Oli reede õhtu ja Christianshavni vanas kõrtsimajas käis jälle möll. Koht oli tuubil täis pidutsevaid külastajaid. Havodderenis võis kahekümneka eest õlut juua, plaadiautomaadist vanu lugusid kuulata, järgmist ringi täringuid loopida või lihtsalt häirimatult istuda ja nurgas suudelda.
Kui Daryl Hannah’ viimased lauluread olid vaibumas, tõusis Thomas baaritoolilt. Ta kõikus, enne kui tasakaalu tagasi sai. Siis andis Johnsonile leti taga märku, et soovib veel ühte komplekti. Thomas jõi pitsist Jim Beami ja pudelist Hofit.
„Kas sa pole juba küllalt saanud, Ronk?” mõmises Johnson.
„Ma ei ole veel alustanudki.”
Johnson kergitas kulme, kuid võttis tellimuse vastu. Ta oli just kuuekümneseks saanud, tugev nagu härg, mõlemal käsivarrel tätoveeringud. Mida need hägused pildid endast kujutavad, polnud võimalik näha, kuna olid pärit ajast, mil ta noorpõlves sõjaväes Dannebrogi peal madrus oli.
Thomas pressis end paarist külastajast mööda ja läks plaadiautomaadi, vana Wurlitzeri juurde, mis oli seal olnud nii kaua, kui ta üldse mäletas. Ta otsis taskust paari münti, samal ajal plaadiautomaadi kohale kinnitatud fotodele pilku visates. Need kõik olid signeeritud, must-valged portreed kunstnikest ja muusikutest, kes aegade jooksul olid Havoddereni külastanud. Gasolin’, Lone Kellermann, Clausen ja Petersen, Kim Larsen ja Thomase isiklik lemmik, mustaks lakitud küünte, pehme kaabu ja valge smokingiga Mr. D.T. Thomas toppis ühe viieka plaadiautomaati. Tal polnud vaja nuppudele vaadata, kuna teadis täpselt, mida tahtis kuulata – F-5, „Take it away”, Daryl. Metronoomi ja häälestatud elektrioreli iseloomulik heli tõmbas vana šlaagri käima. Selja tagant kostus halvakspanev hüüd, tal paluti midagi muud peale panna. Thomas eiras neid ja vaarus tagasi oma tooli juurde.
„Hei, meremees!” hüüdis keegi, kui ta istuma hakkas.
Thomas pöördus poolenisti ringi ja vaatas laua poole oma selja taga. Läbi kollaste päikeseprillide põrnitses teda keegi lihaseline rocker’i moodi tüüp.
„Nüüd oleme seda lugu juba liigagi mitu korda kuulnud, saad aru?”
„See on klassika,” nohises Thomas.
„See ei tee asja sittagi paremaks! Pedemuusikaks jääb see ikka.”
Ta semud, mõlemal seljale õmmeldud kirjaga nahkvest, mõlemal käes täringuurn, irvitasid.
„Ma võin ju teie meelest pede olla, aga pärast seda ei ole ühtegi paremat lugu kirjutatud.”
„Mulle meeldib paremini see teine, originaalne versioon,” ütles üks keskealine naine, ruudulises tviidkostüümis ja vallatute, igasse ilmakaarde turritavate hallide juustega, mis nägid välja, justkui oleks neist elekter läbi lastud. Thomas pöördus ja naeratas naisele baari teises otsas.
„Kallis Victoria, see ongi originaal. Daryl Hall kirjutas ja mängis selle sisse aastal 1980 – viis aastat enne, kui Paul Young selle kuulsaks laulis. Kogu austusega Pauli vastu, ei küündi ta siiski Daryli kõrgusele.”
Thomas istus taas, Victoria ajas kaela sirgu ja puhus õhku suure suitsupilve.
„Jah, kena küll, aga mulle meeldib ikkagi see teine rohkem.”
„See on sinu õigus,” vastas Thomas õlgu kehitades, „me elame vabal maal.”
Johnson kõõritas rocker’ite poole, kui asetas Thomase ette pudeli Hofit ja valas pitsi täis.
„Ronk, kas sa ei arva, et peaksid varsti koju minema?”
Thomas raputas pead ja tõstis napsuklaasi.
