Ta teraw silm ja kartlik aimamine nägiwad warsti ära, et siin midagi head loota ei olnud. Tema ema oli häkilise wihaga inimene olnud, keda nii hästi rõõm kui kurbdus tugewaste liigutas ning liig häkilisel meele liigutusel rawanduse wõis saada. See oli nüüd ta mehe surmasõnumi saamise juures sündinud. Oma häkilise meelega oli ta ka Waikele küllalt ülekohut teinud, aga tasane tütarlaps oli seda kõik waikselt ära kannatanud ning armastas teda weel pealegi tõsise lapse armastusega. Ruttu läks ta haige woodi juurde. See jampsis palawikus ning kõneles mõistmata sõnu waenlastest, oma mehe surmast, Waikest ja mitmest tundmata nimedest. Kaua seisis Waite kurwalt ta moodi ääres. Põetajad naised ütlesiwad, et ta suure igatsusega Waiket koju oodanud; tal olla temale wäga tähtsaid asju kõnelda. Nüüd ei tunnud ta oma tütart enam ära, ega rääkinud muud kui jampsi sõnu. Nii kestis see terwe päewa.
Waike oli küll wäsinud, aga und ei tulnud talle siiski silma, kui ta oma ema ümmardajate järelandmatu nõudmise peale asemele heitis. Liig elawad mälestused ja ärritud tundmused wõitsiwad keha wäsimuse ära, aga wäsitasiwad teda ometigi weel rohkem.
Wasta õhtut jäi haige kaunis rahuliste magama. Waike oli rõõmus, et ema paremaks hakkab saama ning süda läks kergemaks. Peale kukelaulu pärast poolööd ärkas ta üles ja küsis kohe Waiket taga.
– Siin ma olen, kallis emakene! wastas Waike, kes weikese raswalambiga sängi kõrwal istus.
– Hea, mu laps! Mul oli sulle tähtsaid asju rääkida, enne kui ma siit ära toonelasse lähen, ütles ta tasase healega. Lase teised ära minna. Ma pean sinuga üksi olema…
Sõna lausumata läksiwad kõik teised wälja. Kui Waike nende taga ust kinni tahtis panna, ütles haige: – Jäta uks wäheks lahti. Kukk on laulnud ja kõik üles tõusnud. Lase mind weel taewase koidu kuma waadata, sest ärkawat päewa ei saa mu silmad enam näha. Ma tunnen seda ära.. Ära nuta, lapsuke! Sealt ei pease keegi surelik. Näe, kuidas kõik kumab! Ta kullased lained loidawad taewa all… Seda ei ole ma enne weel näinud… Oh kui ilus… Taara, su taewas on kaunis… pea tulen ma sinu pimeduse kodadesse, kus seda ilu enam näha ei ole… Waike, lase mind weel wälja waadata.
Ära jampsi, emakene, wäljas pole muud kui pime öö ja pilwes taewas, wastas kurb tütarlaps silmi kuiwatades. Koitu pole kuskil.
– Waata wälja, rääkis haige waewaga.
Waike pööris silmad lahtise ukse poole ja nägi ka tõeste loitnewat kuma kaugel pimeda taewa all. – See ei ole koit, waid kauge tulekuma, ütles ta uurides.
– Tulekuma? küsis haige kohkudes. – Oo, siis on ta minu abikaasa surnutule paistus Lihula mäel. Seal pannakse ta tuhk mulda puhkama… Oodake, surma waimud, siin on weel üks teine keha, mis pea pimeda ööküünlaks saab, et wiimase walgustuse järel püha Hiie puude all surmariigi rahu leida…
Ehmatades ja wärisedes kuulis tütarlaps ta juttu pealt. Ta ei saanud aru, kas haige jampsis wõi selge meelega rääkis.
– Istu siia, Waike, üsna mu ligidale, kõneles haige nõrga healega. Anna oma käsi siia! So!
Nüüd waatas ta natukene aega wait olles Waike peale. Ta silmist paistis heledus ja nagu kartlik kahetsus. Ta suu seadis mõnda korda rääkimisele, aga jäi ikka wait – oli, nagu ei leiaks ta sündsaid sõnu. Waike waatas kurwa imestusega oma haige ema otsa. Wiimaks hakkas ta kõnelema: – Waike ma ei wõi surra, enne kui ma sulle ühe saladuse ära olen rääkinud. Enne pead sa aga ütlema, et sa mulle kõik andeks annad, mis ma sulle ülekohut olen teinud. Kas lubad seda?
