Joel ja vaatas naeratades Debbiet, „on ju neljapäev, eks? Hilisõhtune ostmine. Las ma ostan teile uue pluusi.”
„Oi, Joel, ei.”
„Oi, Debbie, jaa. Tulge nüüd, teil hakkab sellest parem, pole enam nii süüdlaslik tunne. Mis teie lemmikpood on? Aitan teil hea meelega valida. Ja kõõlun proovikabiini juures.”
Korraga tundis Debbie ennast rõõmsamana. See oleks ju tore. Joel oli tore.
„Hea küll,” nõustus ta, „olen nõus. Aga teie selle eest ei maksa.”
„Maksan küll. Aga selle üle võime hiljem vaielda.”
Nad läksid Miss Selfridge’isse, sellesse suurde, mis asus kaubamajas. Pood oli täis ilusaid seksikaid toppe, ribalisi T-särke, teksapluuse, korsettpluuse, millest ükski poleks kaugeltki sobinud tema pluusi asendama. See oli täis ka noori tüdrukuid, kelle rind tungis topi seest välja ja kelle pikad sääred olid paljad. Joelil hakkas pea kergelt ringi käima.
„See on kena,” osutas Joel väga-väga lühikesele liibuvale õlapaelteta kleidile.
„On küll,” nõustus Debbie, „see on lihtsalt vaimustav, aga kontorisse sellega ei lähe.”
„No ma ei tea. Ehk tõmbab just kliente ligi. Proovige selga. No proovige ometi.”
Debbie väljus proovikabiinist naeratades. Tal oli hämmastav naeratus – põhjuseks tema suur suu ja täiuslikud valged hambad. Ta sarnanes natuke Julia Robertsiga… Joel! Jäta järele!
Kleit oli Debbie seljas vapustav. Ta oli väga kõhn ja kleit varjas ainult neljandikku reitest, nii et Joel nägi rohkem jalgu. Tal olid tõesti suurepärased jalad.
„Peaksite selle võtma.”
„Arvate?”
„Kindlasti. Pöörake ennast. Keerutage ringi.”
Debbie keerutas naerdes ja siis see juhtuski: kleit, mis eeldas kandjalt suuremat rinda, kui temal oli, libises alla ja hetke – võib-olla viis hetke – vaatas Joel ainiti Debbie rindu. Mis olid, hea küll, väikesed, aga absoluutselt täiuslikud: pringid, tumedate nibudega… Joelile polnud kunagi suured rinnad meeldinud. Noh, mitte nii väga, kui talle väikesed meeldisid. Ta neelatas ja tundis erutust, väga tugevat erutust, see ähvardas lausa piinlikuks muutuda ja ta püüdis pilku lahti rebida. Siis tõmbas Debbie kleidi üles, nende pilgud kohtusid, pooleldi ehmunult, pooleldi lõbustatult ja – midagi oli veel, aga mis? midagi lihalikku – ning Debbie kadus proovikabiini. Uuesti välja ilmudes oli tal seljas valge puuvillane pluus, pisut suur, selline, nagu printsess Diana oli möödunud aastal kandnud ja kuulsaks teinud fotol koos printsidega.
„Ma arvan, et see on veidi sobivam,” ütles ta.
„Noh, see on suurepärane,” nentis Joel, „aga ma arvan siiski, et te peaksite selle kleidi ostma.”
„Aga ma ei osta,” väitis Debbie kindlalt. „See ei ole sobiv kleit – emale.”
„Debbie, te ei näegi välja nagu ema.”
„Ma olen ema. Ma ei häbene seda.”
„Ma tean, et ei häbene. Aga emad on nii mammalikud. Teie olete… noh, nagu väga seksikas tütarlaps. Peaksite seda kleiti kandma. Ostke see ära.”
„Joel, ma ei osta seda.”
„Hea küll. Andke see pluus siia. Mina maksan.”
„Ei maksa.”
„Maksan küll. Ma tõesti tahan seda teha. Kas jätate selle selga?”
„Jätan küll. Et saaks sellest õllehaisust lahti.”
„See polnud tavaline õlu,” teatas Joel. „Mul on ikka oma uhkus ka. See oli Michelob.”
„Kas see on moeõlu?”
„Vägagi. Küsige oma abikaasalt.”
„Ta ei tunneks moeõlut ka siis ära, kui see… kui see talle kaela kallataks,” lõpetas Debbie lause ja lisas siis: „Ma ei öelnud seda.”
„Ütlesite küll. Vabandust.”
Debbiel oli nüüd õnnelik ja kerge tunne, osturetke tekitatud intiimsus.
„Tulge,” kutsus Joe, „ostame piknikueine ja lähme parki.”
Joel nägi, et Debbie võitleb, ta teadis, et poleks pidanud naist kutsuma, ja peaaegu lootis, et Debbie keeldub.
Ei keeldunud, Debbie hoopis naeratas Joelile laialt. „Hea küll,” ütles ta.
Nii läksid nad Selfridge’isse tagasi, ostsid pika saia, pasteeti, maasikaid ja pudeli valget veini ning sõitsid taksoga Regent’s Parki. Kui nad tiigi lähedusse murule istusid, Joel veinipudeli lahti tegi ja päikesekiired soojalt ja viltu puude vahelt alla langesid, võtsid nad piknikuasjad välja, lobisedes vabalt tööst, kolleegidest, nähtud filmidest, oma ambitsioonidest ja isegi oma partneritest ning Joel mõtles, kui ilus Debbie on ja kui tore – läbisegi mõtetega sellest, kui ilusad rinnad tal on, kui suurepärased jalad ja kui väga talle meeldiks see, mis nende jalgade vahele jääb, aga ilmselt jääb see tal nägemata. Ja ta arvas, et see õhtu peakski niimoodi lõppema – õnnelikult, flirtivalt, turvaliselt.
Siis heitis Debbie rohule pikali, olles ilmselt kergelt napsine, sirutas käed laiali ja ohkas: „Oh, see on nii tore.”
Korraga tahtis Joel Debbiest rohkem teada. Ta kummardus Debbie kohale, naeratas talle ja küsis: „Niiii… Mis siis viga on? Täna?”
Debbie poleks pidanud ka seda talle ütlema, ta poleks pidanud olema nii rahulik, nii õnnelikult hooletu.
„Oh, see on kõik nii tobe,” ütles ta. „Ma ei taha sellesse süveneda. Aga… me läksime Richardiga juba mitme nädala eest tülli – tema uue töö pärast, ta sai Šotimaalt pakkumise.”
„Ja las ma arvan – te ei taha Šotimaale minna?”
„Noh, eriti ei taha jah. Õnnetuseks ütlesin ma selle välja ka. Ja siis nägi ta ühel päeval, kuidas ma väljusin hotellist koos Simoniga…”
„Simoniga?”
„Jah.”
„Mis hotellist?”
„Royal Gardenist. Ja… ja Richard arvas, et meil on romaan. See on lihtsalt naeruväärne!”
„Kas on?”
„Loomulikult on.”
„Teate mis,” ütles Joel, „kui mina näeksin teid koos Simon Beaumontiga väljumas Royal Gardeni hotellist, arvaksin mina ka, et teil on romaan.”
„Aga miks?”
„Te ei saa ju nii rumal olla.”
„Aga ta on minust kohutavalt palju vanem, talle meeldivad hobused, ta sõidab Range Roveriga ja…”
„Armas jumal küll,” ohkas Joel ja hakkas naerma. „Kui teil pole
