks päeva varem tema juurde tulla. Aga nüüd…
„Sa tunned vist Simon Beaumonti päris hästi,” ütles ta.
„Üsna hästi. Ma olen temasse väga kiindunud. Tema on kogu selle asja tugipunkt olnud ja mitte ainult mulle. Tundub, et teda ei murra miski, kuigi ta lasti nüüd Graburnist ja Frenchist lahti – see on see pank, kus ta töötas. Väga karm lugu. Vaene Simon. See on kuidagi seotud tema lepinguga ja panga diskrediteerimisega.”
„Kahju,” ütles Richard. Tema hääles polnud kaastunde varjugi, isegi mitte tema enda meelest.
Flora vaatas talle otsa. „Ma tean, et ta pole õieti selline inimene, kes sulle meeldiks. Su isale poleks ta ka eriti meeldinud. Natuke toretsev, oleks ta arvanud. Aga nagu öeldud, mina olen temasse kiindunud. Ta on paljusid inimesi aidanud. Andis sellele vaesele Catherine Morganile oma pangas tööd, andis nõu ühele mehele, kes tahtis ennast ära tappa, kujutad sa ette. Ja muidugi on ta Tilly isa, juba sellepärast meeldib ta mulle. Simon on väga võluv ja meeldiv kaaslane.”
Seda, kuidas Simonile kiitust lauldi, oli rohkem, kui Richard taluda suutis.
„Ma… ma lähen vaatan, mida lapsed teevad,” ütles ta, „vaatan, et kõik on ikka korras. Kui sul midagi selle vastu ei ole.”
„Loomulikult, kullake.”
„Siis tulen ja aitan sul siin ära koristada.”
„Pole vaja. Sa paistad väsinud. Võiksid varakult voodisse minna.”
Richard tundis ennast tõesti väsinult. Ta polnud maganud ja võimust näis võtvat tohutu tardumus. Ta pidi Morag Dunbarile helistama, midagi ütlema, kas või seda, et ta ei tule. Või tuleb üksinda. Või…
„Ei. Ei, ma tulen hetke pärast tagasi.”
Ta tuligi, Flora oli teinud talle tassi kakaod, mida ta armastas.
„Palun. Panin palju suhkrut sisse. Su isa poleks seda lubanud. Ma teen viimasel ajal palju asju, mida ta poleks lubanud. See aitab.”
„Kas sa igatsed teda nii väga?” küsis Richard.
„Jah, muidugi.”
„Oh, ema.” Ta vaatas emale murelikult otsa hallide silmadega, mis olid täpselt nagu isalgi. „Sa ei peaks olema nii… nii vapper. Siis me kipume unustama. Noh, mitte just unustama, aga meil läheb meelest sinu pärast muretseda.”
„Richard, minuga on kõik korras. Sa tead, et on.”
„Sa pole tegelikult nii vintske, eks?” küsis Richard. „Pead täiesti ise selle kohutava asjaga toime tulema. Mul on nii kahju. Tahan, et saaksin rohkem sinuga koos olla.”
„Oh, Richard, ära ole naeruväärne. Sul on oma elu. Ja ma olen väga õnnelik, tõesti olen. Kui see vastik värk muidugi välja arvata. Aga tead mis, kas sulle sobib, ja muidugi Debbiele ka, kui ma kutsun tuleval nädalal üheks päevaks proua Connori laste järele vaatama? Ta on nendega väga järjekindel, ma luban, ja ta ju tunneb neid kõiki. Tilly on siis ka siin, ta on väga mõistlik ja äärmiselt täiskasvanulik. See kokkusaamine on mulle tõesti väga oluline.”
„Jah, loomulikult,” nõustus Richard. „Loomulikult on. Kas sa tõesti arvad, et pead maja ära müüma?”
„Jah, ma kardan, et siin pole kahtlustki. Mul on nii kahju, ma ikka lootsin, et ühel päeval saab see sinu omaks. Aga – häda ajab härja kaevu. Ja häda on see tõesti.”
„Näib nii.”
Flora mõtles, et Richardil on midagi viga, ta on kuidagi turtsakas ja tujutu. Ja kõhnemaks on ta ka jäänud.
„Richard, kullake, kas sa tahad veel veini? Ma võin…” Telefon helises jälle. Helistas Simon.
„Vabandust, Richard, see ei võta kaua. Kuidas läheb, Simon?”
„Oh, mitte kuigi hästi. Hakkan aru saama, mida tähendab igavus. Ja üksildus – on raske, kui sa pole iga päev inimeste keskel.”
„Muidugi,” nõustus Flora, „aga kõik saab korda. Te saate asjad korda. Vabandust, ma ei saa pikalt rääkida, Richard on siin, ajasime just juttu. Ma rääkisin Williami nõoga, ta on ikka Lloyd’sis ametis. Jah. Ja teate, tal jätkus häbematust soovitada mul samamoodi jätkata, ütles, et see on nagu mittevedamise periood ratsavõistlustel.”
„Ja kuidas ta teie probleeme põhjendas?”
„Oh, ta ütles, et ei mõista neid. Ma küsisin, kas ta pani mind samadesse sündikaatidesse kui ennast, nii nagu William palus, ja tema vastas, et jah, muidugi. Ma küsisin, kas ta on ikka samades sündikaatides edasi, aga ta hakkas keerutama, ütles, et pidi natuke raha ringi liigutama, aga üldiselt on ikka jah. Simon, ma tean, et siin midagi ei klapi. Lihtsalt ei klapi. Ta elab Chelseas, tal on paar võidusõiduhobust ja villa mingis jubedas kohas Hispaanias. Kui ta oleks tõesti minuga samades sündikaatides, siis tal küll midagi sellist ei oleks.”
„Tütarsündikaadid,” ütles Simon, „peavad ju olema. Igavesed nadikaelad. Mis tema nimi on?”
„Ta väidab, et Edward Trafford Smythe.”
„Mida te sellega tahate öelda, et väidab?” küsis Simon naerdes. „Taevas küll, te mõjute nagu toonik, Flora. Ma juba tunnengi ennast paremini.”
„Ma tahan öelda seda, et võin kihla vedada, et tema nimi on lihtsalt Smythe ja mingi onu või kellegi nimi oli Trafford. See on ju tavaline asi. Igatahes lähen ma temaga tuleval nädalal lõunat sööma. Kolmapäeval Savoys. Kas te olete siis vaba?”
„Õnnetuseks olen iga päev vaba. Nüüd on mul siis midagi oodata.”
„Nii… mida te tahate, et ma teeksin?” küsis Flora.
„Ma tahan, et te oleksite täiesti vait, käituge, nagu avaldaks ta teile sügavat muljet. Ma olen seal, lõunastan juhtumisi kellegagi koos ja te võite meid tutvustada. Väga igapäevaselt. Siis palute mind enda lauda. Pärast seda ma juba vaatan, kas meil õnnestub panna teda midagi paljastavat ütlema. Tasub igatahes proovida.”
