aga sa võlgned mulle ikka 75 kulli ja vabanduse Darylile ja Victoriale.”
„Niller,” kutsus üks rocker’i sõpradest ta selja taga.
„Mida?” sisistas ta ja pöördus ringi.
Mees silmitses teda mureliku ilmega.
„See tropp on ment,” ütles ta ja noogutas lühidalt Thomase poole, „lase tal parem minna.”
Niller lükkas prillid ninale ja põrnitses tühjal pilgul üle nende.
„See parm või?”
Mees noogutas.
„Võttis minu ja Rune eelmisel suvel Stadeni ees nutsu hašiga kinni.”
Niller pöördus Thomase poole ja pani käed rinnale risti.
„Kas see peab paika? Kas sa oled ment?”
„On täiesti ükskõik, mis ma olen. Sa võlgned mulle endiselt 75 krooni ja vabanduse Victoriale ja Darylile.”
„Kas sa oled?”
Nilleri suust pritsis sülge, samas surus ta käed külgedele ja tõmbas rusikad rulli.
„Ta on puhkusel, nii et sa pääsed täna vahistamisest,” sõnas Victoria klaasi tühjendades.
„Puhkusel? Päriselt?!”
Nilleri huulile kerkis väike karm naeratus, siis tõstis ta parema käe ja lõi Thomase suunas. Thomas liikus paar sentimeetrit baarileti poole ja suutis vaevu Nilleri rusikat vältida. Niller jätkas kiire vasaksirgega, mille Thomas pareeris, samal ajal suunas ta oma küünarnuki Nilleri oimukoha poole. Tavajuhul oleks selline löök olnud piisav, et kes tahes põrandale pikali virutada, kuid Thomas oli joobnud. Hoop läks viltu ja ainult riivas Nillerit. Kollased päikeseprillid pudenesid eest ja lendasid läbi õhu. Thomas silmitses prille, mis tiivulise putukana üle baarileti ääres istuvate külastajate peade lendasid. Seda absurdset vaatepilti nähes ilmus ta huulile naeratus, siis tabas ta kõhtu tugev löök. Löögile järgnes puhas hoop vastu lõugu, mis paiskas Thomase põrandale. Ta silme ees läks mustaks. Thomas tajus enda kohal hüüdeid ja seda, et mitu inimest viskus võitlusse, hoidmaks Nillerit tast eemal. Siis kustus ta kui küünal.
Kümme minutit hiljem istus Thomas Havoddereni ees äärekivil ja surus paistetavat põske vastu jääkuubikutega täidetud köögirätikut. Ta kuulis kolme rocker’it allpool tänaval Johnsonit hõikumas ja nägi mõnd baariukse juures ritta võtnud püsikundet.
Eduardo kummardus Thomase kohale ja silmitses teda läbi paksude prilliklaaside.
„No pagan, Ronk, milleks see seal vajalik oli?” ütles ta kerge aktsendiga, mis paljastas tema Hispaania päritolu.
„Eres stupida?”
Thomas raputas pead.
Kõik tegi kuradi kombel valu. Hoobilt kahetses ta, et oli end liigutanud.
„Kas ta vabandas? Tegi ta seda?”
„Jah, loomulikult tegi ta seda. Oma rusikaga. Koguni viis korda,” vastas Eduardo käega läbi lokkis juuste tõmmates.
Thomas kehitas õlgu.
„See oli ainus, mida ma palusin,” mõmises ta. „Ja ta on mulle ikka veel 75 krooni võlgu.”
Eduardo juurde astus blond neiu ja ütles, et tahaks tagasi sooja minna.
„Saad sa hakkama?” küsis Eduardo Thomaselt.
Thomas noogutas, see tegi jälle haiget.
Veidi hiljem kuulis ta, et enamik külastajaid on teel sisse, ja ebakindlalt tõusis ta asfaldilt.
„Ma teen ühe ringi välja,” ütles ta ukse poole suundudes.
Johnson pani talle käe rinnale ja võttis jääkuubikutega köögirätiku.
„Mine koju, Ronk.”
„Mida sa silmas pead? Ainult üks terav veel?”
