käes. Ma ei ole just mõnus tüüp.”
„Sa ei ole isegi mitte mõnus tüüp,” torkas Crystal vastu. „Ära ennast meelita. Millal sa alustad?”
Reacher laskis pilgul hämaruses ringi käia.
„Vist kohe praegu. Kindlasti väljub hommikul vara Miamist mõni lennuk.”
Tüdruk naeratas uuesti. Sedapuhku ettevaatlikult.
„Ja kuidas sa kavatsed Miamisse jõuda?” küsis ta. „Sellisel öisel kellaajal?”
Reacher vastas samuti naeratusega. Enesekindla naeratusega.
„Sina viid mind autoga,” ütles ta.
„Kas mul on aega ennast riidesse panna?”
„Aega on kõigest kingade jaoks.”
Reacher kõndis koos Crystaliga garaažini, kus seisis tüdruku Porsche. Ta keeras ukse üles, Crystal poetas ennast autosse ja käivitas mootori. Ta viis Reacheri pool miili põhja poole tema motelli, sõites aeglaselt, et õli põhjalikult soojeneks. Kogukad rehvid hüplesid katkisel sillutisel ja mütsatasid teeaukudesse. Crystal peatus neoonvalgusest särava vestibüüli ees ja jäi ootama, mootor kiiretel tuuridel töötamas, et see välja ei sureks. Reacher avas autoukse ja pani selle siis jälle tasakesi kinni.
„Hakkame lihtsalt minema,” ütles ta. „Seal sees ei ole midagi, mida ma tahaksin kaasa võtta.”
Crystal noogutas armatuurlaua mõõteriistade kumas.
„Olgu pealegi, tõmba turvavöö peale,” ütles ta.
Ta lükkas esimese käigu sisse ja alustas sõitu läbi linna. Suundus mööda North Roosevelt Drive’i põhja poole. Vaatas näidikuid ja keeras vasakusse ritta, et tõusta tammil kulgevale maanteele. Lülitas sisse radariavastajad. Vajutas auto tagumist otsa maadligi surudes gaasipedaali põhja. Reacheri selg litsuti nahkistme vastu nii, nagu oleks ta lahkunud Key Westist hävitaja kabiinis.
Crystal hoidis põhja poole kihutades Porsche spidomeetri näitu kuni Key Largoni kolmekohalisena. Reacher nautis sõitu. Crystal oli suurepärane juht. Sujuv ja säästlike liigutustega, vahetas kogu aeg käike madalamaks ja kõrgemaks, laskis mootoril unnata, hoidus oma pisikese autoga sõiduridade keskele ja kasutas sirgetele lõikudele katapulteerumiseks rehvide eripära. Ta naeratas tema veatult kaunist nägu valgustavate näidikute õhetuses. Selle autoga kiiresti sõita ei ole sugugi lihtne. Raske mootor ripub kaugel tagumise telje taga, olles valmis hakkama tigeda pendlina õõtsuma ja juhti lõksu püüdma niipea, kui too sekundi murdosa võrra hiljaks jääb. Kuid Crystal ei jäänud. Ta läbis kerglennuki kiirusega ühe miili teise järel.
Siis hakkasid radariavastajad kiunuma ja eespool ilmusid miili kaugusel nähtavale Key Largo tuled. Crystal pidurdas jõuliselt ja vuras läbi linna, seejärel aga vajutas pedaali taas põhja ja tuiskas tumeda silmapiiri poole. Järsk kurv vasakule, sõit üle silla Ameerika mandriosale ning siis edasi põhjakaarde Homesteadi linna poole mööda sohu rajatud sirget ja tasast maanteed. Seejärel järsk parempööre kiirteele, suur kiirus kogu teekonna jooksul ja kõige tundlikumaks seatud radariavastajad ning jõudmine täpipealt enne kella viit hommikul Miami lennujaama ette. Crystal peatus kohal, kus reisijad autost väljuvad, ja jäi ootama.
„Noh, aitäh sõidu eest,” ütles Reacher.
Tüdruk naeratas.
„See valmistas mulle mõnu,” ütles ta. „Usu mind.”
Reacher avas ukse, kuid istus ettepoole vaadates edasi.
„Olgu pealegi,” lausus ta. „Ma arvan, et me kohtume veel.”
Crystal vangutas pead. „Ei, ei kohtu,” ütles ta. „Sinusugused mehed ei tule iial tagasi. Sa lähed ära ega tule enam iial tagasi.”
Reacher istus tema auto soojuses. Mootor popsus ja porises. Jahtuvad summutid plõksusid. Crystal kallutas ennast tema poole. Vajutas siduri alla ja lükkas käiguvahetushoova esimesele käigule, et Reacherile lähemale pääseda. Ta võttis Reacheril kaela ümbert kinni ja suudles teda kõvasti huultele.
