style="font-size:15px;"> Juht raputas naeratades pead.
Harry hammaste vahel ragises miski. Ta oli kusagilt lugenud, et sissehingatav plii jõuab varem või hiljem ajju. Ning röövib mälu. Või lööb hoopis psüühika segi?
Otsekui ime läbi läksid sõidukid jälle liikvele ning mootorrattad ja mopeedid parvlesid nende ümber nagu vihased põrnikad, sööstes surmapõlgavalt ristmikele. Harry luges ära neli täieõiguslikku peaaegu-õnnetust.
„Uskumatu, et ühtki õnnetust ei juhtu,” lausus Harry, et midagi öelda.
Juht vaatas peeglisse ja naeratas laialt. „Juhtub ikka. Väga tihti.”
Kui nad lõpuks Surasak Roadi politseijaoskonna ees peatusid, oli Harryl otsus valmis: talle see linn ei meeldi. Ta kavatses oma töö surmapõlgavalt ära teha ja esimese ettejuhtuva lennukiga Oslosse tagasi põrutada.
„Tere tulemast Bangkokki, Hally.”
Politseiülem oli pisike tõmmu mees, kes oli ilmselt otsustanud näidata, et Tais osatakse ka läänelikult tervitada. Ta surus Harryl kätt ja raputas seda laia naeratuse saatel ägedalt.
„Andke andeks, et me teile lennujaama vastu ei tulnud, aga Bangkoki liiklus …” Ta viipas käega enda taga oleva akna poole. „Kaardil paistab see sealsamas lähedal, aga …”
„Ma saan aru, mida te silmas peate, sir,” vastas Harry. „Saatkonnas öeldi täpselt sama.”
Nad jäid teineteise ette sõnatult seisma. Politseiülem naeratas. Koputati uksele.
„Sisse!”
Uksest pisteti sisse paljaks raseeritud pea.
„Tule sisse, Crumley. Norra detektiiv on saabunud.”
„Ahaa, detektiiv.”
Peale järgnes keha ja Harry pidi kaks korda silmi pilgutama, et olla kindel, kas ta näeb õigesti. Crumley oli laiaõlgne ja peaaegu Harry pikkune, tema juusteta pea oli tugevate lõualihastega, ja sirge kitsaste huultega suu kohal eretas sinine silmapaar. Seljas oli tal helesinine mundrisärk ja seelik ning jalas hiiglaslikud Nike’i botased.
„Liz Crumley, mõrvaosakonna vanemuurija,” lausus politseiülem.
„Räägitakse, et te olete vapustav mõrvauurija, Harry,” ütles naine Ameerika hääldusega ja seisis tema ette, käed puusas.
„Noh, ma ei tea, kas ma just …”
„Ei tea? Midagi seal pidi ju olema, et teid maakera teisele poolele lennutati, kas te ei arva?”
„Kindlasti.”
Harry sulges jälle poolenisti silmad. Pealetükkiv naisterahvas oli küll viimane, mida ta praegu vajas.
„Ma tulin selleks, et aidata. Kui ma suudan.” Harry sundis end naeratama.
„Siis oleks äkki aeg kaineks saada, Harry?”
Politseiülem pahvatas naise selja taga heleda häälega naerma.
„Sellised nad on,” märkis naine valjult ja selgelt, nagu polekski ülemus kuuldekaugusel. „Nad teevad, mis suudavad, et kellegi maine kannatada ei saaks. Praegu püüab ta päästa teie mainet. Tehes näo, nagu teeksin ma nalja. Aga ma ei tee nalja. Mina vastutan mõrvaosakonna eest, ja kui mulle miski ei meeldi, siis ütlen selle pauhti välja. Siin maal peetakse seda puudulikuks lastetoaks, aga ma olen nii juba kümme aastat käitunud.”
Harry pigistas silmad kinni.
„Ma näen teie punetava näo põhjal, et teie meelest on see piinlik, Harry, aga saage aru, ma ei saa purjus uurijaid kasutada. Tulge homme tagasi. Ma otsin kellegi, kes viiks teid korterisse, kus te elama hakkate.”
