Eesti end Nõukogude Liidust iseseisvaks ja teatas, et ei pärast 1940. aastat siia elama asunud inimestel ega nende järeltulijatel ole automaatset õigust kodakondsusele.
Ta oli kahekümne seitsme aastane, piisavalt noor, ja see reetmine oli tema esimene. See kõrvetas teda.
Venedikti emakeel oli vene keel, nagu tema vanematelgi. Ta sai eesti keeles hakkama, kuid mitte nii soravalt, et olnuks lootust läbida uus, range kodakondsuseksam. Ta ei olnud keeltes tugev ja teise keele täielik valdamine oli tema puhul ebatõenäoline. Nõnda tohtis ta jääda siia elama, tohtis jätkata karjääri relvajõududes, kuid riiklikel valimistel tal hääletada ei lubatud. Sisuliselt puudus tal kodumaa.
Teda diskrimineeriti ametialaselt, või nagu selle sõnastas üks kaasvenelasest nooremohvitser, talle „kusti ülalt kaarega pähe”. Ta ei saanud nooremleitnandiks, samas kui temast nooremad ja vähem kogenud mehed – muidugi rahvuselt eestlased – sööstsid temast mööda. Edukad noored spetsialistid tekitasid Tallinnas kihistumise, kergitasid kinnisvarahindu ja sundisid Venedikti koos vanematega linnaserva üha enam getostuvatesse rajoonidesse.
Augustis 1994 lahkusid riigist viimased Vene väed. Venedikt seisis, munder seljas, Tallinnast läände jääva kasarmulinna Paldiski maantee ääres ja jälgis mööda veerevaid sõjaväemasinaid. Pealtvaatajaid oli hõredalt. Pikkamisi puhkes aplaus, mis kestis mitu minutit, enne kui Venedikt taipas, et selle eesmärk on pilge. Siis lisandusid aplausile mõnitavad hõiked.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
