paksult oma huuli. Tal oli seljas tumepunane kleit, jalas paar peeneid mokapruune seemisnahast kingi.
Igor seisis sigaretti suitsetades ukseavas.
„Mul on sellest tõesti kahju, mida ma teen, beibi.”
Maša ei vastanud, kandis ainult juustele viimase kihi lakki ja kontrollis, ega huulepulk pole esihammastele sattunud. Siis pöördus ta Igori poole.
„Kas hakkame juba minema?”
Nad sõitsid Torvegadele, mööda Christianiat ümbritsevast kaitsevallist ja edasi Vermlandsgadele. Pimedus oli maale laskunud ja peale paari takso, mis olid teel lennujaama, teel teisi autosid polnud.
„Ma luban, et kõik saab jälle korda,” ütles Igor Maša poole piiludes. „Mängimisega on lõpp! Lõpp kogu selle sitaga, seda ma luban, beibi! Alates praegusest hetkest läheb meil kahel hästi. Sul ja mul.”
Ta pani käe naise reiele. Too lükkas selle eemale.
„Ma saan väga hästi aru, et sa oled minu peale vihane,” lausus Igor. „Ma olen pask, tolvan, sitt …”
„Kas sa võiksid parem vait olla?”
„Loomulikult, kallis, ma mõistan. Aga et sa lihtsalt teaksid …”
Ta vaikis ja vaatas naisele otsa. Too vältis mehe pilku ja vaatas küljeaknast välja.
„Alates praegusest hetkest elame sinu viisil. Meist saab väike perekond. Sina ja mina. Lapse ja kõigega. Ma leian endale töö. Õige töö. Ma oskan paljusid asju, ainult oota ja vaata.”
„Pea nüüd suu,” ütles Maša, ent seekord mitte enam nii järsult.
Mees jätkas sõitu Amargerbanenile ja pööras Yderlandi teele, kus asusid külg külje kõrval veofirmad ja suured bussifirmad. Maša silmas hulka värvilisi kahekordseid busse, mida suvel kasutati linnaekskursioonideks, kuid mis nüüd seisid siin varju all. Palju aastaid tagasi, kui nad just olid riiki saabunud, oli Maša teinud emaga ringkäigu. Ema oli endast väljas, tal endal oli terve selle käigu ajal pissihäda. Maša vaatas läbi tuuleklaasi välja: see koht erines vägagi viietärnihotellidest, millega ta oli harjunud, vägagi kõigest, ja ta hakkas juba natuke kahetsema, et oli end sellesse seganud.
„Oleme kohal,” sõnas Igor pimedale parkimisplatsile keerates. Nende ees oli pime autoparandustöökoda, mitu akent oli sisse löödud ning seinu katsid kirjad ja grafiti.
„Ta saab pool tundi, mitte sekunditki rohem,” ütles Maša ja astus autost välja. Siis läks ta üle mudase platsi suure sinise sissekäigu juures oleva ukseni. Kui ta vanasse autoremonditöökotta sisenes, hoovas vastu vana mootoriõli iiveldamapanevat lehka. Maša pigistas nina vastikustundega kinni ja üritas suu kaudu hingata. Ruumi kaugemas otsas, sigaretisuitsu mähkununa, istus ühe väikese laua ümber neli keskealist meest.
Maša ja Igor möödusid pikast autoremondikanalist, mis ulatus läbi kogu halli, ja kõndisid laua ääres istuvate meesteni. Need jõid viina ja purgiõlut ning tundus, nagu oleks nende jooming jätkunud terve aja pärast seda, kui Igor neist hommikul Kaminskij juurest lahkus.
Lucien pööras end oma madalal pingil poolenisti ümber, jahedal ilmel Igorit silmitsedes, siis liikus ta pilk Mašale.
„Nii et sa tulid tagasi, et oma armsam mulle tuua?” sõnas Lucien suitsupahvakut õhku puhudes.
„Saame näha, kas sellest piisab.”
Laua ümber istuvad mehed silmitsesid Mašat hindavalt.
Vahetasid paar kahemõttelist lauset ja naersid isekeskis.
Lucien tõusis ebakindlalt oma pingilt.
„Ta on kena lits, seda ma sulle ütlen, Igor. Hõrgutav väike tirts. Selles osas olid sa aus.”
Maša kissitas silmi.
„Kas me ei kasutaks teist tooni, lihtsalt viisakuse pärast?”
„Mispärast?” vastas Lucien talle otsa põrnitsedes. „Sa oled ju väike lits. Sa elatud keppimisest, kas pole tõsi? Küsimus on rohkem selles, kas oled selles ka hea, mida sa teed? Kas oled?”
Ta tegi nilbe liigutuse alakeha poole.
Meeste naer tema selja taga valjenes.
„Seda paska ei viitsi ma kaasa teha,” ütles ta Igori poole pöördudes. „Me läheme ära, otsekohe!”
„Kuidas sa mõtled siit minema saada?” Lucien haaras Mašal juustest ja tõmbas ta tugevalt tagasi.
Maša karjatas ja üritas end vabaks väänata. Ta vaatas Igori järele, kes ta suureks hämmastuseks oli hakanud taganema.
„Kas saad kaltsu seljast või vajad sa abi?”
Lucien hakkas tema kleiti rebima.
Maša tagus jalaga tahapoole, kuid ta ei tabanud Lucieni. Meeleheitlikult otsis ta pilguga Igorit, kes temast ukse poole eemaldus.
„Aita mind, Igor, aita mind, põrgu päralt!”
Mees raputas meeleheites pead.
„Vabandust, beibi … ma pidin seda tegema … mul ei olnud valikut … vabandust.”
Lucien haaras oma suure kämblaga Mašal ümber kõri ja pigistas, nii et naine ei saanud peaaegu hingata. Mees kiskus tal kleidi seljast. Maša tundis ta haisu. Tundis ta kleepuvat särki oma palja ihu vastas, kui too ennast talle tagantpoolt ligi pressis. Pani tähele kõva muhku tema pükstes.
„Ma ei tea midagi paremat väikeste libude hukkamisest,” ütles ta kareda häälega.
Maša karjus Igorit, kes enda järel ukse sulges.
Igor vankus autoremonditöökojast eemale, tagasi BMW poole. Kui ta autoni jõudis, toetus ta vastu iluvõret ning oksendas täis tuuleklaasi ja oma valged Adidased. Tema taga kostus kära. Ta pühkis suud ja pöördus ringi.
Kaminskij vaatas teda külma pilguga.
„Sa ei oleks saanud midagi muud teha. Au on kõige tähtsam. Mis ollakse võlgu, see makstakse ära.”
„Ma tean seda.”
„Ma olen üllatunud, et sa ta siia urgu suutsid meelitada.”
Mees vaatas vanade töökojahoonete vahel ringi.
„Ta peab sind väga usaldama. Sind armastama.”
Igor avas autoukse ja istus rooli taha.
Kaminskij kummardus alla.
„Vähemalt oli Lucien piisavalt suuremeelne, et laskis sul auto endale jätta. Sõida ettevaatlikult,” sõnas ta ust sulgedes.
Christianshavn 2013
8
Pidev haukumine tagus Thomasele nagu vasaraga vastu pead. Heli eest oli võimatu põgeneda. Ta lõi silmad lahti. Pea kohal olevast aknast voogas päevavalgust ja see tekitas sügaval silmis valu.
