sees teiseks läinud! Ta ei leidnud enam üht ainustki tuttawat nägu, kõik oliwad temale ja tema kõigile wõeras. Keegi ei mõistnud arwata, et see wana hallpea endine kuulus kangelane ja suur sõjamees Soontagana wanem oli, keda rohkem kui weerandsaja aasta eest igalpool auustati ja kardeti.
See ei teinud talle sugugi peawalu, sest nüüd oli ta ilmas õppinud inimest teenima ning kasuandmisest hoopis ära wõerdunud. Ta tahtis ka täitsa wõeraks jääda ning ialgi enam oma õigust pärima hakata. Nüüd ei olnud aega isekeskes tülitseda, kus waenlased isamaa pinda tallasiwad ja hukatust külwasiwad. Kui ta järeletulejad Soontaganas tugewad ja waprad sõjamehed oliwad, kes waenlase wastu julgeste wälja astusiwad, siis oli kõik korras. Ta oli oma naise ja lapse järele kuulanud, aga keegi ei teadnud neist sõnakestki kõneleda. Wiimaks kautas ta nende jälleleidmise lootuse üsna ära, sest naine wõis wanaduse ja tütar mingisuguse õnnetuse läbi surnud olla. Ta pidi siis üksi oma elupäiwi lõpetama. Nooreea mälestused oliwad ta kolmekümne pika orjaaasta järele jälle pühale Salumäe hiiele kutsunud. Ta ei saanud praegugi weel aru, kas selle waikse noorepõlwe mälestuste maal wõi tõeste kena neiu silmadel see imelik wõim oli, mis temale ta kurba minewikku arusaamata kombel nii elawalt silmade ette tõi. Nii kena oli kord ka tema Linda olnud, kui ta temale kui kõigist auustatud sõjamehele lille pärja pähä pani ja awalikult tema mõrsjaks sai, – nii kaunilt ja pehmelt oli ka Linda heal temale helisenud, nagu nüüd selle wõera neiukese õrn heal. Ta oleks hea meelega kena lapsega weel kauem kõnelenud, aga ta oli ju Soontaganast, ja Soontagana isand oli ta kõige suurem waenlane. Nii pidi piigake siis tema waenlase tütar olema, kellele tal mingisugust põhjust ei olnud ligineda.
– Aga kas meie siis igaweste wiha peame pidama ja üksteisele waenlaseks jääma? küsis ta iseeneses. Mis waenlane mina ka weel wõin olla? Mul ei ole ju enam mingit wäge ega wõimust – ja wõimetu waenlane ei ole kellegi waenlane. Ei tea, kuidas Wahtula enese käsi selle pika aja sees on käinud, mil mina wangipõlwes elasin ja ilma mööda hulkusin. Kas ei ole ajad hoopis muutunud ja endised waenlased sõpradeks teinud? Sel ajal käis rahwas ülemeelsuses oma suguwendi riisumas ning üks ülemeelne wanem käis teisega sõdimas. Nüüd on aga wäljastpoolt wägewad waenlased maale tulnud ning tule ja mõõgaga mitmed maakonnad lagedaks teinud. Kas wõib nüüd siis weel wend wenna wastu taperit tõsta? Ei, see ei wõi olla, nii tõeste kui ma siin Taara pühal hiiel seisan. Nüüd ei ole enam wend wenna waenlane. Ma tunnen wäga hästi oma esiwanemate kindlat meelt, mis weel minulgi wanal inimesel were kärmemalt liikuma paneb. Ma olen wõeral maal palju näinud, palju õppinud, millest meie rahwal nüüd kasu oleks, aga mu kurb saatus on minu oma isamaa ja rahwa wastu tuimaks teinud. See ei ole õige, see ei tohi enam nii edasi minna. —
Aega mööda oliwad ta mõtted nii elawaks läinud, et keel neile sõnu laenas. Noorepõlwe waimustus oli nagu imewäel jälle ta hingesse tagasi tulnud ja ta silmad sätendasiwad, mis nii wäga kustuwa küünla wiimast loitnemist meelde tuletas. Ta oli oma käe kõrgele ülesse tõstnud ja seisis sirgelt, nagu kord oma wahwa malewa eesotsas, ning kõneles pühalikult kõrgete hiiepuude poole waadates:
– Teie, suure Taara pühad puud, kuulge mu sõnu! Mina olen wana, mu juuksed on walged – mis ma luban, seda ma ka pean. Teie all olen ma lapse põlwes ohwerdanud. Nüüd mul seda ei ole. Ma tean aga, et ülemere mehed meie rahwa orja ikkesse tahawad panna ja tema pühad hiied ära häwitada. Taara, ma tõutan sulle su tammikus, et mina nii kaua, kui mul hinge rinnus on, oma õnnetu isamaa kasuks kõik oma jõu tahan ohwerdada. Meie mehed ei pea enne puhkama, kui maa ja rahwa waenlased jõuetumaks on tehtud ehk meie ise oma werega enese kallist maa pinda kastnud ning kalmule kolletanud…
Widewik oli ammugi ilma oma waibaga katnud ning ehakumagi hiiepuu latwadelt ära kustunud, kui wanake kindlal ettewõtmisel hiiemäelt lahkus ning oma suure koera seltsis soo serwa mööda suurema metsa poole sammus. Ta astus ettewaadates edasi ja kadus wiimaks pimeda metsa alla ära, mille oksade wahelt tähed selgest taewast maha sirasiwad.
