oli juba kaunis kõrgele tõusnud, kui Waike salateed mööda tüki maad soo peale oli jõudnud. Tee oli tõeste kunstlik. Kes temaga wähem harjunud oli, ei oleks öö ajal wistist üle soo julgenud minema hakata. Ta oli kitsas, pea põlwist saadik wee all ning kõwer. Kes kõiki käänusid selgeste ei tunnud, oleks kergeste wõinud kõrwale astuda ja põhjatuma soo pori sees halastamata surma leida. Waike silm oli aga nende märkidega, mis tee käänude peal oliwad, nii tuttaw, et ta ka paksu öö udu seest kergeste kõik tähtsad kõrkjatutid ülesse leidis ning ilma wiiwituseta ja kartuseta edasi astus. Teda ei kohutanud kardetaw tee ega külm wesi, mis jalad walutama pani; ta mõtted ei olnud üleüldse tee käänude wäljauurimise ega sammude lugemise juures tööl, waid need oliwad tänase päewa juhtumiste juures. Seal lahkus wend temast, tuli imelik wanake ohwrimäele, siit waenlaste arupidamine, tagaajamine, kinniwõtmine, peastmine – kõik pakilt üksteise järele sündinud, see tegi ta üsna segaseks. Kuidas mahtus üleüldse nii palju mõtteid ta pähä, nii palju tundmusi südamesse?
Korraga äratas teda neist mõtetest üks iseäralik heal. Ta jäi kuulama. Ta liikmed läksiwad lõdwaks, jalad hakkasiwad määrduma. Aga ta kogus oma mõtteid ning hoidis ennast kindel kardetawal teel. Salumäe metsast kostsiwad talle selgeste needsamad hirmsad healed kõrwu, mis ta juba tundis. Sõnadest ei wõinud ta kauguse pärast aru saada ega paksu uduteki sisse ka midagi näha – aga süda ütles selgeste, et ta peastja ise waenlaste kätte langenud. Oh, kuidas oli tal ometi meelest ära läinud oma peastjat nende kurjategijate eest hoiatada! Muidugi peitsiwad need endid metsa warju ära ja maksiwad nüüd talle ta kutsumata waheletulemise hirmsaste kätte.
Healed oliwad küll ammu juba waikinud, aga Waike süda wärises ikka weel. Ta kõrwus kohas wahet pidamata nende hirmsate inimeste kole naer.
Koit oli juba wiimaks taewa serwa palistama hakanud, kui ta wäsinult ja külma ning kartuse pärast wärisedes saarele jõudis.
4. Sureja ema sõnad
Saarewaht oli oma wahimajast juba ammugi tulejat tütarlast näinud, aga pimedas ei wõinud ta teda ära tunda. Enne kui Waike saarele metsa warju jõudis, seisis waht häkiste täies sõja mundris tema ees.
– Kes siin on? küsis ta waljuste.
– Kotkasilm, ära pea mind kinni, ma pean ruttama, wastas Waike saarewahile, keda ta terawa nägemise pärast Kotkasilmaks hüüti. Ole walwas, waenlased otsiwad linna teed. Keegi meie tuttawatest on ära andjaks saanud. Kas palju mehi weel linnas on?
Kotkasilm laskis oma oda otsa alla poole wajuda ja kummardas sügawalt kõrge piiga ees.
– Waenlased otsiwad linna teed? Äraandja meie meestest? küsis ta pool kohkunult. – Meil on wähe mehi linnas. Kõrge neitsi teab isegi, et terwe malewa noore kangelasega Sakalamaale sõtta on läinud.
– Sellepärast pead sina linna kahekordse hoolega walwama, ütles Waike. Aga see on arusaamata, et wanem ise nii kaua sel kardetawal ajal kodust ära jääb. Kas sa ei ole temast sõnumid saanud?
Saarewahil jäiwad sõnad keele peale. Ta jättis ütlemata, mis ta teadis ja tegi nagu poleks ta seda küsimist kuulnudki. Waike aga kordas oma küsimust.
– Täna tuli temast sõnumid.
– Täna! Kas ta tuleb warsti koju.
– Nii pea küll wist mitte, wastas waht wiiwitades.
– Miks siis mitte? Kus ta on?
– Neid küsimusi wastatakse sulle linnas.
– Aga ma tahan nende peale juba siin wastust saada, ütles neiu kindlaste.
– Ma ei wõi seda teha. Ma kardan, et ma neid sõnumeid õieti ei kuulnud.
– Kotkasilm, sa ehmatad mu ära. Räägi, minu isaga on õnnetust sündinud. Ma aiman sinu olekust seda.Räägi, ära piina mind! Ma tahan kõik kuulda. On ta haigeks jäänud, wangi sattunud ehk —
– Surnud, jah! wastas saarewaht tasakeste, sest ta nägi ära, et salgamine siin ei aidanud.
