meelest pühapäeval tagasi.”
No tore, mõtles Richard. Ema lihtsalt ütles Debbie armukesele, et tolle abikaasa on ära ja kui kauaks. Kuigi eks Simon teadis kindlasti ise ka. Ilmselt oli see Beaumonti kaval plaan Flora ees süütukest mängida. Võib-olla on Debbie koguni praegu temaga, õhutab teda tagant, ja nad naeravad koos tema üle. Richardile kerkis korraga klomp kurku, tal hakkas halb ja ta oli väga-väga kurb. Ta tõusis, pöördus teisele poole ja hakkas nõusid nõudepesumasinasse laduma. Pisarad olid ohtlikult lähedal.
„Vabandust, Richard.” Flora oli toru hargile pannud. „Meie advokaat väidab, et peame leidma suitseva püssi, kui tahame need inimesed kohtu ette tuua, ja me Simoniga arvame, et ehk saame Trafford Smythe’i abil sellega hakkama. Oh, ja diktofoni abil muidugi ka.”
„Diktofoni!”
„Jah. Me arvame, et ta tegutseb tütarsündikaatides, ja püüame meelitada seda välja ütlema.”
„Mis asjad need tütarsündikaadid veel on?”
„Tavaliselt põhisündikaadi sees olevad väikesed iseseisvad üksused, mis on loodud lepingusõlmija sõprade ja sugulaste tarvis. Nii et nad on nime poolest ikka Bloggs Grupis või meie puhul siis Westfield Bradleys, aga kui esile kerkib mingi eriti isuäratav tehing, siis panevad nad selle tütarsündikaati. See on tõeline sigadus. Richard, kas kõik on korras?”
„Jaa, jaa, kõik on korras.”
„Tore. Jah, vaene vana Simon, tal on ikka väga halvasti läinud. On ju nii raske, kui sa olid sellise tähtsa koha peal nagu tema…”
„Ehk võiksime lõpetada sellest neetud Simon Beaumontist rääkimise?” pahvatas Richard peaaegu karjudes. „Ma ei taha, ei taha…” Richardi lause jäi pooleli.
Flora vahtis Richardile otsa. „Jah, loomulikult,” lausus ta rahulikult, „kui sa nii soovid. Vabandust.”
Möödus paar sekundit, siis ütles Flora väga leebelt: „Kas sul on Simoniga mingi probleem?”
„Ma… ma ei tea,” vastas Richard ja hakkas nutma. See oli kohutavalt piinlik, ta istus oma ema köögilaua ääres ja surus pea käte vahele. „Ma tõesti ei tea. Palun vabandust.”
„Ära vabanda,” ütles Flora. „Ära ole rumal. Kas sa tahad sellest rääkida?”
„Ei. Noh… tahan küll. Ema, sa tunned teda üsna hästi. Kas sa oled kunagi arvanud… kas sul on olnud põhjust arvata… et tema ja Debbie vahel on midagi?”
Järgnes vaikus, mis kestis Richardi meelest päris kaua, siis ütles Flora: „Joome midagi, eks?”
Oli Lucinda ettepanek saada kokku Fortnumi Soda Fountaini juures: „Ma teen teile tee välja. Hulgaliselt pärmitaignakooke ja muud. Tänuks teie nõuande eest.”
„Pole midagi paremat kui palju pärmitaignakooke. Olen kohal.”
Lucinda nägi Simonit tulemas, tõusis, läks mehele vastu ja embas teda.
„Kulla Simon. Nii armas, et tulite. Kuidas teil läheb?”
„Oh, asjaolusid arvestades mitte kõige hullemini. Teid nähes kohe hulga paremini.”
„Seda ma ei usu. Hakkan ennast üsna tüsedana tundma.”
„Te pole mingil juhul tüse. Ebasobivamat omadussõna ei saa ollagi. Tellime nüüd ära, siis saame asja juurde asuda.”
„Ma ei teagi, kust alustada,” ütles Lucinda. „Piima tee sisse?”
