Rotipüüdja. Tim Stevens

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Rotipüüdja - Tim Stevens страница 5

Rotipüüdja - Tim Stevens

Скачать книгу

tekitas tunde, nagu mõõdaks ta Purkissit kirstu jaoks. Vale tõstis pöidla ja sõrmeotsad suu juurde, imes sigaretti ning tema sõõrmetest väljusid suitsujoad.

      Kahe pealiigutusega – noogutuse ja viipega – sedastas ta tervituse ja kutsus jalutuskäigule. Nad suundusid üle muru kalmistule.

      „Kas Hoggartiga oli raskusi?” Vale oli harjunud kõnelema täiesti monotoonsel häälel, mis viis inimesed mõttele, et ta tarvitab mingeid rohtusid.

      „Ei. Ta on prügikala. Temaga on lõpp.”

      „Puhas töö?” Vale pidas silmas, kas Purkiss oli olnud diskreetne ega jätnud endast jälgi.

      „Rijeka politsei pildistas mind koos Spiljakiga. Muud midagi. Nimesid ei nimetatud.”

      Vale noogutas taas. Ta seisatas iidvana hauakivi kõrval ja nühkis kinganinaga sammalt maha, kummardus uudistama, mis on sambla alla graveeritud. Probleemse info puhul polnud tal kombeks teistele otsa vaadata.

      „Foto tegi eile hommikul Eestis Tallinnas üks minu kontakt, kes elab selles linnas ja märkas Fallonit turuplatsil. Loomulikult helistasin ma talle. Ta ütles, et oli püüdnud Fallonit jälitada, aga kaotas mehe käest.” Vale kõõritas Purkissi poole. „Tal polnud kahtlust, et see on Fallon, kui sa juhtumisi arvad, et kaamera ette võis jääda keegi sarnane.”

      „Kuidas?” Purkiss pidas silmas, kuidas oli see võimalik. Et Fallon ei istugi vangis?

      Vale ajas selja sirgu. „Ma helistasin siseministeeriumisse ja mulle hämati. Proovisin Väikese Õega, sama lugu. Viimaks aitas mind üks sõber Suurest Õest.”

      Väike ja Suur Õde olid vastavalt SIS ja julgeolekuteenistus ehk MI-6 ja MI-5. Omadussõnad viitasid nende personali hulgale.

      „No ja?” Purkiss järgnes Vale’ile, kes oli uuesti kõndima hakanud.

      „Donal Fallon vabastati vanglast mullu kaheksateistkümnendal veebruaril.”

      „Oota nüüd.” Purkiss seisatas ja Vale pööras näoga tema poole. „Vabastati?”

      „Jah, nähtavasti küll. Ma ei tea veel üksikasju, aga järelikult on siseminister talle amnestia andnud.”

      Pea kippus pööritama. Purkiss oli oodanud, et tegu on jultunud põgenemisega Belmarshist, mis piinlikkuse tõttu kinni mätsiti. Kuid mitte seda.

      „Ta istus ära kaks aastat.”

      „Natuke vähem.”

      „Miinimum oli kümme aastat.”

      „Ma tean.”

      Purkiss võitles kogelemisega. „Jumal hoidku, Quentin.”

      „Süda läheb pahaks, mis?” Vale kiirendas sammu. „Asi on hullemgi. Kui ma olin tema vabastamises veendunud, pöördusin taas oma Väikese Õe kontaktide poole ja nõudsin neilt aru. Palju kohmetuid köhatusi ja jalalt jalale tammumist, kuni nad tunnistasid, et Fallon oli jälle nende heaks tööle asunud. Hiilgav agent, süüdi kohutavas kuriteos, viimane võimalus end lunastada ja nii edasi. Siis, kaks nädalat hiljem, ta haihtus.”

      „Haihtus?”

      „Enne kui oli uue missiooniga isegi kurssi viidud. Kadus jäljetult. Alguses otsisid nad teda kõigi jõududega, kuid mõne aja pärast loobusid. Tabamiseks oli ta liiga osav agent ja nad lootsid, et ei kuule temast enam kunagi. Parem skandaali vältida, kogu armetu seik kalevi alla lükata.”

      Purkiss eemaldus Vale’ist ja astus tormakalt hauakivide vahel.

