ja Zagorec olid kajuti põrandal teadvuseta.
Purkiss tõmbas Spiljaki taskust oma telefoni ja võttis ka mehe enda mobiili. Ta avas puuteekraanil mitu menüüd, kuni leidis soovitu, kummardus siis ja krabas Hoggarti, kelle sättis ühe kajutiistme najale lösakile. Ta sikutas tüüpi kõrvast, kuni too huilatusega ärkas, tõstis Spiljaki telefoni ja mängis salvestuse ette.
Hoggarti silmad olid laugude all kui valged liistakad, keel lätsutas suu ümber verd. Telefonist kõlasid ingliskeelsed dialoogikatked. Hoggarti hääl, seejärel Spiljak, kes nimetas kohti, aineid, hindu. Viimaks mähkis Purkiss telefoni õliriidest kotikesse ja toppis taskusse.
Ta ütles: „Sa nõudsid, et ma loovutaksin võimalikud salvestusseadmed, aga sa ei arvestanud, et ka su sõber võib julgestuseks andmeid koguda. Loll lugu, mis?”
Purkiss ajas selja sirgu ja vahtis Hoggartit põlglikult.
„Politseile räägi, mida heaks arvad. Sulle, Spiljakile ja tervele teie armetule jõugule esitatakse ehk süüdistus rahurikkumises või midagi taolist. Või pääsed sa ühegi plekita. Mul kama. Aga võta teadmiseks, Hoggart. Sinuga on lõpp. Rooma minema ja kaevu maasse, kus sind näha pole. SIS ei taha musta pesu avalikult pesta. Kuid sa oled omasid alt vedanud. Ja me ei unusta. Kui sinust on kusagil maailmas uuesti kuulda, teeb teenistus sulle otsa peale.”
Sireenid valjenesid. Politseipaadid olid nii lähedal, et tuled valgustasid kajuti seinu. Purkiss ütles Kendrickile: „Meil on aeg lahkuda.”
Nad ronisid üle trepil oigava mehe ja jooksid küürutades tekil reelingu poole. Edasi olid nad juba õhus. Purkiss sumatas vette, kerkis pinnale, nägi selja taha piiludes jahi ümbrust paatidest kubisemas ja mehi pardale tunglemas. Paar meetrit eemal täheldas ta Kendricki peanuppu. Nad asusid kaldale ujuma.
Kendricki auto seisis jahisadama juures ühel kõrvaltänaval. Nad hiilisid selleni, kaks nurgatagustes luusivat läbiligunenud kogu. Pakiruumis leidusid mõlemale kuivad riided.
Purkiss puges kõrvalistmele. Kendrick käivitas mootori, aga ei hakanud sõitma. Hetke pärast ütles ta: „See püstol.”
„Jah.”
„See oli käes kergem, kui pidanuks. Sellepärast sa riskisidki ja teesklesid mu jala tulistamist.”
„Jah.”
„Ja sa olid kindel, et magasin on tühi. Mitte lihtsalt pooltäis.”
Purkiss, kelle üks juhtpõhimõtteid oli, et milleski ei saa kunagi kindel olla, ütles: „Jah.”
„Käi kuradile, Purkiss.”
Kuni Kendrick autot juhtis, nõjatas Purkiss pea seljatoele, sulges silmad ja hingas sügavalt, et keha leiaks tagasitee kõrgendatud erutusseisundist, millel oli purjetanud. Siis sikutas ta lagedale oma telefoni ja vahtis Vale’i saadetud uskumatut fotot.
Fotol olid kolmveerandvaates ühe mehe pea ja õlad, pildistatud hommikuses heledas päikesepaistes. Mees kissitas päikese käes. Oli eksimatult äratuntav.
Nägu kuulus mehele nimega Fallon. See polnud iseenesest kuigi meeldejääv, aga Purkiss ei unusta seda iial. Foto oli võimatu, sest Fallon kandis Belmarshi vanglas eluaegset vanglakaristust.
Purkiss ei unusta seda nägu iial, sest neli aastat varem oli Fallon Purkissi kihlatu mõrvanud. Purkiss oli näinud, kuidas see juhtus.
KAKS
Jakobiin polnud tahtnud muud, kui mehele vaid mõned küsimused esitada. Kas ta pildistaski just neid isikuid või jäid nad valel hetkel juhuslikult kaadrisse? On ta vabakutseline või töötab mingis organisatsioonis? Ja miks oli ta keeruka asjaoluna välja ilmunud nüüd, hilises järgus, kui komplikatsioone ei pidanud tulema?
