miks peaks lahutusadvokaat siis jääma uskuma Nigeli ilmset valet, et ta ei usu suhte kestmajäämist.”
„Nojah… oh heldus, see ongi see raske osa, Simon. Ma pean ütlema, et olen ise ka selle pärast natuke mures. Suhte pärast. Võib öelda, et tunnen ennast tõesti ebakindlalt. Pean selle kirja panema. Ja kindlasti ei saa ma hakata kohe elama mingis häärberis, mille Blue ostab, sest Nigel kavatseb öelda ka seda, et see väike maja, kus me praegu elame, on lapse jaoks täiesti sobimatu. Nii et me peame seniks sinna jääma, kuni lahutusega on asjad ühel pool. Kõik peab paberi peal tõesti hea välja nägema. Ma olen kindel, et Blue’l pole selle vastu midagi, tegelikult ei ole, ta teeb kaasa, kui ma talle kõik korralikult ära seletan. Noh, vähemalt nii ma algul arvasin. Nüüd ma pole enam päris kindel.”
„Ta ei taha sellest siis midagi teada?”
„Nojah. Ma hakkan juba mõtlema, et oleksin pidanud talle kõik kohe alguses ära rääkima, nii et ta oleks selle mõttega tasapisi harjuda saanud. Aga nüüd on juba natuke hilja. Nii et ma mõtlesin, mida teie sellest asjast arvate, kuidas täpselt ma edasi peaksin tegutsema.”
„Ma arvan,” ütles Simon ettevaatlikult, „et te peate talle ütlema niipea, kui saate. Olge täiesti aus. Ja ma arvan, et te peate valmis olema ka selleks, et see ei meeldi talle sugugi.”
„Oh taevas, kas arvate?”
Simon mõtles Blue’st, mehe uhkusest ja armastusest Lucinda vastu, tema ägedast võitlushimulisest energilisusest, tema vanamoodsast töölisklassi omanikuinstinktist ja püüdis kujutleda, kuidas ta Lucinda plaaniga kaasa võiks minna.
„Jah, kullake, tõesti arvan. Mina teie asemel katsuksin sellega võimalikult ruttu ühele poole saada. Ikka väga ruttu. Enne kui on liiga hilja.”
Kolmekümne teine peatükk
Juuli 1990
„Oh issand,” ohkas Debbie. „Oh issand, issand, issand küll.”
Ta tundis – mida ta siis õieti tundis? Hirmu. Väga suurt hirmu. Rabatud sellest, mida ta teinud oli. Suutmata uskuda, et ta seda teinud oli. Erutatud muidugi. Emotsionaalselt ja seksuaalselt.
Ja ta oli õnnelik. Säravalt, palavikuliselt, vabisevalt õnnelik.
Debbie istus oma laua taga, sellesama laua taga oli ta olnud kakskümmend neli tundi tagasi, samas kabinetis, juba seda oli raske uskuda, et ta seal ikka istus ja töötas – või vähemalt eeldatavasti töötas –, et maailm pöörles ikka ümber oma telje, aeg polnud kiiremini liikuma hakanud ega seisma jäänud, et kõikjal Debbie ümber inimesed töötasid, lobisesid, naersid ja pabistasid, tegid kõike ja samamoodi, kui Debbie pidi tegema. Ja Debbie nägi välja ikka samasugune – ta muudkui kontrollis seda sahtlist võetud peeglist, et päris kindel olla, ta vaatas endale näkku ja kartis, mis peeglist paista võib.
Ja tema hääl kõlas samamoodi, ta kuulas, kuidas ta ütleb tavalisi asju nagu „Tänan, hästi”, „Ma saadan selle teate täna välja”, „Jah, muidugi võin ma selle esitlusdokumendi välja printida”.
Ja ometi oli kõik muutunud.
