Kolledžijumbu kõnnak oli üks tema uue ameti töövahendeid. See oli mõjuv vahend. Nendele kahele tuhandedollarises ülikonnas vennikesele näis see igatahes üksjagu muljet avaldavat.
„Probleem?” küsis ta uuesti.
Tavaliselt piisaski tollest ainsast sõnast. Suurem osa tegelasi taandus selle koha peal. Aga nood kaks ei taandunud. Lähemale jõudes tundis ta, et nendest õhkub midagi. Mingisugust ähvarduse ja enesekindluse segu. Sellele lisandus võib-olla ka teatav kõrkus. Vihje tõsiasjale, et tavaliselt saavad nad oma tahtmise. Kuid nad olid ju kodust kaugel. Omaenda mänguväljakust küllalt palju lõuna pool, et käituda pisut ettevaatlikumalt.
„Mitte mingeid probleeme, Tarzan,” ütles vasakpoolne sell.
Reacher muigas. Teda oli kutsutud väga mitmesugusel viisil, kuid see siin oli midagi uut.
„Kolm dollarit sisenemise eest,” ütles ta. „Või tasuta uuesti trepist alla.”
„Me kõigest tahame ühe inimesega kõnelda,” lausus parempoolne mees.
Mõlemad rääkisid aktsendiga. Kusagilt New Yorgist. Reacher kehitas õlgu.
„Kõnelemisega ei tegelda meil siin kuigi palju,” ütles ta. „Muusika on liiga vali.”
„Mis su nimi on?” päris vasakpoolne mees.
Reacher muigas taas.
„Tarzan,” ütles ta.
„Me otsime üht vennikest, kelle nimi on Reacher,” kostis mees vastu. „Jack Reacher. Kas sa tunned teda?”
Reacher raputas pead.
„Pole temast kunagi kuulnud,” ütles ta.
„Siis me peame tüdrukutega rääkima,” ütles mees. „Meile teatati, et nemad võivad teda tunda.”
Reacher raputas uuesti pead.
„Ei tunne,” lausus ta.
Parempoolne mees vaatas Reacheri õlast mööda pika kitsa ruumi poole. Ta heitis pilgu tüdrukutele baarileti taga. Ta jõudis järeldusele, et Reacher on praegu ainus siinne turvamees.
„Olgu pealegi, Tarzan, astu eest,” ütles ta. „Me tuleme nüüd sisse.”
„Kas te lugeda oskate?” küsis Reacher tema käest. „Suurte tähtedega kirjutatud sõnu ja selliseid asju?”
Ta osutas laua kohal rippuvale sildile. Suurtele helendava värviga tähtedele mustal taustal. Sildile oli kirjutatud: „Juhtkond jätab endale õiguse sisselaskmisest keelduda.”
„Mina olen juhtkond,” ütles Reacher. „Ma keeldun teid sisse laskmast.”
Mees vaatas kord sildi, kord Reacheri näo poole.
„Kas te tahate tõlget?” küsis Reacher tema käest. „Ühesilbilisi sõnu? See tähendab, et mina olen ülemus ja te ei tohi sisse tulla.”
„Tarzan, jäta see endale,” ütles mees.
Reacher laskis tal endaga kohakuti jõuda – õlg õla kõrvale. Seejärel kergitas ta vasakut kätt ja võttis mehel küünarnukist kinni. Ta surus liigese peopesaga sirgeks ja vajutas sõrmed selli kolmpealihase alumise otsa juures paiknevatesse tundlikesse närvidesse. See mõjub nagu lakkamatu valuaistingute jada. Mees kargas ringi nii, nagu oleks ta pilgeni elektrit täis.
„Trepist alla,” lausus Reacher tasakesi.
Teine mees oli tegevuses oma šansside kalkuleerimisega. Reacher nägi, et ta seda teeb, ning jõudis järeldusele, et tõsiasjad tuleb täies ulatuses ja ausalt teatavaks teha. Ta tõstis oma parema käe silmade kõrgusele, andes niiviisi selgesti mõista, et see on vaba ja valmis tegutsema. Käsi oli suur, pruun ja labidaga töötamisest mõhnaline ning sõnum jõudis mehele pärale. Ta kehitas õlgu ja hakkas trepist alla minema. Reacher tõukas tema semu talle järele.