Harry raputas pead ja köhatas hääle puhtaks: „Lennuhirm.”
„Kuidas, palun?”
„Mul on lennuhirm. Džinn ja toonik aitab. Ja näost punane olen sellepärast, et see on läbi naha välja hakanud aurama.”
Liz Crumley heitis talle pika pilgu. Seejärel kratsis ta oma paljast pealage.
„Tunnen kaasa, detektiiv. Kuidas reisiväsimusega on?”
„Ärkvel nagu pistrik.”
„Kena. Teel sündmuskohta sõidame teie korterist läbi.”
Korter, mille ta saatkonnalt kasutada oli saanud, asus moodsas hoonetekompleksis Shangri-La Hoteli vastas. See oli tibatilluke ja spartalikult sisustatud, kuid seal oli vannituba, voodi juures ventilaator ja aknast vaade Chao Phraya jõe pruunidele võimsatele voogudele. Harry astus akna juurde. Jõel ristlesid pikad sihvakad puupaadid, mis kündsid pika varre otsas olevate sõukruvidega üles sogast vett. Teisel pool jõge kõrgusid ebamäärase valgetest tellistest elamumassiivi kohal vast kerkinud hotellid ja ärihooned. Linna suurusest oli võimatu ülevaadet saada, sest see kadus paatjasse vinesse, kui püüdsid näha paarist kvartalist kaugemale, aga Harry oletas, et Bangkok on suur. Väga suur. Ta lükkas akna lahti ja talle hoovas vastu möirgamine. Lennukis lukku löönud kõrvad olid liftis lahti läinud ja alles nüüd kuulis ta, kui kõrvulukustav on selle linna lärm. Ta nägi Crumley autoköksi, mis paistis kaugel all tänava ääres nagu pisike tikutoos. Ta avas sooja õllepurgi, mille oli lennukist kaasa võtnud, ja sedastas rahulolevalt, et Singha on niisama kibe nagu Norra õlu. Ülejäänud päev hakkas tunduma juba üleelatav.
6. PEATÜKK
VANEMUURIJA VAJUS KOGU KEHAGA signaalnupule. Sõna otseses mõttes. Surus rinnad vastu musta Toyota džiibi rooli, nii et autopasun üürgas.
„Väga ebatailik,” selgitas ta naerdes. „Lisaks pole sellest midagi kasu. Tuututa palju tahes, ega nad sind läbi ei lase. See on miskitmoodi seotud budismiga. Aga ma ei suuda järele ka jätta. Kurat küll, ma olen Texasest pärit ja mitte nagu nemad.”
Ta vajus jälle roolile, autojuhid nende ümber vaatasid aga demonstratiivselt mujale.
„Nii et ta on ikka veel oma hotellitoas?” küsis Harry haigutust summutades.
„Korraldus kõrgemalt poolt. Tavaliselt lahkame nad üks-kakskolm ja kohe järgmisel päeval tuhastame. Aga nad tahtsid, et te enne pilgu peale viskaksite. Ärge minult küsige, miks.”
„Ma olen vapustav mõrvauurija, või olete unustanud?”
Crumley kõõritas silmanurgast tema poole, sööstis seejärel avanenud pilust paremale ning andis gaasi.
„Ei tasu liialt ka vaimutseda, silmarõõm. Kõik pole päris nii, nagu arvate, et tailane peab teid kohe kuradima kõvaks tegijaks, kuna olete farang, pigem vastupidi.”
„Farang?”
„Valge. Gringo. Pooleldi halvustav, pooleldi neutraalne, oleneb, kuidas võtta. Aga pidage meeles, et tailaste enesehinnang ei ole sellepärast veel madal, et nad teid viisakalt kohtlevad. Teie õnneks on mul seal täna kaks noort politseinikku, keda teil kindlasti õnnestub pahviks lüüa. Vähemalt loodan seda teie enda huvides. Kui te end lolliks teete, muutub teie edasine koostöö jaoskonnaga väga keeruliseks.”