Ta polnud enam meeldiv – või üsna meeldiv – lugupeetud Debbie Fielding, õnnelikult – või üsna õnnelikult – abielus Richardiga, kolme lapse ema, kes püüab hoida koos oma lapsi, tööd ja meest. Ta oli nüüd abielurikkuja Debbie Fielding, tal oli armuke, ta oli käinud voodis mehega, kes polnud tema abikaasa, ning ta ei jõudnud ära oodata, millal ta seda uuesti teha saab, ta tundis ennast tõesti halvana ja lausa suurepäraselt – mõlemat ühepalju ja ühekorraga…
Joel oli Debbiet Criterionis oodanud. Püüdes hoolikalt oma haletsusväärset olekut varjata, oli Debbie ennast kõvasti meikinud, tormanud välja ja ostnud endale Nextist uue pluusi selle niru T-särgi asemele, mille ta oli üle pisaraplekilise näo tõmmanud, ja oli valmis muretu variandiga oma loost. Joel oli küsinud, mida ta juua tahab, ta oli öelnud: „Valge veini spritzer, palun,” (neid kuluks ikka palju, et purju jääda) ning kui mees oli tellinud selle ja endale õlut, oli ta lihtsalt istunud, Debbiet minut aega vaadanud ja siis öelnud: „Te näete suurepärane välja.”
„Ei usu.”
„Näete küll. Ma mõtlen seda tõsiselt. Nii… kas te tahate sellest rääkida? Sellest, mis teile nii väga muret teeb?”
„Ei, tegelikult ei taha.”
„Sel juhul,” ütles Joel laialt naeratades, „kutsusite mu pettusega siia, proua Fielding…”
„Ärge nimetage mind niimoodi. Proua Fielding on minu ämm.”
„Vabandust. Hea küll, millest me siis räägime?”
„Mm… ma ei tea.” See oli kohutav, tema pea oli täiesti tühi, ta ei suutnud välja mõelda midagi, mida öelda, ta lihtsalt põrnitses oma klaasi, tundes vaheldumisi külma ja kuuma ning oli üdini õnnetu. Ta poleks mingil juhul tohtinud siia tulla, nüüd ta joob lihtsalt selle spritzeri ära, lahkub ja…
„Vaadake ometi ette, mida paganat te teete.”
See oli saatus – saatus, mis oli võtnud mehe kuju, kes oli juba oma tund aega baaris veetnud ja trügis nüüd neist mööda, müksates Joeli kätt, nii et Joeli õllepudeli sisu valgus Debbiele peale. Üsna igale poole, aga eriti märgatavalt rinnale.
„Oh issand, palun väga vabandust,” pomises mees. „Issand küll. Ma lähen toon teile baarist rätiku, oodake siin…” Mees kadus.
Joel vaatas Debbiele üsna kahetsevalt otsa, võttis siis taskurätiku ja hakkas Debbie pluusi tupsutama. „Mu on kahju. Kui kohutav.”
„Oh, pole midagi. Ausalt. See on vana pluus.” Umbes kolm tundi vana ja täiesti rikutud.
Mees tuli tagasi kahe puhta nõuderätiga.
„Andke siia,” ütles Debbie ja läks tualettruumi, kus ta kasutas rohkesti külma vett, aga plekk oli ikka päris hull. Ja see hais. Noh, kõige mõistlikum oli end vabandada ja lahkuda. Ta läks tagasi baari, kus Joel üsna rusutult istus.
„Teate, ma arvan, et kõige parem on, kui ma lähen lihtsalt koju. Ma ei saa ju siin õhtu läbi istuda ja haiseda nagu Budweiser või mis iganes see oli.”
„Oh, hea küll.” Joel oli täiesti ilmselt õnnetu, et õhtu selliseks kujunes. Ta jõi oma klaasi tühjaks. „Ma saadan teid metroojaama.”
Nad kõndisid õhtuses päikesepaistes või pigem bensiiniauruses hämus, mis Piccadilly Circuse kohal päeva lõpus hõljus.
Neist möödus naerdes ja lobisedes punt tüdrukuid, käes Miss Selfridge’i kotid, Joel vaatas neile järele. Debbie tundis ärritust ja vajus veel suuremasse masendusse – tüdrukud olid kõik noored, ilusad, kindlasti polnud nad vaevatud abikaasast või lastest.
„Ostuteraapia vastu ei saa miski,” märkis Joel.
„Nojah,” arvas Debbie.
„Teate, mul pole poodlemise vastu midagi. Maggie – tema on minu tüdruk – väidab, et see on üks minu vähestest voorustest.”
Hea küll, tal oli oma tüdruk. Hästi. Loomulikult oli tal oma tüdruk.
„Ma tahan öelda seda, et millisele kutile see ei meeldiks,”