– Emake, ära räägi nõnda, nuuksus Waike. Mul pole sulle midagi andeks anda.
– Küll sul on, aga sa ei tea, ohkas haige iseeneses tasakeste.
Jälle oli ta natuke aega wait. Siis rääkis ta edasi:
– Kuule hoolega, mis ma sulle kõnelen ja ütle siis salgamata, mis sina sellest arwad? – Kord elas ühes kuulsas linnas kuulus wanem oma naise ja weikese tütrega õnnelikku elu. Seal tuli ta waenlane ja wõitis tema äraandja abiga ära ja wiis ülema ise wangi. Sellest ajast saadik pole ükski neist enam üksteist näinud. Wanem ise sattus wõerale maale wangi, naine suri mure pärast ära ja lapsuke jäi wõera wanema juurde ümmardajaks, kus temaga wäga halwaste ümber käidi. Uue wanema juures käisiwad mitmed teised wanemad ning üks kuulus noor wanem, kes endise würsti kenat tütart nägi, hakkas teda armastama ning warastas ta ära. Seda pidasiwad wanem ja tema abikaasa enestele nii suureks teutuseks, et seda käredaste tõutasiwad kätte maksa. Wiha tuli sellest, et wanemal enesel ka tütar oli, kes kuulsale külalisele kõigest hingest mehele tahtis minna, ning wanemad lootsiwad kõik, et noor kangelane ülema tütre ära kosib. See teutus sai raskeste kätte maksetud. Kui talle kaks kena tütart oli sündinud, laskis petetud tütre ema mõlemad ta lapsed ära warastada. Kurja naise kättemaksmise himu oli nüüd kustutatud. Ta wõttis teise lapse pärast enese juurde, nimetas ta enese tütreks, aga ema armastust ei olnud ta südames waeselapse wastu mitte, ning oli sellepärast tihti tema wastu ülekohtune. Laste wanemad otsisiwad küll kõik kohad läbi, aga ei leidnud lapsi mitte enam. Ema suri kuwastuse kätte…
Siis peatas kõneleja ja tõmbas sügawaste hinge. Kõnelemine oli ta wäga ära wäsitanud. Waike, kes suure osawõtmisega haige kõnet oli kuulanud, küsis hinge pidades:
– Mis on lastest seanud?
Haige waatas iseäralise pilguga Waike peale ja ütles siis: – Üks laps elab küll weel; teisest ei ole ma kaua enam midagi kuulnud.
– Kas isa on neid ka otsinud?
– Seda ma ei tea. Aga ma usun, et ta oma lapsi ära ei ole unustanud.
– Kas ta peaks nad üles leidnud olema?
– Ei ole! Teist wähemalt mitte.
– Kas sa seda selgeste tead?
– Wäga selgeste, lapsuke.
– Kas sa siis tunned neid?
– Isa ja teist kadunud last wäga hästi.
– Siis on see päris sündinud lugu ja mitte mõni muinasjutuke?
– Ei, kes peaks niisugusel silmapilgul, kus surm suu ääres ootab, muinasjuttusid kõnelema? Teine tütar elab weel tänapäewani oma kasuema juures, kes teda ta wanemate käest ära laskis warastada.
– Oma kõigesuurema kurjategija juures? hüüdis Waike suure imestusega pool kohkudes.
– Tema juures jah! Ta on hea laps, kõnelesiwad haige huuled waewalt kuuldawalt.
– Kuidas on see wõimalik?
– Lapsukene, ta ei tea ise seda.
– Hirmus!
Kohkudes waatas haige wanake piigakese otsa ning küsis siis põksuwa südamega: – Kuule, Waike! kui see naine talle nüüd ütleks, et ta tema kõige suurema wihaaluse laps on, keda ta kättemaksmise pärast on ära lasknud warastada ja salajas üles kaswatanud ning wanemaid asjata otsida lasknud – ütle, Waike, kas ta wõiks seda oma kõlwatumale kasuemale andeks anda?
– Seda ei wõiks ta ialgi andeks anda, ütles Waike kindlaste.
Haige ohkas häkiste walju healega. Ta näis wäga ära kohkunud olema. Tema silmad pilkusiwad ruttu, rind tõusis ja wajus kramplikult ning käed langesiwad jõuetult maha. Waike ehmatas seda nähes ära, kargas