Johnson ei vastanud, põrnitses talle lihtsalt otsa, sellal kui viimane külastaja ta selja taga sisse lipsas.
End kanalist ohutusse kaugusesse hoides astus Thomas piki sadamakaid. Ta jõudis kõnniteele ja teadlikult vältis astumist munakividele, mis aegade jooksul olid mitmeidki purjutajaid alla sadamavette kukutanud. Kai ääres olevaid kõrtse hakati sulgema ja piki kanalit käis elav melu. Christianshavni väljakul võitlesid inimesed taksode pärast, mis pidid neid viima üle silla, kesklinna ööklubidesse. Thomas ise pidi minema ainult teisele poole teed, kuid ta oli liiga purjus, et osata hinnata vahemaad mööda vuhisevate autode ja ta enda vahel. Üks tuututav autosignaal andis talle teada, et vähe oli puudu, et tast oleks üle sõidetud, ning ta kiirustas üle viimase teejupi. Kui ta teisele poole väljakut jõudis, jätkas ta Drottningensgadet mööda teed vana kaitsevalli poole, mille juures asus ta korter. Ta otsis võtmed välja ja vaatas ülemise korruse poole. Mõlemas toaaknas põles tuli. Ta läks üles trepist, mis viis trepikoja ukseni, ja silmitses fonolukku. „Thomas Ravnsholdt ja Eva Kilde” seisis seal – kirjutatud Eva käega – väikesel, teibiga kinnitatud sildil. Ta oli juba võtit lukuauku panemas, kuid mõtles siis ringi ja pöördus ümber.
Ta läks alla Sofiegadele, mis viis tagasi kanali juurde. Pimeduses paistsid ähmaselt paadid, mis olid ankurdatud tee lõpus, teiste hulgas tema enda alus, millel oli lühike mast abipurje jaoks. Masti tipus oli radar. Radar ei toiminud, ka polnud ta kunagi heisanud laevale väikest abipurje, ent mast eristas alust teistest ning oma arvukatel joomatuuridel oli tal seda märki laeva asukoha kindlaksmääramiseks vaja olnud.
Ta taarus kai pealt alla vana Grand Banki ahtritekile. Üks lastiluuk oli puudu ning ta astus ettevaatlikult august mööda kajuti poole. Ta kiskus hingedel kõlkuvat ust ja vandus. Ühel päeval peab see parandatud olema, mõtles ta sisse astudes. Kajutis lõhnas hallituse ja kopitanud sohvale unustatud pitsajäänuste järele. Thomas läks läbi kajuti, köögist mööda ja edasi alla väikesest trepist, mis viis magamisruumi. Siin oli voodi. Ta libistas end madratsile ja sulges silmad, kuulates vihma, mis just oli hakanud vastu tema pea kohal olevat aknaklaasi trummeldama. Mõne aja pärast hakkab vihm hõreda raami vahelt sisse sorisema ja Thomas teadis, et peaks üles tõusma ja vee jaoks ämbri otsima. Kuid ta ei jaksanud seda teha ja praegu olid märjad varbad kõige väiksem mure.
15. oktoober 2010
6
Maša istus mustal nahksohval, suletekk ümber, samal ajal kui ta chihuahua Laika talle sülle puges. Maša üritas keskenduda „Lohenõia tütre” viimase köite lugemisele – see oli fantaasiasari, mis teda tõeliselt haaras, ent kui kell oli saanud juba kümme hommikul ja Igorist polnud ikka veel midagi kuulda, ei suutnud ta enam raamatusse süveneda.
Samal hetkel keerati välisuks lukust lahti ja kostis Maša esikusse astuva Igori hääl. Laika hüppas jalule ja hakkas valjuhäälselt haukuma. Naine vaigistas koera, et paremini kuulda, kellega Igor telefoniga räägib. Ta mõistis midagi taolist, et auto tuleb maha müüa, mis oli täiesti arusaamatu, sest Igor armastas seda autot. Ta oli autole isegi nime pannud.
Igor astus naise poole vaatamata tuppa. Ta kiskus nahkjaki seljast, telefoni samal ajal ühe kõrva juures hoides.
„Fuck
