… me tahtsime sulle tegelikult öelda, aga .. siis mõtlesime, et on parem, kui sa ei saa seda teada,” kostis Hartmut Sartorius viimaks. „Su ema … kolis mõnda aega tagasi ära. Aga ta teab, et sa tuled täna koju, ja rõõmustab sind nähes.”
Tobias vaatas isale mõistmatult otsa.
„Mis tähendab, kolis ära?”
„Meil ei olnud kerge, kui sa … ära läksid. Need jutud ei saanud otsa. Ema ei kannatanud seda ühel hetkel enam välja.” Isa katkendlikuks ja vaikseks muutunud hääles ei olnud etteheidet. „Me lahutasime neli aastat tagasi. Ta elab nüüd Bad Sodenis.”
Tobias neelatas vaevaliselt.
„Miks te mulle kunagi ei öelnud?” sosistas ta.
„Ah, see ei oleks ju midagi muutnud. Me ei tahtnud, et sa ärritud.”
„See tähendab, et sa elad siin päris üksi?”
Hartmut Sartorius noogutas ja veeretas käeservaga vakstul vedelevat puru siia-sinna, sättis selle sümmeetrilistesse kujunditesse ja pühkis jälle laiali.
„Ja sead? Lehmad? Kuidas sa kogu tööga üksi hakkama saad?”
„Loomadest loobusin ma juba aastaid tagasi,” vastas isa. „Põllumajandusega veel natuke tegelen. Ja ma leidsin päris hea töökoha ühes Eschborni söögikohas.”
Tobias tõmbas käed rusikasse. Kui rumal oli ta olnud arvates, et ainult tema sai elult karistada! Ta polnud kunagi päriselt mõistnud, kui väga olid selle kõige pärast kannatanud ka tema vanemad. Vanglakülastuste ajal olid nad teeselnud, et elavad suurepärast elu. See oli aga reaalsusest väga kaugel. Kui palju jõudu oli see neilt nõudnud! Abitu raev pigistas Tobiase kõri ja lämmatas teda. Ta tõusis, astus akna juurde ja vahtis midagi nägemata välja. Tema plaan kolida vanemate juurest paari päeva pärast mujale, et püüda alustada uut elu Altenhainist kaugel, pudenes põrmuks. Ta jääb siia. Sellesse majja, sellesse tallu, sellesse neetud kolkasse, kus tema vanemail oli lastud kannatada, kuigi nad olid täiesti süütud.
Musta Ratsu puittahveldisega söögisaal oli puupüsti täis ja müratase vastavalt kõrge. Laudade ja leti äärde oli kogunenud pool Altenhaini, mis oli varajase neljapäevaõhtu kohta ebaharilik. Amelie Fröhlich balansseeris kolme jahimehešnitsli ja praekartulitega laua juurde number 9, serveeris toidu ja soovis head isu. Tavaliselt oli katusemeister Udo Pietschil ja ta kaaslastel alati varuks mõni rumal nali ettekandja ebahariliku välimuse kohta, kuid täna oleks Amelie võinud kas või alasti teenindada ja teda poleks tähelegi pandud. Meeleolu oli nii pinev nagu mõnikord mõne meistrite liiga mängu ülekande ajal. Amelie kikitas uudishimulikult kõrvu, kui Gerda Pietsch kummardus naaberlauas istuvate Richterite poole, kes pidasid Hauptstraßel toidupoodi.
„… nägin, kuidas ta tuli,” jutustas Margot Richter parasjagu. „Milline häbematus jälle tagasi tulla, nagu poleks midagi juhtunud!”
Amelie läks kööki tagasi. Toiduluugi ääres ootas Roswitha romsteeki Fritz Ungerile lauast number 4; keskmise suurusega, sibulate ja ürdivõiga.
„Mis möll siin täna õhtul õieti käib?” küsis Amelie vanemalt kolleegilt, kes oli lükanud jalast ortopeedilise plätu ja kratsis parema jalaga ettevaatlikult veenilaiendeid vasakul pahkluul. Roswitha otsis pilguga ülemust, kes oli aga liiga hõivatud arvukate joogitellimustega ega leidnud aega personaliga tegelemiseks.
„Ehh, Sartoriuse poiss sai täna soolaputkast välla,” ütles Roswitha häält tasandades. „Kümme aastat istus, lõi tookord kaks tüdrikut mättasse.”
„Oh!” Amelie ajas silmad üllatusest suureks. Ta tundis põgusalt Hartmut Sartoriust, kes elas üksinda oma hiiglaslikus allakäinud talus, veidi maad Amelie majast edasi, kuid tolle pojast ei teadnud ta midagi.
