nupule. Stone kuulis eesruumist sumisti nõrka kutsetooni.
„Palun too Stone’i toimik,” lausus Hobie mikrofoni.
Järgnes viiv vaikust ja siis läks uks lahti. Too meessoost vastuvõtusekretär astus kirjutuslaua juurde. Tal oli käes õhuke rohelist värvi kaust. Ta kummardus ja asetas selle Hobie ette. Läks tagasi ja sulges tasakesi ukse. Hobie lükkas toimiku oma konksuga laua esiservale.
„Heitke pilk peale,” ütles ta.
Stone küürutas ettepoole ja võttis toimiku. Ta avas selle. Kausta vahel olid fotod. Mitu suurt kaheksa korda kümne tollist mustvalget võtet läikpaberil. Esimene pilt oli tema majast. See oli ilmselgelt tehtud nende sisssõidutee otsal peatunud autost. Teisel pildil oli tema naine. Marilyn. Pilt oli võetud teleobjektiiviga siis, kui ta jalutas nende lilleaias. Kolmas oli Marilynist väljumas oma ilusalongist linnas. Teraline teleobjektiivipilt. Võetud vargsi nagu jälgimisfoto. Neljas oli lähivõte Marilyni BMW numbrimärgist.
Ka viiendal pildil oli Marilyn. See oli tehtud õhtul läbi nende magamistoa akna. Tal oli seljas hommikumantel. Tema juuksed olid valla päästetud ja paistsid olevat märjad. Stone jäi pilti põrnitsema. Selle võtmiseks oli pildistaja pidanud seisma nende tagaõue muruplatsil. Stone’il läks silmade ees uduseks ja kõrvad hakkasid ümbritsevast vaikusest kumisema. Seejärel lükkas ta pildid kokku ja sulges toimiku. Ta pani selle aeglaselt lauale tagasi. Hobie kallutas ennast ettepoole ja surus oma konksu otsa paksu rohelise papi sisse. Ta tõmbas kausta selle abil enda juurde tagasi. Liikuv konks kriipis vaikuses valjusti lauda.
„See ongi minu tagatis, härra Stone,” ütles ta. „Aga nagu te äsja mulle ütlesite, olen ma kindel, et mingeid probleeme ei tule.”
Chester Stone ei öelnud midagi. Ta lihtsalt tõusis püsti ja kõndis kogu selle mööbli vahelt tagasi ukse juurde. Sammus läbi vastuvõtuala koridori ja sealt lifti. Sõitis kaheksakümmend seitse korrust allapoole ja astus tagasi õue, kus ere hommikupäike paiskus talle näkku nagu rusikahoop.
KOLM
Seesama päike paistis minitakso tagaistmel Manhattanisse sõitva Reacheri kaelale. Võimaluse korral eelistas ta tegevusloata taksosid. See sobis tema harjumusega püsida varjus. Polnud küll mitte ainsatki põhjust, miks oleks keegi pidanud taksojuhtidele küsimusi esitades tema liikumisi jälgima, kuid kõige ohutum taksojuht on see, kes ei tohi omaks võtta, et ta on taksojuht. Ja see andis talle ka võimaluse sõiduraha üle veidi kaubelda. Taksomeetriga kollases taksos ei ole suurt millegi üle kaubelda.
Nad jõudsid saarele Triborough’ silla kaudu ja sisenesid Manhattanisse mööda 125th Streeti. Nad sõitsid liiklusvoolus lääne poole kuni Roosevelt Square’ini. Seal laskis Reacher juhil auto peatada, vaatas uurivalt ümbrust ja mõtles viivu. Tal mõlkus meeltes mõni odav hotell, kuid ta tahtis, et see oleks töötavate telefonidega hotell. Ja tervete telefoniraamatutega hotell. Ta jõudis otsusele, et siinses piirkonnas ei ole kõik kolm nõuet üheaegselt täidetavad. Aga ta astus sellegipoolest taksost välja ja maksis juhile. Viimase osa kõnnib ta jala sõltumata sellest, kuhu ta läheb. See on vahepealne ajalõik, mille jooksul ta on üksi. See sobis tema harjumustega.
