naeratas.
„Vaata, et mäng mängitud saaks,” ütles ta tagasi veripunast suppi segama asudes.
Igor pööras end uuesti Lucieni poole, kes istus, käed rinnal risti.
„Pane ainult oma žetoonid siia juurde, kuni sul neid veel on!” sõnas Lucien võidukalt.
Igor lükkas mängu kogu panga. Lucien ei saa talle bluffida. Need polnud kuningad, mis tal pihus olid. Need olid need, millega ta esimest korda panust suurendas, samad soldatid, mis Igori emandate vastas polnud sittagi väärt. See siin oli olnud peaaegu liigagi lihtne. Isegi Kaminskijle kuuluva osata oli see rahahulk suurem kui see, mille võitmisest ta eales oli söandanud unistada. Piisavalt, et auto välja vahetada, piisavalt, et hankida koju uus lameekraan. Või kurat selle lameekraaniga, selle asemel võiks hoopis korteri uue vastu vahetada.
„Sa oled selle panusega alles poole peal,” urises Lucien.
„Ülejäänu on telefonikõne kaugusel,” vastas Igor ja kummardus üle laua. „Mina ei jookse ringi ega loobi enda ümber sularaha, nagu mõni persevest. Aga ma saan silmapilguga selle summa, mis selles mutinahas vedeleb.”
Ta noogutas peaga Lucieni kulunud nahkrahakoti poole.
Lucien vaatas talle vilava pilguga otsa ja kõõritas korraks Igori selja taga oleva Kaminskij poole, kes silmitses neid süngel ilmel.
„Ma usun sind. Mis sul on?” urises ta.
Igor naeratas.
„See kuningas sind ei aidanud.”
Ta koputas sõrmeotsaga nende vahel laual lebavat kaarti.
„Sugugi mitte, kui sa soldateid korjad. Kas võin sind oma tüdrukutega tutvustada?”
Ta keeras kaks kaarti ringi.
„Kui õde on laual, ei ole see sugugi kõige tobedam kolmnurk, või mis?”
Lucien kõõritas kaarte ja noogutas tunnustavalt. Siis kuivatas ta käeseljaga oma higist laupa ja naaldus ette, kaartide poole.
„Sul on soldati koha pealt õigus, oli hea, et ta kätte sattus.”
Ta pööras kaardi ringi ja näitas risti poissi.
„Koos oma isa, risti kuninga, risti kümne ja üheksaga võib ta imesid korda saata.”
Ta naeratas nukralt.
„Tead sa, millised on šansid, kui mul on pihus ta ema, risti emand? Kas tunned, et siin on šanss jõuda kuningliku mastireani?”
„Loomulikult,” vastas Igor naeratades, „üks kuuesaja tuhandele või kusagil sealkandis. Pole just kõige parem šanss.”
Lucien noogutas ja tõstis oma kaardi üles.
„Mis teeb minust ilmselt maailma kõige suurema õnneseene. Suurema, kui need sitased kaevandustöölised, kellest kõik jahvatavad. Kas pole tõsi?”
Igor kehitas õlgu.
„Saame näha.”
„Saame näha,” kordas Lucien ja pööras kaardi ringi.
Igori maailm varises kokku.
Kõik tema ümber kadus.
Alles jäi vaid risti emand, mis talle otse näkku säras.
Ta ei suutnud pilku kaardilt rebida. Ta ei saanud hingata ja tundis, kuidas kõik ta sees kokku nööris. Ta tundis, et sureb. Või lootis ta seda lihtsalt. Praeguses olukorras oleks see olnud vabanemine.
„Hea, et sul suu lahti on, mu sõber, sest supiaeg jõudis just kätte,” ütles Lucien.
Kaks ülejäänud serblast tulid laua juurde. Vaatasid alla kaartide poole.
„Kuradi raisk!” ütles Milan. „Selline käsi! Selline mäng! See siin läheb ajalukku. Mis siin laual on?”
Ta viskas kiire pilgu žetoonikuhilatele ja kõige otsas laiutavatele eurodele. Siis naeratas ta Lucienile.
„Respekt! Sa võitsid just 30 000 eurot, ja sina, mu sõber,” patsutas ta Igorile õlale, „pead tegema oma elu kõige kallima telefonikõne.”
„Ma … ma …” kokutas Igor.
Ta üritas naeratada, kuid hetketi ei suutnud isegi mitte hingata.
„Ma … ma vist kiirustasin liialt.”
„Mida sa silmas pead?”
Ta vaatas Lucienile otsa.
„Mul on loomulikult osa sellest – loomulikult on mul osa, aga …”
Ta sirutas käed žetoonikuhja poole ja anus mõistmist.
Serblased silmitsesid teda jäise pilguga.
„Kas sa tahad öelda, et ei suuda maksta?”
„Suurema osa sellest, jah, aga …”
„Suurem osa ei ole piisav,” lausus Milan.
„Ei, see ei ole kaugeltki piisav,” jätkas Rastko.
„Võib-olla eelistad sa Serbia maniküüri?” Lucien torkas käe jakitaskusse ja tõmbas välja väikesed, roostes oksakäärid, mis ta pauguga lauale asetas. „Ilma sõrmedeta on sul ikka üsna raske mängida.”
Igor vaatas kääre, silmis paanika. Ta nihkus lauast eemale ja oli juba tõusmas, kuid Milan samal hetkel oli tema juures ja surus ta tagasi.
„Mitte nii kiiresti.”
„Lase see nüüd olla,” kostis selja tagant Kaminskij häält. Ta pani supilusika käest ja keeras gaasileegi maha. „Peab see just nüüd toimuma?”
Lucien vaatas Kaminskijt, kes teda raskelt põrnitses.
Kõhklevalt pani ta oksakäärid tagasi taskusse.
„Ma tahan oma raha saada, muud midagi.”
„Igor hangib sulle su raha. Tema peale võib loota. Muidu poleks ta minu laua ääres istunud. On arusaadav?”
„Loomulikult, Kaminskij,” ütles Lucien pilku tõstmata. Ta pani käed rinnale risti.
„Mul on oma keevaverelisuse pärast kahju. Sa tead, ma ei tahtnud lugupidamatu olla. Palju sul on, jõmpsikas?”
Igor vaatas põrandale.
„Umbes 40 000 … Taani krooni.”
Lucien vaatas küsivalt Milanile otsa, see raputas pead.
„Sugugi mitte küllalt, sugugi mitte küllalt.”
„Sul on 24 tundi, muidu …”
Lucien tõstis parema käe ja tegi kahe sõrmega liigutuse, nagu lõikaks kääridega.
„Klõps-klõps.”