– Kõrged waimud, teie karistus on kange! õhkas tütarlaps pea healetult. Mis peab Soontagana nüüd peale hakkama? Oh, mu meel läheb nii wäga segaseks? Kotkasilm, mu keha on nõrk, aita!
– Waene Waike! hüüdis saarewahi osawõtlik ja südamlik heal. Tröösti ennast, waene lapsuke, su isa on auusat surma,, surnud – palawas tapluses waenlase wastu wõiduteel – Jää rahule, waene Waike. Täna ei wõi sa enam koju saada. Ma tahan sulle oma majakeses aset walmistada. Tule, öö on wilu! ja sina oled märg ja külmetad!
– Sa oled hea, Kotkasilm, aga ma pean koju saama. Mis teeb mu haiglane emake. Temale ei oleks seda mitte häkiste pidanud ütlema. Ta on nõrk ja iga häkiline meele liigutus wõib talle kahju teha. Lase mind minna! Ma tunnen jälle enese sees tugewust. Jää sina siia. Siin on sind nüüd tarwis. Kui üks uhke Eesti sõjamees kord Soontaganasse peaks tulema, oma oja otseti paremas käes hoiab ja sinu esimese küsimise peale wastab: „Kahju ei tule kell kaelas”, siis lase ta linna. See on meie sõber. Aga wistist on ta waenlaste kätte langenud ja ei saa ialgi siia tulema.
Nende sõnadega jättis ta wahi üksi ja hakkas edasi minema. Kotkasilm waatas kurwalt ta järele. Tal oli südamest sellest kenast lapsest kahju. See ei olnud weel kõik, mis tal temale ütelda oleks olnud, aga seegi oli korraga ta õrnale südamele liig. Külap kodus ta haawatud südant uued haawad ootawad.
Nõnda mõtles hea saarewaht kahetsedes. Ta ei aimanudki aga, mis see elurõõmus lapsuke täna juba kõik ära pidanud kannatama ja mis ta süda kõik läbi tunnud. Waikselt astus neitsike saarelt jälle sooteele, mida mööda eeslinna, Päewamäele, wõis saada. Tänase päewa juhtumised käisiwad nagu äraseletamata unenäud üksteise järele ta waimusilmade eest mööda. Neid juhtumisi ja meeleliigutusi oli nii palju, et ta neid kõike sugugi tõsiseks sündmusteks ei jõudnud pidada. Esite ta põlew armastus oma lihase wenna wastu, selle awaldamine ja wenna imelik peaaegu ähwardaw äraminek – siis üks imelik, mõistatuse sarnane wanake – salakuulajad, kurjategijad, kelle käest teda üks tundmata sõjamees ära peastis – siis need koledad healed metsa warjus ja wiimaks isa surma sõnum! See oli liig! Seda oli liig palju! Niipalju ei wõinud ühel ainsal päewal ega ööl sündida! Muist pidi sellest unenägu olema. Nii trööstis waene, murtud südamega kõrgest sugust neitsi ja solistas läbi wee Päewamäele.
Ka Päewamäel oli kena ohwri paik suurte kiwide lähedal wanade tammede warjul. Tähelpanemata läks Waike sellest kohast mööda, mis ta muidu weel ialgi polnud teinud. Keset Päewamäge seisis risti kõrge müür tee peal ees, ning Waike pidi mööda müüri äärt nii kaua kuni saare otsani käima, kust teda weel tükk lagedat wett Soontagana linnast lahutas. Walli peal walitses sügaw waikus ja keegi ei takistanud ta kiiret käiki, kui ta Päewamäelt üle wee oli jõudnud ja nüüd mööda wallialust teed ümber linna hakkas edasi tõttama. Soo tee käis pehme soo ja kõrge kiwimüüri wahelt linna saarel enne wärawasse jõudmist terwe keeru ara. Ta oli waenlaste sissetungimise pärast nimelt nii keeruliselt ehitatud, et neile terwe pika tee peal ülewelt walli pealt kiwa palka ja keewa mett kaela wõis laduda. Sellepärast oli Soontagana linn üsna ära wõitmata.
Koit oli juba kumamas, kui Waike tähendatud teed mööda kõrge wallitorni alt wärawast maalinna jõudis. Waht oli teda äratundes waikse auupakkumisega läbi lasknud ja ühe suure uhke maja ette saatnud. Sealt pööris ta sõnalausumata tagasi. Waike oli niisugust olekut küll imekspannud, aga ta ei suutnud kurbduse ja wäsimise pärast ta waikimise põhja järele pärida.
Läbi