Kaks tuhandedollarises kortsus ülikonnas noort meest ootasid seni, kuni Chester Stone oli kõige täiega kadunud. Siis läksid nad kabinetti, kõndisid mööbli vahelt läbi ja jäid vaikselt kirjutuslaua ette seisma. Hobie vaatas pilku kergitades nende poole ja tõmbas lahti ühe sahtli. Ta pani nood allkirjastatud lepped ja fotod ära ning võttis välja uue kollase paberiga kirjaploki. Seejärel asetas ta oma konksu lauale ning pöördus nii, et aknast paistev hämar valgus langes ainult tervele näopoolele.
„Noh?”
„Me jõudsime tagasi alles praegu,” ütles esimene mees.
„Kas te saite selle informatsiooni, mida ma tahtsin?”
Teine mees noogutas. Ta istus sohvale.
„Ta otsis üht selli, kelle nimi on Jack Reacher.”
Hobie märkis nime kollasesse kirjaplokki. „Kes ta on?”
Järgnes lühike vaikus.
„Me ei tea,” ütles esimene mees.
Hobie noogutas pikkamisi pead. „Kes oli Costello klient?”
Uus lühike vaikus.
„Me ei tea ka seda,” lausus mees.
„Need on üsna elementaarsed küsimused,” ütles Hobie.
Mees üksnes vaatas ärevalt läbi vaikuse tema poole.
„Kas teile ei tulnud pähe neid üsna elementaarseid küsimusi esitada?”
Teine mees noogutas. „Me esitasime. Esitasime nagu hullumeelsed.”
„Ja Costello ei vastanud?”
„Ta kavatses vastata,” ütles esimene mees.
„Aga?”
„Ta suri meil ära,” sõnas teine mees. „Ta lihtsalt võttis kätte ja suri. Ta oli vana ja ülekaaluline. Ma arvan, et see võis olla infarkt. Söör, mul on väga kahju. Meil mõlemal on.”
Hobie noogutas taas aeglaselt. „Avastamise tõenäosus?”
„Puudub,” ütles esimene mees. „Tema isik ei ole tuvastatav.”
Hobie heitis pilgu oma vasaku käe sõrmeotstele. „Kus nuga on?”
„Meres,” ütles teine mees.
Hobie liigutas käsivart ja koputas konksuotsaga rütmiliselt lauaplaadile. Ta mõtles pingsalt ja noogutas siis taas otsustavalt.
„Heakene küll, see pole vist teie süü. Mida sa ikka saad teha, kui süda on nõrk?”
Esimene mees vabanes pingest ja istus teise juurde sohvale. Nad olid konksu otsast pääsenud – ja selles kabinetis siin omas see väljend erilist tähendust.
„Me peame kliendi üles leidma,” lausus Hobie vaikusse.
Mehed noogutasid ja jäid ootama.
„Costellol oli ilmselt sekretär, eks ole?” ütles Hobie. „Tema teab, kes see klient oli. Tooge ta minu juurde.”
Mehed jäid sohvale.
„Mis on?”
„Too Jack Reacher,” ütles esimene mees. „Peaks olema suurt kasvu sell, kes on kolm kuud Keysis elanud. Costello teatas meile, et inimesed räägivad kellestki suurt kasvu mehest, kes on kolm kuud seal viibinud ja töötab öösiti ühes baaris. Me käisime teda vaatamas. Suur ja vintske tegelane, kuid ta ütles, et tema ei ole Jack Reacher.”
„Järelikult?”
„Miami lennujaam,” ütles teine mees. „Meie lendasime Unitediga, sest see tuli otse. Aga oli ka üks varasem lennuk, mis oli parajasti väljumas. Delta Atlantasse ja New Yorki.”
„Ja?”
„Too suurt kasvu tegelane baarist. Me nägime teda värava poole minemas.”
„Kas te olete selles kindlad?”
Esimene