„Jaa.” Roswitha nookas peaga leti suunas, mille ääres istus klaasistunud silmadega enda ette jõllitav tisler Manfred Wagner, käes selle õhtu kümnes või üheteistkümnes klaas õlut. Harilikult kulus Manfredil sellise koguse joomiseks kaks tundi rohkem aega. „Manfredil oli tütar Laura, selle tappis too Tobias ää. Ja Schneebergeri tütre ka. Ta põle tänaseni öeld, mis ta nendega tegi.”
„Üks romsteek ürdivõi ja sibulatega!” Abikokk Kurt lükkas taldriku läbi luugi, Roswitha hüppas plätudesse ja manööverdas oma matsaka keha osavalt läbi puupüsti täis kõrtsitoa lauani number 4. Tobias Sartorius – Amelie ei olnud seda nime kunagi kuulnud. Ta oli alles pool aastat tagasi Berliinist Altenhaini tulnud, ja mitte vabatahtlikult. Küla ja selle elanikud olid tema jaoks sama huvitavad nagu kott riisi Hiinas ja kui ta poleks isa ülemuse kaudu Mustas Ratsus tööd saanud, siis ei oleks ta siin ikka veel kedagi tundnud.
„Kolm nisuõlut ja üks väike Cola light,” hüüdis noor ülemus Jenny Jagielski, kes vastutas jookide eest. Amelie haaras kandiku, ladus sellele klaasid ja heitis kiire pilgu Manfred Wagnerile. Hartmut Sartoriuse poeg mõrvas tolle tütre! See oli tõeliselt põnev. Maailma kõige igavamas külas avanesid ettearvamatud sügavikud. Ta pani kolm nisuõlut lauale, mille ääres istus Jenny Jagielski vend Jörg Richter kahe kaaslasega. Tegelikult oleks Jörg pidanud Jenny asemel leti taga seisma, aga ta tegi üsna harva seda, mida oleks pidanud. Ja kui ülemust, Jenny meest, kohal polnud, ei teinud ta üldse midagi. Cola light läks proua Ungerile lauda number 4. Väike boksipeatus köögis. Kõigil klientidel oli toit olemas ja Roswitha oli kuulnud oma järjekordse ringi ajal söögisaali detaile, mida ta nüüd, põsed hõõgumas ja rinnad vabisemas, oma uudishimulikule kuulajaskonnale jutustas. Lisaks Amelie’le kuulasid teraselt abikokad Kurt ja Achim ning köögiülem Wolfgang. Margot Richteri toidupood – Amelie imestuseks öeldi Altenhainis ikka, et „me lähme Margoti juurde“, kuigi tegelikult kuulus pood tema mehele – asus peaaegu Kuldse Kuke vastas ja nii olid olnud Margot ning juuksur Inge Dombrowski, kes oli tulnud pärastlõunal poodi lobisema, selle tüübi tagasituleku tunnistajateks. Tobias oli astunud välja hõbedasest luksusautost ning sisenenud oma vanemate tallu.
„Mihuke häbematus,” erutus Roswitha. „Tüdrikud on surnd ja see tüüp tuleb jälle siia, nagu poleks miskit olnd!”
„No kus ta’s minema pidi?” tähendas Wolfgang mõtlikult ja võttis sõõmu oma õlleklaasist.
„Sul põle aruraasugi enam pias,” sõitles Roswitha. „Mis sa siis teeks, kui sinu tütre mõrtsuk äkki su ees seisaks?”
Wolfgang kehitas ükskõikselt õlgu.
„Ja mis edasi sai?” uuris Achim. „Kus ta läks?”
„Nooh, majja,” ütles Roswitha. „Küll ta sai aga imestada, kui nägi, mismoodi sääl praegu välla näeb.”
Pendeluks läks lahti. Jenny Jagielski marssis sisse ja lõi käed puusa. Nii nagu ta ema Margot Richter, arvas ka Jenny pidevalt, et personal läheb tema selja taga kassa kallale või kirub teda. Kolm järjestikust rasedust olid Jenny niigi jässaka figuuri täiesti ära rikkunud: ta oli ümmargune nagu tünder.
„Roswitha!” hüüdis ta teravalt umbes kolmkümmend aastat vanemale naisele. „Laud number kümme tahab maksta!”
Roswitha kadus kuulekalt ning Amelie tahtis talle järgneda, kuid Jenny hoidis teda tagasi.
„Kui palju ma ole sulle rääkinud, et sa pead tööl olles need jäledad needid välja võtma ja korraliku soengu tegema!” Jenny pundunud näost paistis põlgus. „Pealegi oleks pluus sobivam kui see särgike! Siis võiksid ju kohe aluspesus teenindada! Me oleme korralik söögikoht ja mitte mingi … Berliini
