istet. Kulukas kabinet ja hinnaline kirjutuslaud kuulusid nende asjade hulka, mis valitakse välja ja makstakse kinni headel aegadel, ning kükitavad siis halbadel aegadel morni etteheitena oma kohal. Kabinet asus ühel kõrghoone ülakorrustest ning seal olid igal sammul tume palisander, koorvalged linased kardinad, messingist ehismanused, tohutu kirjutuslaualahmakas, Itaalia laualamp ja suur arvuti, mis läks maksma rohkem, kui oleks pidanud minema. Arvuti kuvar helendas ja ootas salasõna. Peadirektor toksiski selle ja vajutas sisestusklahvile ning ekraanile ilmus finantsandmik. See oli ainus andmik, mis rääkis äriühingu kohta tõtt.
„Kas me veame välja?” küsis peadirektor.
See oli olnud K-päev. K tähendas koondamist. Nende Long Islandi tootmisüksuse personalijuhil olid olnud käed alates kella kaheksast hommikul tööd täis. Sekretär oli kiiruga sättinud tema kabineti ette koridori pika rea toole ja neid toole täitis pikk rida inimesi. Inimesed ootasid suurema osa päevast, nihkudes iga viie minuti järel ühe koha võrra edasi ja pääsedes siis rea lõpust personalijuhi kabinetti viie minuti pikkuseks vestluseks, mis jättis nad ilma elatusvahenditest – aitäh ja head aega.
„Kas me veame välja?” küsis peadirektor uuesti.
Rahandusdirektor kandis parajasti numbreid ekraanilt paberile. Ta lahutas ühe numbri teisest ja vaatas kalendri poole. Ta kehitas õlgu.
„Teoreetiliselt jah,” ütles ta. „Päriselt ei vea.”
„Ei vea?” kordas peadirektor.
„Küsimus on ajateguris,” ütles rahandusdirektor. „Tehases me tegime kahtlemata õiget asja. Kaheksakümmend protsenti rahvast on läinud ja see säästab meile üheksakümmend protsenti palgarahast, sest me jätsime alles ainult kõige odavamad. Aga me maksime neile kõikidele palga välja kuni järgmise kuu lõpuni. Nii et rahakäibe seis ei parane meil enne, kui alles kuue nädala pärast. Tegelikult see muutub koguni palju halvemaks, sest kõik need lurud vahetavad seal väljas parajasti oma pooleteise kuu palgatšekki sularahaks.”
Peadirektor noogutas ja ohkas.
„Kui palju meil vaja läheb?”
Rahandusdirektor kasutas hiirt ja tõi ekraanile veel ühe akna.
„Üks koma üks miljonit dollarit,” ütles ta. „Kuueks nädalaks.”
„Pank?”
„Unusta ära,” ütles rahandusdirektor. „Ma käin seal päevast päeva taguotsasid suudlemas lihtsalt selleks, et hoida alles sedagi, mida me neile juba võlgu oleme. Kui ma juurde küsin, naeravad nad mulle näkku.”
„Sinuga võib juhtuda hullemaidki asju,” ütles peadirektor.
„Küsimus ei ole selles,” kostis rahandusdirektor. „Küsimus on selles, et kui nad saavad haisu ninna, et me ei ole ikka veel täie tervise juures, siis nad nõuavad nende laenude tagastamist. Paugupealt.”
Peadirektor trummeldas sõrmedega palisandrile ja kehitas õlgu.
„Ma müün osa aktsiaid maha,” ütles ta.
Rahandusdirektor vangutas pead.
„Sa ei saa seda teha,” lausus ta kannatlikult. „Kui sa aktsiad turule viid, langeb nende hind põrandast madalamale. Meie olemasolevad laenud on garanteeritud aktsiatega ja kui need veel rohkem väärtust kaotavad, pannakse meid hommepäev kinni.”
„Sant lugu,” ütles peadirektor. „Meil jääb puudu kuus nädalat. Ma ei kavatse sellest kõigest mingisuguse näruse kuue nädala pärast ilma jääda. Ega mingisuguse näruse miljoni dollari pärast. See on ju niivõrd tühine summa.”
„Tühine summa, mida meil ei ole.”
„Peab ju olema mõni koht, kust me selle saame.”
Rahandusdirektor ei vastanud selle peale midagi. Kuid ta istus nii, nagu oleks tal veel miskit öelda.