3. Waenlased
Tuttawast Hiiemäest umbes üks sööma uni1 põhja poole seisis keset suurt Awasti2 sood Soontagana maa linn ühe umbes 1000 sammu pika ja 500 sammu laia saare peal. Salumäelt3 käis ainus tehtud tee läbi põhjatu soo kindlasse Soontagana linna. Mujalt ei olnud ainsalgi elawal hingel wõimalik Soontaganasse saada. Seegi ainus tee oli nii kunstlikult otseti soo sisse löödud postide otsa tehtud, et wõerad inimesed ilma juhita seda teed mööda ei mõistnud käia. See tuli sellest, et teda sugugi näha ei olnud, waid põlwist saadik sogase soowee all warjul seisis. Kes tee otsa peale sai see ei olnud ammugi weel julge, et ta Soontaganasse sai. Salatee oli kitsas ja kõwer. Kes ta kõwerdusi hästi ei tunnud, see astus ühe häkilise käänu peal kõrwa ning uppus põhjatuma mudasoo sees peasematalt ära. Isegi Soontagana elanikud pidiwad hoolega sammusid lugema ja mitmeid märkisid tähele panema, kui mitte surma ei tahtnud saada. Niisugust teed oli umbes kaks wersta. Siis tuli weikene saarekene kena metsaga. Kesest saart käis tee suure ja tugewa müüri alt pikuti mööda, mille peal arutumad wirnad kiwa ja palka seisiwad, et neid ülewelt waenlase peale loopida, kui tal korda pidi minema läbi soo tungida.
Terwest Soontagana linnast paistis ainult selle eessaare mets üle auruse soo Salumäele ära. Pimedus oli juba ammugi kätte jõudnud, kui Waike Salumäelt selle musta kogu poole soo peale hakkas sammuma. Ta oli Salumäe tammede all natuke aega wiitnud, sest siin puhkasiwad kõikide Soontagana wanemate luud. Kõik oli ümberringi wait ja waga ja isegi pehme rohuke piiga jalgade all ei teinud kahinat. See surma waikus tegi ta üsna kartlikuks, nii et temagi seda ei julgenud segada. Ta astus hinge pidades kinku mööda alla wõsa metsa poole, et oma kardetawa tee otsa üles otsida ja siis ette waatlikult läbi wee kodu minna.
Juba hakkasiwad tänase sündmusrikka päewa mälestused endid mõtetesse koguma, kui häkiste tasane jutukõmin ta kõrwu kostis. Ehmatades kargas ta ühe pimeda sarapuu põõsa taha ning jäi hinge pidades kuulama.
– Tee hakatus on käes, rääkis keegi tasa.
– Täm paikö enim äb tundö4, wastas teine heal wõeras murdes. Niisugust keelemurret oli kuulaja ühe Liiwi sõjawangi käest kuulnud. – Waenlased, mõtles Waike hirmuga, sest ta oli palju sellest kuulnud, et Liiwlased Sakslaste ja Lätlastega üheskoos Eestlaste wastu sõdimas käisiwad. Edasi minemise peale ei wõinud ta mõteldagi, tagasi minnes oleks teda ka wahest wõidud kuulda ja kinni wõtta. Sellepärast polnud tal mingit muud nõuu, kui oma warjupaika ootama jääda, kuni tee lahti saab.
– Ta on umbes põlwini wee all.
– Kas sa mõistad minu mehi öösel salaja linna wiia, kui ma kord sõdima tulen? küsis wõerast murret kõneleja mees.
– Tee on wäga kõwer ja sellepärast kardetaw, wastas teine heal heas Eesti keeles. Mitme aasta eest käisin ma küll kord seda teed, aga olin ta ära unustanud, kui mitu sammu ükski kään teisest kaugel on. Täna sain aga jälle mitu saladust wälja. Soontagana noor wanem Wambola tuli ühe piigaga seda teed. Ma panin siitsamast wõsastikust nende käiki hoolega tähele, lugesin liikumise ja aja järele sammusid ning arwan, et nüüd mitte palju ei puudu. Kui ma tagasi minekut ka oleksin näinud, siis wõiksin ma üsna julgeste teenäitamise enese peale wõtta.
– Soontagana noor wanem? ütlesid sa. Ja ta ei ole weel tagasi läinud?
– Ega wanem ise tagasi ei lähegi. Ma aga ootasin piigat tagasi tulema.
– Kuhu tema siis läks?
– Sõtta Sakslaste wasta.
– Ja kus ta malewa on?
– See on juba Sakalasse kogutud.
– Siis
Kui werstasid weel ei tuntud, siis mõõdeti maad aja järele, nagu Saksamaal praegugi weel liht rahwa juures tunni järele.
Mihkli kihelkonnas paremal Kasari kaldal.
Praeguse Mihkli kiriku juures.
Tema kohta ei ole weel mitte tunda.