„Me kohtume veel,” ütles mees.
„Võtke kõik oma sõbrad kah kaasa,” hõikas Reacher trepist alla. „Kolm dollarit igaühelt sissepääsu eest.”
Ta hakkas baariruumi tagasi minema. Crystaliks kutsutud tantsijanna seisis otse tema taga.
„Mida nad tahtsid?” küsis ta.
Reacher kehitas õlgu.
„Otsisid kedagi.”
„Kas kedagi Reacheri-nimelist?”
Reacher noogutas.
„Täna juba teist korda,” ütles Crystal. „Ennist käis siin üks vanamees. Tema maksis kolm dollarit ära. Kas sa tahad neile järele minna? Teha kindlaks, kes nad on?”
Reacher kõhkles. Cristal võttis baaripukilt tema särgi ja ulatas selle talle.
„Lase käia,” lausus ta. „Mõneks ajaks on meil siin rahu majas. Vaikset ööd sulle.”
Reacher võttis särgi. Ta keeras varrukad alla.
„Aitäh, Crystal,” ütles ta.
Ta pani särgi selga ja nööpis eest kinni. Siis hakkas ta ukse poole minema.
„Võta heaks, Reacher,” hüüdis tüdruk talle järele.
Reacher pöördus kannal ringi, kuid Crystal kõndis juba lava poole. Reacher vaatas mittemidagiütleval ilmel vastuvõtulauas istuva neiu poole ja võttis suuna tänavale.
Key West on õhtul kell üksteist enam-vähem niivõrd elu täis, kui see üldse võimalik on. Mõni inimene on öö veetmisega juba poole peale jõudnud, mõnel on see alles algamas. Duval on valguse ja lärmi sees üle kogu saare idast läände kulgev peatänav. Reacher ei muretsenud selle pärast, et nood mehed võiksid teda oodata Duvalil. Seal oli liiga palju rahvast. Kui neil on mõttes kättemaks, siis nad otsivad mõne vaiksema paiga. Neid oli aga kenake valik. Eriti põhja pool läheb Duvalist kaugemal kähku vaiksemaks. Linn on miniatuurne. Kvartalid tillukesed. Lühike jalutuskäik viib su kahekümne kvartalivahe järel sellesse kohta, mida Reacher pidas eeslinnaks ja kus ta käis väikeste majade taga pisikestes aedades basseine kaevamas. Tänavaid valgustatakse seal üksnes kohati ja baaride melu vaigistub ööputukate tüsedaks suminaks. Õlle- ja suitsulõhn asenduvad aedades õitsevate ja mädanevate troopikataimede vänge lehaga.
Ta kõndis pimeduses mööda omamoodi spiraaljoont, keerates huupi ümber tänavanurkade ja viibides vaiksetes piirkondades. Kedagi ei olnud. Ta käis keset teed. Ta tahtis, et kui keegi on kuhugi väravaalusesse peitu pugenud, peaks ta temani jõudmiseks läbima kümne-viieteist jala pikkuse vahemaa. Ta ei muretsenud selle pärast, et tema pihta võidakse tulistada. Püstoleid neil meestel kaasas ei olnud. Seda näitasid nende ülikonnad. Need olid liiga liibuvad selleks, et relvi varjata. Ja ülikond tähendas, et nad tulid lõunasse kiirustades. Lendasid lõunasse. Püstolit taskus hoides pole just kerge lennukile pääseda.
Umbkaudu ühe miili järel ta loobus. Linn oli küll pisike, aga siiski piisavalt suur, et paar mehikest võiks seal kaotsi minna. Ta pöördus kalmistu juurest vasakule ja hakkas lärmi poole tagasi minema. Kettpiirde ääres lamas kõnniteel keegi mees. Sirakil maas ja liikumatult. Key Westis pole see just ebatavaline vaatepilt, kuid midagi
