ringi. Astus lähemale. Laskus kükakile.
See oli Costello. Tema nägu oli sodiks pekstud. Peidetud veremaski alla. Särgikaeluse kolmnurgast paistval sinakasvalgel suurlinlase nahal voolasid koorikuga kaetud pruunid jõekesed. Reacher katsus kõrva tagant pulssi. Seda ei olnud. Ta puudutas käeseljaga nahka. Külm. Koolnukangestust polnud, aga õhtu oli ju ka soe. Mees oli surnud olnud vahest nii umbes tund aega.
Ta katsus läbi pintsakupõue. See ülearu pungil rahakott oli läinud. Seejärel nägi ta käsi. Sõrmeotsad olid maha lõigatud. Kõik kümme. Kiired ja tõhusad nurgeti lõiked millegi täpse ja teravaga. Mitte skalpelliga. Tera oli ilmselt olnud laiem. Võib-olla linoleuminoaga.
KAKS
„See on minu süü,” ütles Reacher.
Crystal raputas pead.
„Sina ju seda meest ei tapnud,” ütles ta.
Seejärel vaatas ta terava pilguga Reacheri poole. „Kas tapsid?”
„Ma lasksin ta tappa,” sõnas Reacher. „Kas seal on mingit vahet?”
Baar oli kella ühe ajal kinni pandud ja nad istusid tühja lava ääres kõrvuti toolidel. Tuled olid kustutatud ja muusika ei mänginud. Ei olnud üleüldse mingeid helisid peale veerandi võimsusega töötades läpatanud suitsu- ja higilehka Keysi liikumatusse ööõhku imeva kliimaseadme ümina.
„Ma oleksin pidanud talle rääkima,” ütles Reacher. „Oleksin lihtsalt pidanud talle rääkima, et muidugi, mina olengi Jack Reacher. Siis oleks ta mulle teatanud seda, mida ta pidi teatama, ja oleks nüüd kodus tagasi, mina aga oleksin nagunii saanud sellele kõigele lihtsalt käega lüüa. Minuga ei oleks midagi halba juhtunud ja tema oleks veel elus.”
Crystal kandis valget T-särki. Ja ei midagi muud. See oli küll pikk T-särk, kuid mitte piisavalt pikk. Reacher ei vaadanud tema poole.
„Mis see sinu asi on?” küsis Crystal.
See oli üks Keysi küsimusi. Ta ei olnud tundetu. Talle lihtsalt jäi mõistmatuks Reacheri mure teiselt maalt pärit võõra inimese pärast. Reacher vaatas tema poole.
„Ma tunnen ennast vastutavana,” kostis ta.
„Ei, sa tunned ennast süüdlasena,” ütles Crystal.
Reacher noogutas.
„Noh, sa ei peaks tundma,” ütles Crystal. „Sina ju teda ei tapnud.”
„Kas seal on mingit vahet?” küsis Reacher uuesti.
„Muidugi on,” lausus Crystal. „Kes ta oli?”
„Eradetektiiv,” ütles Reacher. „Otsis mind.”
„Miks?”
Reacher raputas pead.
„Pole aimugi,” ütles ta.
„Kas need teised mehed olid temaga koos?”
Reacher raputas uuesti pead.
„Ei olnud,” ütles ta. „Nood mehed ta tapsidki.”
Crystal vaatas teda ehmunult. „Nemad tapsid?”
„Nii ma oletan,” ütles Crystal. „Temaga koos ei olnud nad kindlasti. Nad olid nooremad ja rikkamad kui tema. Niiviisi riides? Säärases ülikonnas? Tema alluvate moodi nad välja ei näinud. Igatahes jättis ta mulle üksinda tegutseva inimese mulje. Nii et nood kaks töötasid kellegi teise jaoks. Tõenäoliselt said nad käsu teda siin jälitada ja selgitada välja, mis põrgu asjaga ta siin tegeleb. Ta ilmselt astus seal põhjas mõnele varba peale ja tekitas kellelegi mingisuguse probleemi. Nõnda siis käidigi tal siin järel. Nad said ta kätte ja peksid temast välja selle, mida ta siin otsis. Seepeale tulid järelikult ka nemad otsima.”
„Nad tapsid ta, et sinu nime teada saada?”
„Näeb sedamoodi välja jah,” lausus Reacher.
„Kas sa kavatsed võmmidele rääkida?”
Veel üks Keysi küsimus. Politseinike kaasamine ükskõik millesse vääris pikka ja tõsist arutelu. Reacher raputas kolmandat korda pead.
„Ei kavatse,” ütles ta.
„Nad teevad kindlaks, kes ta oli, ja siis hakkavad ka nemad sind otsima.”
„Mitte otsekohe,” ütles Reacher. „Laiba juures ei ole isikutunnistust. Ega ole tal ka sõrmejälgi. Võib mööduda mitu nädalat, enne kui nad välja selgitavad, kes ta oli.”
„Nii et mida sa kavatsed teha?”
„Ma kavatsen leida üles proua Jacobi,” kostis Reacher. „Kliendi. Tema otsivatki mind.”
„Kas sa tunned teda?”
„Ei tunne, aga tahan ta üles leida.”
„Miks?”
Reacher kehitas õlgu.
„Ma pean teadma, mis toimub,” ütles ta.
„Miks?” küsis Crystal uuesti.
Reacher tõusis püsti ja vaatas teda seinapeeglist. Ta tundis endas ootamatult suurt kärsitust. Ta oli rohkem kui valmis tegelikkusse naasma.
„Sa tead ju küll, miks,” ütles ta. „Mees tapeti millegi sellise pärast, millel on pistmist minuga, nii et ma olen asjaga seotud. Klapib?”
Crystal sirutas oma pika palja jala toolile, mis oli äsja Reacherist vabaks jäänud. Ta mõtiskles Reacheri tunde üle, et ta on asjasse kaasatud, mis oli tema meelest nagu mingisugune vähelevinud harrastus. Küll seadusega lubatud, kuid kummaline, rahvatantsuga tegelemist meenutav harrastus.
„Klapib, aga kuidas?” päris ta.
„Ma lähen tema büroosse,” ütles Reacher. „Võib-olla tal oli sekretär. Seal on vähemalt mingisugused ülestähendused. Telefoninumbrid, aadressid ja kliendilepingud. Too proua Jacob oli tõenäoliselt tema viimane juhtum. Ta on ilmselt virnas kõige ülemine.”
„Nii et kus see tema büroo asub?”
„Ma ei tea,” vastas Reacher. „Tema kõnepruugi põhjal otsustades kusagil New Yorgis. Ma tean tema nime ja ma tean, et ta oli endine politseinik. Umbkaudu kuuekümne aasta vanune Costello-nimeline endine politseinik. Teda leida ei tohiks olla liiga raske.”
„Kas ta oli endine võmm?” küsis tüdruk. „Miks sa seda arvad?”
„Suurem osa eradetektiive on ju endised, eks ole?” ütles Reacher. „Nad lähevad varakult ja vaesena erru, panevad sildi üles ning asuvad üksikettevõtjana tööle abielulahutuste ja kadunud inimeste otsimise alal. Ja see asi minu pangaga? Ta teadis kõiki üksikasju. Ainus võimalus seda teha on mõnelt veel teenistuses olevalt vanalt semult teenet paludes.”
Crystal naeratas kergelt huvi tundes. Ta astus baarileti ääres oleva Reacheri juurde. Jäi puusaga Reacheri reit puudutades tema kõrvale seisma.
„Kuidas sina kogu
