on võetud veerand kolmesele lennule Stanstedist. Nii et hakake minema.”
Purkiss kinkis naisele põsemusi. „Abby, sa oled kullatükk.”
„Tallinn. Seal leiab aset see kohtumine, eks?”
„Ülehomme.”
„Kas teie reisil on pistmist…”
Ta tegi suu ees tõmblukku jäljendava liigutuse ja Abby tõstis alistunult käed. „Veel midagi?”
„Säilita valmisolek. Hiljem vajan ehk sinu abi.” Ta seadis sammud ukse poole ja peatus äkki. „Ah jaa. Kontrolli palun Kendricki tervist.”
„Ma juba helistasin talle. Ta on jälle kodus, haiglasse teda ei jäetud. Andsin talle teie tervitused edasi.”
„Mis ta vastas?”
„Kui välja arvata minu aktsendi tavaline vilets ahvimine, ütles ta: „Las topib oma tervitused endale persse, ja loodetavasti on nurgad valusad.”” Abby naeratas säravalt, silmad pärani.
Lennujaama jõudes oli Purkissi tuju taas langenud ja ta mõtiskles süngelt. Viimati nägi ta Fallonit kohtusaalis, kui mehele mõisteti eluaegne vangistus. Fallon oli kinni nabitud neli päeva pärast Claire’i mõrva Hamburgis tšarterlennult mahatulekul; kohtuprotsess oli toimunud kiirkorras ja kulgenud tõrgeteta. Ehkki otsuse väljakuulutamise järel oli Fallon saatnud Purkissile põgusa pilgu, oli tema nägu ilmetu: ei mingit ülbust, kuid ka kahetsust mitte. Täiuslik agent, tundeid varjav, loetamatu.
Nüüd aga hulk vusserdamisi ja vastamata küsimusi. Küünilisus, millega Fallon vabastati, oli vapustav, kuid veidral kombel tõdes Purkiss, et see ei üllata teda. Fallon oli esmaklassiline agent, kellega olid teenistusel Claire’i mõrva aegu selgelt suured plaanid. Et ta oli end süüdi tunnistanud, läks kahtlemata arvesse pehmendava asjaoluna. Seotust Asgari tapmisega oli ta eitanud, mööndes siiski korruptsiooni, mille eest oli talle lisaks mõistetud kaksteist aastat.
Vale oli öelnud: „Sulle on see muidugi isiklik. Aga sa pead seda võtma tööotsana, võib-olla mitte päris samasugusena nagu iga teist, kuid kaalul on needsamad põhimõtted. Ta on halval teel agent, kes viibib meile soovimatus paigas vähem kui kaks ööpäeva enne poliitiliselt üliolulist sündmust.” Ridadevaheline vihje oli käitu professionaalselt, mida Vale’il polnud tarvis rõhutada.
Varuaega jäi üsna napilt, värav tema lennule oli juba avatud, kui ta turvakontrolli läbis. Kaasas polnud tal muud peale õlakoti, milles oli kahe päeva jagu riideid. Pärast Abby juurest lahkumist oli ta Vale’i antud numbril helistanud Tallinna kontaktile Seppole. Ta oli suunatud kõneposti. Sõnumit polnud ta jätnud. Praegu proovis ta värava poole sammudes uuesti. Kuus helinat, seejärel piiksatus. Ta katkestas ühenduse.
Vale oli maininud, et Seppo ootab tema kõnet. Ühest vastamata jätmisest võis mööda vaadata, kahest aga mitte. Ta valis telefonil jälle numbri.
„Vale.”
„Seppo ei vastanud telefonile. Kaks korda.”
Hetkeline vaikus. „See pole tema moodi.”
„Ma viskan telefoni ära. Kui ta sulle helistab, ütle, et ma lähen tema aadressile.” Ta lõpetas kõne, põikas enne väravat viimasesse avalikku tualettruumi, kustutas telefoni kõnelogi ja libistas aparaadi uksest kõige kaugemas kabiinis veepaagi taha. Mobiili prügikorvi poetamine polnud tingimata ohtlik, kuid ta ei kavatsenud ebaõnnega riskida, mitte nüüd, kui tema Tallinna kontaktisik oli nähtavasti paljastatud.
Monitoril oli tilluke valgustäpp seadistatud tukslema sünkroonis telefoni helisemisega. Jakobiin heitis ekraanile pilgu: taas sama Suurbritannia number, mis, nagu valgustäpp monitoril täpsemalt kinnitas, helistas Stanstedi lennujaamast.