      Künkad ja hall taevalaotus paistsid liiga ahtad, et mahutada seda, mis toimus ta hinges. Tema lõualihased tõmbusid krampi.

      Varsti sammus ta tagasi. Vale ei olnud paigast liikunud, oli pilgu viisakalt kõrvale keeranud.

      „Kes on sinu kontakt Tallinnas?”

      „Endine teenistuse vennike, eestlane, aga üks meie seast. Jaak Seppo. Ma tunnen teda kümme aastat. Töötab aeg-ajalt vabakutselisena minu heaks, muretseb mulle teavet.” Vale toksis puuteekraaniga telefoni. „Ma saadan sulle tema numbri ja aadressi. Teda on sinu tulekust hoiatatud.”

      Purkissi peas lahvatas seos. „Tallinn.”

      Vale noogutas nõrgalt. „Jah. Eks ole.”

      „Millal see õieti juhtubki?”

      „Kolmeteistkümnendal oktoobril. Ülehomme.”

      „Kas sa usud, et Fallon kavandab midagi?”

      Vale süütas järgmise sigareti. „Ma ei tea rohkem kui sina. Kuid… mul on aimdus.”

      Abby kontor – või komandokeskus, nagu Abby seda mõnuga kutsus – oli Whitechapelis asuv keldrikorter, ümber ehitatud üheks suureks toaks, kus olid kööginurk, tilluke dušikabiiniga vannituba ja välivoodi. Enamiku põrandast hõivasid kaks L-kujulist kirjutuslauda, lookas mitmesuguses lahtimonteerituse seisundis lauaarvutite, sülearvutite, printerite ja skannerite all. Seina vallutanud hiiglaslik plasmateleviisor oli lülitatud Purkissile võõra uudistekanali peale. Nurka laotud väiksemad telekad näitasid küllusesarvena argiseid stseene, mida Purkiss pidas reaalajas jooksvaks pildivooks: tühjad tänavad, ostukeskuse sisemus, tiheda liiklusega maantee.

      Abby oli talle ukse avanud, kruvikeeraja ühes käes ja emaplaat teises, tumedapäine ja sasitud, pööraselt segamini juustega kleenuke vallatu haldjas.

      „Tere, boss.” Naisel oli tugev Lancashire’i aktsent, mida viis Londonis elatud aastat polnud kahandanud.

      „Ma ei salli, et sa mind niiviisi nimetad. Tunnen end siis vanana.”

      „Te oletegi vana, härra Purkiss, söör.” Abby astus kõrvale, et teda tuppa lasta. „Te ajasite mokahabeme maha. Kahju. Minu meelest sobis see hästi.”

      Purkiss keeldus pakutud teest – kord varem oli kruusis olnud pooleldi kuivanud värv – ja sättis paberilasu põrandale, et tugitooli ruumi teha. Ta noogutas telekavirna suunas. „Õiguslikult jätab see kahtlase mulje.”

      „Ma katsetan uusi jälgimisseadmeid. Ainult tööalaseks kasutuseks.” Abby silmitses kujutisi vaimustunult. „Ilus, kas pole? Resolutsioon.”

      „Ma ei hakka küsima, kust sa selle kraami said.”

      „Ei, parem mitte.”

      Abby oli tema palgal uuringute tegija ja tehnikavõlurina. Rijeka loo puhul oli just Abby ära teinud eeltöö: hankinud Hoggarti aadressi, peilinud välja Spiljaki jõugu andmed, koguni koostanud Purkissile tausta, mis klappis väikseimate detailideni. Naise üks alaline ülesanne oli varustada teda võltsitud passidega, et neid saaks lühikese etteteatamisega kasutada.

      Abby ulataski talle paar tükki, mida ta imetlusega vaatles. Passid isegi lõhnasid pruugitult. Ta otsustas Briti identiteedi kasuks: Martin Hughes. Fotol oli ta raseeritud lõuaga, ilme veidi muigav. Ta oli sageli kuulnud oma näojooni kirjeldatavat sõnaga „muhe”. Claire’gi oli seda sõna kasutanud, lisaks paljudele teistele.

      „Hea valik,” ütles Abby. „Seda varjunime eelistavad tänavu kõik parimad maskeeritud spioonid.”

      „Ära kutsu mind spiooniks.”

Скачать книгу