Jakobiin polnud kavatsenud teda tappa.
Mees oli väikest kasvu ja kerge kehaehitusega, enneaegselt taanduvate juuste ja punnis silmadega. Tema vastupanu oli paljastav, see kinnitas Jakobiini varasemaid kahtlusi, et temas on enamat, kui välimus viitab.
Ukse oli ta avanud varmalt. Süütuteks küsimusteks polnud muidugi lootust niipea, kui Jakobiin nägi tema silmis äratundmisvälgatust. Ründav Jakobiin lõi ukse jalaga kinni ja sähvas käeservaga mehe kõri pihta. Aga mees oli kiire, väledam, kui oleks oodanud, seega professionaal. Ta hüppas eemale ja tõmbus küüru. Nad varitsesid teineteist üle vaiba.
Mees sööstis ühe külgukse kaudu esikust minema. Jakobiin järgnes talle. Mees oli elutoas kaminasimsi juures, kahmas pihku vaasi ja viibutas seda. Jakobiin põikas kõrvale, kuulis rasket savieset ohkega mööda vuhisemas ja selja taga seina vastu kildudeks purunemas, kuid ei pööranud mehelt pilku, sest vaas oli tähelepanu hajutus, mõeldud valu ja müraga segadusse ajama. Mees tormas tõelise relva, seinal rippuva kõvera mõõga poole. Tera ahhetas, kui ta selle tupest tõmbas.
Nagu iga kogenud võitleja teab, on terariistad tulirelvadest tülikamad. Jakobiini õnneks ei jätnud mees vilunud vehkleja muljet. Ta hoidis relva kahe käega, nõnda et kumbki käsi polnud vaba ja mõlemad küünarnukid, need oivaliselt haavatavad punktid, olid kaitsetud.
Jakobiini esimene jalahoop lõhestas mehe vasaku küünarnuki kodarluu otsa, vigastus oli nii valus, et peopesa avanes tahtmatult. Teine hoop oli julgem: kasutades vasakut jalga endiselt toetuspunktina, rahmas Jakobiin kinganinaga vastu ähvardavat tera, mis lennutas selle pöörlevana mehe paremast käest, relv kolises paljastel põrandalaudadel üle toa.
Oma küünarnukist haarates tegi mees petteliigutuse paremale ja putkas vasakule. Jakobiin püsis paigal. Nüüd oli see tahtejõudude heitlus, mida mees ei saanud võita. Jakobiin osutas ühele tugitoolile. Mees ei istunud.
Mehe taskus hakkas helisema telefon. Nad vaatasid teineteisele silma ühe helina jagu, kaks. Mees pistis vigastamata käe taskusse.
„Ei,” ütles Jakobiin mahedal häälel ja ründas, kiire rusikalöök mehe vigase küünarnuki pihta kutsus esile röögatuse, järgmine rabas aga meest rinnaku alla, nii et ta tuikus tagasi ja vajus seina äärde maha.
Jakobiin tiris ta elutoa keskele ja kontrollis tema telefoni. Ta polnud jõudnud vastu võtta ja ekraanil oli märk vastamata kõnest. Numbril oli Ühendkuningriigi rahvusvaheline suunakood. Telefoni taskusse poetanud, sättis Jakobiin mehe vaibale istuvasse asendisse ja põlvitas tema selja taha. Haakides käsivarre ümber mehe kõri, avaldas Jakobiin veidi survet.
„Kuidas sa mind äsja ära tundsid?”
Mees vaikis.
„Miks need fotod?”
Ikka vaikus. Surve polnud nii tugev, et oleks rääkimist takistanud. Jakobiin pitsitas sõrmeotstega punkte kaelal, mis oli kahjutu, kuid piinarikas. Mees sisistas ägedalt, hambad ristis, keha võppumas.
Mees pidi nüüd surema, selles polnud küsimus. Küsimus oli, kas ta võib enne midagi kasulikku avaldada. Nähtavasti oli ta treenitud ülekuulamist taluma, sundolukorras veenvalt valetama.
Järelikult polnud Jakobiinil valikut. Mees tegi viimase ahastava pingutuse, andis oma terve käega rusikahoobi selja taha, nukid püsti, tabades neerupiirkonda. Jakobiin neelatas valupuhangus ja pinguldas käsivart mehe kõril, kuni too lõtvus. Soovimata riskida, pigistas Jakobiin kahvatu kõrgelaubalise pea pihkude vahele ja nihestas kärme jõnksuga mehe kaelalülid.
Jakobiin istus minutikese vaibal, silmad suletud, ja otsis meelerahu. See ei olnud
