silmad valla ning pööras pead vasakule ja paremale – kõigepealt selleks, et kellaaega kindlaks teha, ja siis abikaasa poole vaadates. Ta nägi mehe lakke kinnistunud pilku.
„Kas sa ei maga?” küsis ta vaikselt.
Chester ei vastanud. Naine keeras silmad ära. Tema nimi oli Marilyn. Marilyn Stone. Ta oli Chesteriga pikka aega abielus olnud. Piisavalt kaua, et teada. Ta teadis seda kõike. Tema käsutuses ei olnud tegelikke üksikasju ega ehtsaid tõendeid ja ta ei olnud millessegi kaasatud, kuid ta teadis sellegipoolest. Kuidas ta oleks saanudki mitte teada? Tal olid ju olemas nii silmad kui ka aju. Sellest, kui ta nägi oma abikaasa tooteid mõnes kaupluses uhkelt välja panduna, oli juba palju aega möödas. Sellest, mil mõni multiplekskino omanik uue suure tellimuse tähistamiseks koos nendega õhtustas, oli samuti juba palju aega mööda läinud. Ja sellestki oli juba palju aega möödas, mil Chester öö läbi magada sai. Nii et ta teadis.
Aga ta ei hoolinud sellest. „Nii rikkuses kui ka vaesuses,” oli ta abielludes tõotanud, ja ta mõtles seda tõsiselt. Rikkad ajad olid olnud head, aga ka vaesed võivad head olla. Mitte et nad jääksid kunagi vaeseks nii, nagu on vaesed mõned inimesed. Seda kuradima maja maha müües ja kogu tollest haledast segapudrust loobudes elaksid nad ikka veel märksa mõnusamalt, kui ta oli eales lootnud. Nad on ju veel noored. Noh, mitte just noored, aga ka mitte vanad. Terved. Neil on huvisid. Neil on nemad ise. Chesterit tasus omada. Ta oli küll hallipäine, kuid senimaani vormis ja sitke ja tarmukas. Marilyn armastas meest. Mees armastas teda. Ja ta teadis, et temagi väärib veel omamist. Nelikümmend millegagi, aga peast kahekümne üheksane. Ikka veel sale, ikka veel blond, ikka veel erutav. Seiklushimuline. Ikka veel väärt omamist selle väljendi igas vanaaegses tähenduses. Kõik läheb hästi. Marilyn Stone tõmbas sügavalt hinge ja keeras külili. Surus ennast madratsi vastu. Ta jäi kell pool kuus hommikul uuesti magama, mees aga lebas vaikselt tema kõrval ja põrnitses lage.
Luminestsentsvalguses kollaseks muutunud päevitusega Reacher seisis väljuvate lendude terminalis, hingas sealset konservõhku, kuulas tosinkonda hispaaniakeelset jutuajamist ja vaatas teabetahvlit. Nagu ta oligi arvanud, oli reiside loetelus esikohal New York. Päeva esimene lend oli poole tunni pärast väljuv Delta Airlinesi oma Atlanta kaudu LaGuardiasse. Teine oli lõuna poole suunduv Mexicana, kolmas tunni aja pärast United ja samuti LaGuardiasse. Ta siirdus Unitedi laua juurde. Küsis üheotsapileti hinda. Noogutas ja kõndis minema.
Ta läks tualettruumi ja jäi peegli ette seisma. Võtnud taskust rahapaki, eraldas ta sellest äsja talle öeldud summa kõige väiksemates rahatähtedes, mis tal olid. Seejärel nööpis ta särgi kurguni kinni ja silus peoga juukseid. Astus tualetist välja ja sammus Delta leti ette.
Pilet maksis sama palju kui Unitedis. Ta teadis, et see on nii. Miskipärast oli alati nii. Ta luges raha ühestes, kümnestes ja viiestes välja, neiu laua taga võttis selle kõik vastu, silus rahatähed üle ja jaotas need väärtuse järgi kuhjadesse.
„Härra, kuidas on teie nimi?” küsis ta.
„Truman,” ütles Reacher. „Nagu sellel presidendil.”
Neiu nägu ei öelnud midagi. Ta oli ilmselt sündinud Nixoni ametiaja viimastel päevadel. Võib-olla ka Carteri esimesel aastal. Reacherit see ei huvitanud. Tema ise oli sündinud Kennedy presidendiaja alguses teisel pool merd. Ta ei kavatsenud midagi öelda. Truman oli ka tema enda jaoks antiikajalugu. Neiu toksis arvutisse tema nime ja seejärel printis pileti. Ta pani pileti punasinise maakera kujutisega kaante vahele, kuid tõmbas selle siis jalamaid jälle välja.
„Ma võin teid ju kohe lennule registreerida,” ütles ta.