Jakobiin oli märganud surnud mehe Seppo kodus jääkappi ning valmiseined ja kotid külmutatud köögiviljadega külmikusse tõstnud, kuni ruumi oli piisavalt, et keha sisse pressida ja uks sulgeda. Korterit läbi otsides avastas ta elutoa kohvilauakeselt sülearvuti, mille sisu kaitses parool.
Varustuse paigaldamine võttis vaid mõne minuti. Jakobiin vaatas korteris viimast korda ringi ja tuli rahulolevana tulema.
Tagasiteel helistas Jakobiin mobiilivõrkudesse ja leidis õige võrgu teisel katsel. Alguses suhtuti temasse külmalt ja veidi upsakalt, aga vajalikud kõned teinud, naasis naine liinile alandliku ja üpriski hirmununa. Selleks ajaks, kui Jakobiin istet võttis ja lauaarvuti käivitas, oli kõnejälitus juba käimas.
Jakobiin avas netis Stanstedist väljuvate lendude graafiku. Seal see oligi: odavlend Tallinna kell 14.15. Tallinnas oli kell praegu 16.25 ja ajavahe oli kaks tundi. Telefoni GPS-jälitus toimus reaalajas, kuid valgustäpp monitoril ei liikunud. Telefoni omanik polnud kas lennule läinud või oli telefon hüljatud.
Kui poole tunni jooksul liikumist ei järgnenud, tegi Jakobiin kaks kõnet. Esimesega nõutas ta endale Stanstedi–Tallinna lennu reisijate nimistu.
Teisele vastati tõredalt.
„Mina siin,” ütles Jakobiin. „Mul on vaja, et kahe tunniga seataks lennujaamas sisse valve.”
„Kes on jälgitav?”
„Ma ei tea veel.”
NELI
Poiss talus karistust vaikides, võpatas püksirihma iga hoobi juures ja sisistas lõpuks hambaid kiristades. Hiljem kadus ta oma tuppa.
Nõrk mees oleks oma naise noomivat pilku vältinud. Venedikt vaatas Martale kartmatult näkku.
„Sinu meelest lähen ma liiale.”
Marta ohkas.
„Austuse puudumine ei ole tühine üleastumine. See on kurja juur. Tuleb eos lämmatada.” Venedikt teadis, et kaldub väljenditesse, mida kasutab oma meestega.
Juri oli neljateistaastane, mossitav, kuid enamasti piisavalt arukas, et hästi käituda. Täna saabus ta koju tund aega pärast õhtusööki, oli silmad isalt kõrvale keeranud ja Venedikti hoiatavale lõrinale selja pööranud. Südames oli ta tore poiss. Küll ta õpib, nagu Venedikt oli ka ise õppinud.
Venedikt ei olnud omaenda isa kunagi sallinud, aga oli teda alati austanud, kuna isa õpetuse järgi oli austus sallimisest tähtsam. Teisest küljest oli Venedikt armastanud vanaisa ja armastas praegugi, mis oli kummaline, sest ta polnud seda meest iial kohanud. Ta tundis Vassili Petrovitšit lugudest, mida vanaema oli kadunud abikaasast jutustanud, vanaisa laitmatult talletatud mundri välimusest, koepinnast ja lõhnast, medalite raskusest, kui ta need karbist välja tõstis.
Ta istus kabinetis, tee küünarnuki kõrval – ta ei olnud napsitaja, vaid hoopis meelemürkide vastane –, ja ootas Dobrõnini telefonikõnet, lõplikku kinnitust, et homne plaan läheb käiku. Pilk kirjutuslauale ja seintele paigutatud fotodel, lasi ta mõtted uitama.
Tema vanaisa, tema deduška Vassili Petrovitš oli langenud Narva all 1944. aasta hilistalvel, võideldes Nõukogude 2. löögiarmee ridades, et vabastada Eesti fašistide ja kohaliku kollaborantliku valitsuse küüsist. Sõjakangelase lesena oli tema vanaemal lubatud pärast sõda koos väikese poja, Venedikti isaga Eestisse kolida. Vanaema oli Eestit pidanud oma uueks kodumaaks, nagu ka Venedikti isa ja Venedikt.
Vassili Petrovitšilt, kangelaselt, keda ta polnud