„Mitte vabatahtlikult, nagu öeldakse.”
Ta tühjendas klaasi ühe sõõmuga ja loputas selle õllega alla. Viis minutit pärast seda oli Daryl Hall jõudnud viimase refräänini ja Thomas tõusis baaripukilt. Ta otsis taskust münte.
Kollaste päikeseprillidega rocker vaatas täringuurni kohalt üles ja silmas Thomast plaadiautomaadi juures.
„Raisk, ei!” prahvatas ta ja tõusis. Ta läks ümber laua ja trügis hoolimatult läbi rahvajõugu Thomase juurde.
„Ma usun, et sa oled täna õhtul mänginud oma viimase loo!” ütles ta Thomast eemale tõugates. Siis toppis ta plaadiautomaati mündi. Hetk hiljem murdis ruumi sisse AC/DC „Highway to hell”. Mees pöördus, käed üles tõstetud, ja läks tagasi sõprade juurde, kes muusika taktis pead noogutasid.
Thomas kõikus, püüdes siiski tähelepanu koondada. Siis hakkas ta taskuid tühjendama ja münte otsima. Ta ladus need lõpuks plaadiautomaadile. Kui ta oli kõik oma riided läbi otsinud, lebas plaadiautomaadil hunnik viie- ja kümnekrooniseid kõrvuti vanapoolse mobiili ja politsei ametitõendiga, lamineeritud tõend oli kokkukrussitud. Ta torkas märgi ja telefoni tagasi taskusse ning hakkas masinat müntidega toitma. Tal oli raha viieteistkümneks palaks. Viisteist korda „Ewerytime you go away”. Sellest tuleb hea õhtu! Ta pöördus tagasi baaripukile ja tellis uue ringi, samuti vermutit Victoriale, kes kutsus teda oma ingliks.
Natuke aega pärast seda mängis masin uuesti ja Daryl asutas end laulma. Thomase selja taga kostus kära.
„Nüüd see, raisk, lõpeb!”
Järgmiseks oli plaadiautomaadi juures kollaste päikeseprillidega rocker. Ta kummardus, pani mängu kogu oma jõu, T-särgi all võis pinguldumas näha ta lihaseid, siis tõstis ta Wurlitzwereni üles ja lasi sel hoolimatult põrandale kukkuda. Plaadiautomaat vajus külili ja muusika vaikis. Jutusumin kõrtsis oli nii vali, et juhtunut panid tähele ainult kõige lähemad külastajad. Johnson kõõritas tellimuse kohalt üles ja järgnes vaikselt rocker’ile, kes läks tagasi oma kohale. Kui rocker Thomaseni jõudis, hüppas Thomas pukilt maha. Ta vaatas lihaselisele, temast poolteist pead pikemale mehele otsa.
„Sa võlgned mulle oma triki eest 75 krooni.”
„Misasja?!” sisistas rocker.
Kohe oli kohal Victoria ja pani käe Thomase õlale.
„Võib-olla laseksid asjal olla, Ronk?” naeratas ta jäiselt rocker’ile. „Tegeleme äkki igaüks oma asjadega?”
„Mitte eluilmaski,” raputas Thomas pead. „Ma toppisin 75 krooni sellesse automaati, mille sa just kummuli keerasid, järelikult võlgned sa mulle 75 krooni.”
Rocker mõõtis Victoriat pealaest jalatallani, siis suunas ta pilgu Thomasele.
„Võib-olla peaksid oma lesbarist sõbrannat kuulda võtma, enne kui asjad päris hulluks keeravad.”
„Ta ei ole lesbi, talle lihtsalt meeldib tviidi kanda,” mõmises Thomas.
„Ta sarnaneb ikkagi lesbariga.”
Victoria tõmbas silmad kissi ja põrnitses rocker’it.
„Mehe kohta, kel on rinnad nagu lital, oled sa kuidagi eriti keskendunud teiste inimeste seksuaalsusele.”
Rockeri suu vajus lahti, uskumatu pilguga vahtis ta kord Thomast, kord Victoriat.
Thomas pani käed rinnale risti.
„Kui sa nüüd asja üle natuke järele mõtled, siis võlgned sa ka Victoriale