Reacher noogutas. Sularaha eest lennukipileti ostmisega on iseäranis Miami rahvusvahelises lennujaamas see häda, et vahele segab sõda uimastikaubandusega. Kui ta oleks laua ette loivanud ja sajaste pataka välja tõmmanud, oleks neiu olnud kohustatud vajutama jalaga laua alla põrandasse paigaldatud salanupukesele. Seejärel oleks ta seni oma klaviatuuriga sekeldanud, kuni politsei oleks vasakult ja paremalt platsi saabunud. Politseinikud oleksid näinud suurt kasvu sitket, päevitunud naha ja paksu rahapakiga selli ning paugupealt järeldanud, et tegemist on uimastikulleriga. Nende strateegia on muidugi jahtida uimasteid, aga nad jahivad ka raha. Nad ei lase seda panka panna ega ka muretult kulutada. Nad eeldavad, et tavalised kodanikud kasutavad suurte ostude tegemiseks pangakaarte. Eriti reisimiseks. Eriti lennujaama piletiletis kakskümmend minutit enne väljalendu. Ja see eeldus oleks tekitanud viivitusi, sekeldusi ja paberimäärimist. Neid kolme asja oli Reacher aga alati innukalt vältinud. Nõnda ta siis töötaski välja teatava ettevaatliku toimimisviisi. Ta andis endale säherduse vennikese välimuse, kes ei saaks krediitkaarti isegi juhul, kui tahaks saada – näiteks mängis ta ebaõnne meelevalda sattunud maksejõuetut maamatsi. Kinninööbitud särk ja väikeste rahatähtede näppimine ajasid selle asja korda. Need muutsid ta pealtnäha ujedaks ja kohmetuks. Tõid piletimüüjad tema poolele. Nad kõik said liiga vähe palka ja heitlesid omaenda tühjaks kulutatud krediitkaardiga. Nõnda nad siis tõstsid pilgu, nägid meest, kes oli sedasama teed käies kõigest õige pisut kaugemale jõudnud, ja nende vaistlik reageering ei olnud mitte umbusk, vaid kaastunne.
„Värav B kuus, härra,” ütles näitsik. „Ma andsin teile aknaaluse koha.”
„Aitäh,” ütles Reacher.
Ta kõndis värava juurde ja tajus veerand tundi hiljem hoovõturajal kiirendust üsnagi samasuguse tundega kui Crystali Porsches, kui mitte arvestada asjaolu, et tal oli siin jalgade jaoks vähem ruumi ja tema kõrvaliste oli tühi.
Kella kuue ajal andis Chester Stone alla. Ta vajutas äratuskella pool tundi enne õiget ärkamisaega kinni ja poetas ennast voodist välja, tehes seda vaikselt, et mitte Marilyni üles ajada. Ta võttis nagist hommikumantli ning paterdas magamistoast väljudes trepist alla kööki. Kõhus oli liiga kibe tunne selleks, et hommikusöögi peale mõelda, nii et ta ajas läbi kohviga ja läks külalistele eraldatud ruumidesse duši alla, sest seal polnud tekkival müral tähtsust. Ta tahtis Marilynil magada lasta ega soovinud, et naine teaks, et tema ei saa magada. Marilyn ärkas igal ööl ja tegi mingisuguse märkuse selle kohta, et ta unetult lamab, aga ei võtnud seda asja enam iial uuesti üles, nii et Chyester oletas, et naine kas ei mäleta hommikul enam midagi või arvab, et nägi und. Ta oli üsna kindel, et Marilyn ei tea midagi. Ja ta olekski rõõmuga kõik niiviisi jätnud, sest hädadega heidelda oli juba niigi halb, ilma et ta oleks pidanud veel muretsema seepärast, et ka naine nende pärast muretseb.
Ta ajas habet ning kulutas duši all veedetud aja mõtlemisele selle üle, mida selga panna ja kuidas käituda. Tõde oli niisugune, et ta oli lähenemas tollele mehele sama hästi kui põlvili. Lähenemas viimase päästerõnga laenajale. Oma viimasele lootusele ja viimasele võimalusele. Sellisele inimesele, kes hoiab oma peos kogu tema tulevikku. Nii et kuidas ta pidi siis säärasele tegelasele lähenema? Igatahes mitte põlvili. Nõnda seda ärimängu ei mängita. Kui sa näed välja nii, nagu läheks sul tõepoolest laenu vaja, siis sa ei saa seda. Sa saad laenu ainult juhul, kui sa näed välja nii, et tegelikult sa ei vaja seda. Et tegemist on sinu jaoks väga vähetähtsa küsimusega. Et tegemist on siia- või sinnapoole langeda võiva otsusega selle suhtes, kas sa üldse lubad tollel mehel koos sinuga paati istuda ja saada pisikest viilukest kohe järgmise nurga taga ootavatest suurtest ja erutavatest kasumitest. Et sinu suurim mure on otsustada, kes see siiski on, kelle laenupakkumise sa üldse kavatsed kaalumisele võtta.
Muidugi valge särk ja tagasihoidlik lips. Aga milline ülikond? Itaallased on võib-olla liiga kriiskavad. Armani küll mitte. Ta peab tõsise inimese moodi välja nägema. Kindla peale küllalt rikas, et osta tosin Armanit, aga kuidagiviisi liiga tõsine, et sellise võimaluse peale üldse mõelda. Liiga tõsine ja liiga hõivatud kaalukate asjade ajamisega, et kulutada aega Madison Avenuel ostlemisele. Ta otsustas, et pärand on see tunnusjoon, mida tuleb esile tõsta. Kolme põlvkonna katkematu äriedu pärand, mis kajastub vahest ka dünastiatele omases lähenemises rõivastumisele. Umbes sedamoodi,