„Hüvasti, Reacher,” ütles ta. „Ma olen rõõmus, et sain viimaks sinu nime teada.”
Reacher suudles kõvasti ja pikalt vastu.
„Nii et mis siis sinu nimi on?” küsis ta.
„Crystal,” ütles tüdruk ja naeris.
Reacher naeris temaga kaasa, ajas ennast üles ja väljus autost. Crystal kummardus üle istme ja tõmbas ukse tema järel kinni. Lõi mootorile õige hääle sisse ja sõitis minema. Reacher seisis teeserval ja jälgis tema lahkumist. Crystal keeras ühe hotellibussi ette ja kadus tema pilgu eest. Koos sellega kadusid Crystali auto heitgaaside hämuna ka kolm kuud Reacheri elust.
Viiskümmend miili New Yorgist põhja pool lebas täiesti ärkvel peadirektor kell viis hommikul lakke vahtides oma voodis. Lage oli äsja värvitud. Kogu maja oli äsja värvitud. Ta oli maksnud sisekujundajatele rohkem raha, kui suurem osa tema töötajaist teenis terve aastaga. Tegelikult ta siiski ei maksnud neile. Ta sokutas nende arve kontorisse ja neile maksis tema ettevõte. See väljaminek oli peidetud kuhugi tollesse salajasse andmikku ja kujutas endast osa hoonete hooldamisele kulunud väljaminekute seitsmekohalisest kogusummast. Seitsmekohaline summa kulude poolel kiskus tema äri vee alla nii, nagu raske last uputab kreenis kaubalaeva. Nagu õlekõrs murrab kaameli selgroo.
Tema nimi oli Chester Stone. Tema isa nimi ja tema vanaisa nimi oli olnud Chester Stone. Tema vanaisa asutas selle äri siis, kui andmikutabelit nimetati pearaamatuks ning see oligi raamat, millesse kirjutati käsitsi sulepeaga. Vanaisa pearaamat näitas suurt kasumit. Vanaisa oli kellassepp, kes tabas varakult ära, kui kütkestavaks hakkab osutuma kino. Ta kasutas oma asjatundlikkust hammasrataste ja keeruliste väikemehhanismide alal selleks, et panna kokku filmiprojektor. Ta võttis kampa ka partneri, kellel oli võimalik hankida Saksamaal lihvitavaid suuri läätsi. Nad saavutasid üheskoos turul juhtpositsiooni ja ajasid kokku terve varanduse. Filmide näitamine lõi õitsema ühest rannikust teiseni. Sajad kinod. Sajad projektorid. Seejärel tuhanded. Seejärel kümned tuhanded. Seejärel heli. Seejärel CinemaScope. Suured-suured numbrid pearaamatu sissetulekute poolel.
Seejärel televisioon. Kinosid pandi kinni ja need, mis veel lahti jäid, klammerdusid oma vanade seadmete külge seni, kuni need ära lagunesid. Juhtimise võttis üle tema isa Chester Stone II. Tegevuse mitmekesistamine. Pilgu suunamine harrastusfilmi kütkestavusele. Kaheksamillimeetrise filmi projektorid. Vedrumehhanismiga käsikaamerad. Kodachrome’i erksavärviline ajastu. Zapruder. Uus tootmiskäitis. Suured kasumid, mis tiksusid IBMi varajase suurarvuti aeglaselt liikuvalt laialt lindilt.
Seejärel kino tagasitulek. Isa oli suremas, tüüripinni hoidis Chester Stone III, kõikjale kerkisid multiplekskinod. Neli, kuus, kaksteist või kuusteist projektorit seal, kus varem oli olnud kõigest üks. Seejärel stereo. Viie kanaliga ruumiline heli, Dolby, Dolby Digital. Rikkus ja edu. Abielu. Kolimine sellesse häärberisse. Autod.
Seejärel video. Kaheksamillimeetrine harrastusfilm oli rohkem surnud, kui üks surnud elukas võib kunagi surnud olla. Seejärel konkurents. Kõrilõikajalikud pakkumised uutelt ettevõtetelt Saksamaal, Jaapanis, Koreas ja Taivanis, mis tal multiplekskinode äri käest võtsid. Seejärel meeleheitlikud otsingud millegi sellise leidmiseks, mida on võimalik valmistada väikestest plekitükkidest ja täppistöödeldud hammasratastest. Ükskõik mille. Jube mõistmine, et mehaanilised riistapuud on eilne päev. Mikrokiipide, muutmälu ja mängukonsoolide