„Mis on?” küsis temalt peadirektor.
„Ma olen kuulnud jutte,” ütles ta. „Mu tuttavad sellid levitasid kõlakaid. Võib-olla ongi olemas üks koht, kuhu me saame minna. Kuue nädala pärast võib see ennast ära tasuda. On üks firma, millest ma kuulsin. Mingisugune viimases hädas olijatele laenaja.”
„Kas ta on tasemel?”
„Ilmselt on,” ütles rahandusdirektor. „Näeb väga lugupeetav välja. Suur kontor Maailma Kaubanduskeskuses. Spetsialiseerunud seda laadi juhtumitele.”
Peadirektor silmitses vihaselt ekraani.
„Millistele juhtumitele?”
„Seda laadi juhtumitele,” kordas rahandusdirektor, „kus sa oled juba peaaegu laukast väljas ja kuival, aga pangad on liiga kitsarinnalised, et seda näha.”
Peadirektor noogutas ja laskis pilgul kabinetis ringi käia. See oli ilus ruum. Ning tema enda kabinet oli nurgatuba kaks korrust kõrgemal ja veelgi ilusam.
„Heakene küll,” ütles ta. „Tee see asi ära.”
„Mina ei saa teha,” ütles rahandusdirektor. „Peadirektori tasandist madalamal too tegelane asju ei aja. Sina pead selle ära tegema.” See algas ühel vaiksel ööl stripibaaris. Oli argipäeva õhtu juunikuus – liiga hilja soojal maal talvitajate ja kevadist õppevaheaega nautivate tudengite jaoks ning liiga vara lõunasse ennast praadima tulevate puhkajate jaoks. Kogu öö jooksul käis baaris mitte rohkem kui vahest nelikümmend inimest, leti taga oli kaks tüdrukut ja kolm tüdrukut tantsis. Reacher jälgis naist, keda kutsuti Crystaliks.
Ta oletas, et see ei ole naise tegelik nimi, kuid ei olnud iial seda temalt küsinud. Crystal oli parim. Ta teenis märksa rohkem, kui Reacher oli eales teeninud sõjaväepolitsei majorina. Osa oma sissetulekust kulutas ta vana musta Porsche käigushoidmisele. Reacher kuulis seda vahel varahommikuti mürisemas ja mürtsumas nende kvartalite kandis, kus ta töötas.
Baar kujutas endast pikka kitsast ruumi hoone teisel korrusel ning selles olid käigutee ja väike läikiva kroomitud postiga sõõrjas lava. Käigutee ja lava ümber siugles toolirida. Kõikjal olid peeglid ja seal, kus neid ei olnud, olid seinad ühetaoliselt mustaks värvitud. Kogu see koht tuikas ja tümpsus valjust muusikast, mida tootvad pool tosinat kõlarit olid piisavalt vinged, et kliimaseadmete urin enda alla matta.
Reacher istus baarileti ees seljaga leti poole ukse juurest kolmandal pukil. Uksele küllalt lähedal, et otsekohe silma jääda, ja küllalt kaugel ruumis sees, et inimesed ei unustaks tema kohalolekut. Crystaliks kutsutav naine oli parajasti lõpetanud oma kolmanda esinemise ja vedas üht ohutut kutti kakskümmend dollarit maksva eraetenduse andmiseks lava taha, kui Reacher nägi trepiotsale ilmumas kaht meest. Nad olid võõrad ja väljanägemise järgi pärit põhja poolt. Vahest nii kolmekümnesed, tursked ja kahvatu nahaga. Kurjakuulutavad. Tuhat dollarit maksva ülikonna ja viksitud kingadega kõvad kutid põhjast. On siin lõunas mingisuguse väga kiire asja pärast ja kannavad ikka veel oma linnakontori rõivaid. Nad seisid piletimüüja laua juures ja vaidlesid kolme dollari suuruse sissepääsutasu pärast. Tüdruk laua taga heitis äreva pilgu Reacheri suunas. Reacher libistas ennast pukilt maha. Kõndis laua juurde.
„Mehed, kas teil on mõni probleem?” küsis ta.
Ta kasutas seda, mida ta nimetas oma kolledžijumbu kõnnakuks. Ta oli tähele pannud, et kolledžipoisid liiguvad mingisuguse pinevil ja lonkava sammuga. Iseäranis