„Natuke, palun. Ehk alustaksite algusest?”
„Noh, algus on see, et ma jätan Nigeli maha. Ei, see pole see, asi on Lloyd’sis. Nagu te teate, Simon, satub Nigel-vaeseke tugeva löögi alla.”
„Tõepoolest.”
„Me panime Steve Durhamiga pead kokku ja mõtlesime välja midagi üsna kavalat.”
„Kes on Steve Durham?”
„Minu advokaat.”
„Selge. Jätkake.”
„Noh, me mõtlesime… Simon, te ei räägi sellest ju kellelegi, ega? See on veidi… delikaatne asi.”
„Loomulikult ei räägi.”
„No igatahes me arvasime, et peaksin Nigelilt kokkuleppe korras saama nii palju kui vähegi võimalik.”
„Ma ütleksin, et see on raske. Teie pole ju see süütu pool, kullake, eks ole?”
„Muidugi ei ole. Aga Steve on suutnud panna asjad paistma rohkem sedamoodi, nagu oleksin. Ta arvab, et ma võin saada maja, Nigel kirjutas selle niikuinii minu nimele, ja ta räägib, et tahab ikka, et see jääks mulle.”
„Nigel! Kas tema on ka sinna petuskeemi tõmmatud?”
„Jaa, vägagi. Tema meelest on see kõik muidugi väga keeruline, sest ta on kohutavalt aus, aga ma suutsin teda veenda. Noh, ta räägib, nagu kardaks, et minu suhe ei jää kestma, väidab, et minu olukord raseda ja vallalisena on väga ebakindel, ja tahab, et ma oleksin majanduslikult kindlustatud. Ja et ta tahab, et mul oleks vähemalt maja. Siis ta pani hulga raha mulle fondi ja Steve ütleb, et praegu poleks mõistlik seda tagasi võtta. Kui ma võin sellele toetuda.”
„Saan aru. Ta jätab natuke lihtsameelse mulje.”
„Võimalik, aga asi on seda väärt. Ja siis oli veel üks asi, millest Steve mõtles – et ehk ma loobusin Nigeliga abielludes millestki, näiteks töökohast. Ja ma ju loobusingi. Ma töötasin ühe kunstniku juures, olin talle omamoodi isiklik assistent. Tore mees, tema nimi on Virgil Barrymore. Igatahes ta tõesti kutsus mind kaasa, kui ta New Yorki kolis, ja mina ei läinud, sest abiellusin Nigeliga.
„Nii.”
„Asi on selles, et Virgili maale müüakse nüüd astronoomiliste summade eest, mina oleksin töötanud protsendi alusel, saanud sellest kõigest kümme protsenti. Ja olnud majanduslikult sõltumatu. Virgil tuleb järgmisel kuul Londonisse ja on nõus – ma vähemalt loodan, et on nõus – seda ka ütlema.”
„Lucinda,” väitis Simon, „see on uskumatu. Te olete väga nutikas tüdruk.”
„Ei ole ma midagi. Suurema osa sellest mõtles välja Steve. Mina olen lihtsalt… no võib-olla natuke leidlik.”
„Väga leidlik. Oletame, et te võidate, saate selle tema raha ja maja – mis siis edasi?”
„Noh, kõigepealt asutame mingi haridusfondi. Õnnetute puudust kannatavate laste heaks. Osa tulust tuleb ka kinnisvarast, mis fondile kuulub. Cadogan Square’i maja sealhulgas. Laenan selle tagatisel raha ja panen kõik fondi. Ja Nigel saab selle kätte, tema on üks põhilisi hooldajaid… Sellest kujuneb päris keeruline protsess, aga Steve arvab, et see on võimalik ja Lloyd’s seda raha kätte ei saa. Nigel on kõigest ilma – paberil. Minu kasuks.”
„Issand,” ohkas Simon, „ma tahaksin, et see Durham oleks minu advokaat.”
„Ma olen kindel, et ta on nõus, kui te teda palute. Aga jah, on ju kaval plaan, eks? See tähendab, et
