need viis kuud kuni oma 18. sünnipäevani nii hästi kui võimalik. Hiljemalt 21. aprillil 2009 läheb ta siit niikuinii esimese rongiga Berliini tagasi. Siis ei saanud keegi teda enam takistada. Amelie süütas sigareti ja otsis pimeduses Thiesi, kes ootas teda igal õhtul, et tüdruk koju saata. Nende tihe sõprus oli küla klatšimooride seas hinnatud kõneaine. Ringi liikusid kõige metsikumad kuulujutud, aga see Amelie’d ei huvitanud. Thies Terlinden elas kolmekümneselt ikka veel vanemate juures, sest, nagu külas sosistati, ei olnud tal peas kõik korras. Amelie viskas seljakoti õlale ja hakkas astuma. Thies seisis kiriku ees laterna all, käed jakitaskuisse torgatud, pilk maas, ning kui tüdruk temast möödus, liitus mees temaga sõnatult.
„Täna õhtul oli õudselt põnev,” rääkis Amelie ning jutustas Thiesile Musta Ratsu sündmustest ja sellest, mida oli teada saanud Tobias Sartoriuse kohta. Tüdruk oli harjunud, et ei saanud Thiesilt samahästi kui kunagi korralikku vastust. Ta olevat lollakas, räägiti, ja see külahull ei oskavat kõnelda. See polnud aga tõsi. Thies polnud üldse mitte loll, vaid … lihtsalt teistsugune. Amelie oli ka teistsugune. Amelie isale ei meeldinud, et tüdruk Thiesiga suhtles, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Amelie mõtles mõnikord küünilise lõbuga, et ilmselt oli ta väikekodanlik isa juba ammu kibedalt kahetsenud, et võttis kasuema Barbara nõudmisel oma esimesest lühikesest abielust pärit hullumeelse tütre enda juurde. Isa oli tema jaoks kõigest ebamäärane, ilma nurkade, piirjoonte ja selgroota hall laik, kes laveeris ettevaatlikult läbi oma kohastunud raamatupidajaelu, jälgides hoolega, et ta mingil juhul kuidagi silma ei torkaks. Kohtulikult karistatud, silmatorkava käitumisega seitsmeteistaastane tütar, kelle nägu kaunistas pool naela metalli, kes kandis ainult musti riideid ja kelle soeng ning meik võinuksid olla eeskujuks Bill Kaulitzile ansamblist Tokio Hotel, pidi tema jaoks olema tõeline õudus. Amelie sõpruse vastu Thiesiga oli Arne Fröhlichil kindlasti nii mõndagi, aga otseselt keelanud ei olnud ta seda kunagi. Mitte et sellest midagi kasu oleks olnud. Keeldudest polnud Amelie kunagi hoolinud. Isa vaikiva kannatlikkuse tegelik põhjus oli Amelie oletuse kohaselt tõsiasi, et Thies oli isa ülemuse poeg. Ta viskas koni sadeveekaevu ja jätkas valjusti mõtlemist Manfred Wagnerist, Tobias Sartoriusest ja surnud tüdrukutest.
Selle asemel et liikuda mööda valgustatud Hauptstraßet, olid nad põiganud kitsale ja süngele rajakesele, mis viis kiriku juurest piki majade aiaääri ja läbi kalmistu üles metsa äärde. Kümneminutilise jalgsimarsi järel jõudsid nad Waldstraßele, mille ääres, tükk maad külast kõrgemal, asusid suurtel kruntidel kolm maja: keskel oli maja, kus elas Amelie koos isa, kasuema ja nooremate poolõdede-vendadega; sellest paremal oli Lauterbachide bangalo ja pisut eemal vasakul, otse metsa ääres seisis pargisarnase krundi keskel Terlindenite suur vana villa. Vaid mõned meetrid Terlindenite sepisrauast väravast asus Sartoriuse talu tagumine sissesõiduvärav, mis ulatus mööda mäekülge tagasi alla Hauptstraßeni. Vanasti oli see olnud tõeline talumajapidamine koos lehmade ja sigadega. Praegu oli kogu talu üks suur sealaut, nagu Amelie isa põlglikult öelda tavatses. Häbiplekk. Amelie jäi trepijalamil seisma. Tavaliselt läksid Thies ja tema selle koha peal lahku, Thies jalutas lihtsalt sõnagi lausumata edasi. Aga täna, kui Amelie hakkas parasjagu trepist üles minema, tegi Thies suu lahti.
„Siin elasid vanasti Schneebergerid,” lausus ta oma monotoonse häälega. Amelie keeras üllatunult ringi. Ta vaatas sel õhtul esimest korda oma sõbrale otse silma, kuid too vältis tema pilku nagu alati.
„Tõesti?” küsis tüdruk uskmatult. „Üks neist tüdrukuist, kelle Tobias Sartorius ära tappis, elas meie majas?”
Thies noogutas tüdrukule otsa vaatamata.
„Jah, Lumivalgeke elas siin.”
REEDE, 7. NOVEMBER 2008
Tobias lõi silmad lahti ning oli hetkeks segaduses. Kongi valgeks lubjatud lae asemel säras talle ühelt postrilt vastu Pamela Anderson. Alles nüüd sai ta aru, et ei olnud enam vanglas, vaid oma vanas toas vanemate majas. Ta lamas liikumatult ja kuulatas läbi praokil akna tuppa tungivaid helisid. Kirikutorni kell lõi kuus korda, kuulutades varast kellaaega, kusagil haukus koer, temaga liitus veel üks, siis jäid mõlemad taas vait. Tuba oli endine: kirjutuslaud ja odavast vineerist raamaturiiul, viltuse uksega kapp. Postrid Eintracht Frankfurdi spordiühinguga, Pamela Andersoniga ja Vormel 1 1996. aasta maailmameistri Damon Hilliga Renault Williamsi taustal. Väike stereosüsteem, mille ta sai vanematelt märtsis 1997. Punane diivan, millel ta … Tobias sirutas end ja raputas tahtmatult pead. Vanglas olid ta mõtted paremini kontrolli all püsinud. Nüüd said painavad mõlgutused ta kätte: mis oleks tookord juhtunud, kui Stefanie ei oleks temast tol õhtul lahku läinud? Kas ta oleks praegu veel elus? Ta teadis, mida oli teinud. Nad olid seda talle ju sadu kordi seletanud – kõigepealt politsei, siis tema advokaat, prokurör ja kohtunik. See oli olnud loogiline, olid tõendid, olid tunnistajad, oli veri tema toas, riietel, autos. Ja siiski oli ta mälust puudu tervelt kaks tundi. Kuni tänaseni haigutas selle koha peal must auk.
Muus osas mäletas ta 6. septembrit 1997 väga täpselt. Plaanitud kirmaserongkäik jäi ära austusest printsess Diana vastu, kelle matused toimusid Londonis sama päeva hilisel ennelõunal. Pool maailma istus telerite ees ja vaatas, kuidas mööda Inglismaa pealinna tänavaid sõidutati õnnetuses surma saanud Inglise Roosi. Kogu kirikulaata ei tahetud Altenhainis siiski ära jätta. Oleksid nad ometi kõik tol õhtul koju jäänud!
Tobias ohkas ja keeras end külili. Oli nii vaikne, et ta kuulis oma südamelööke. Hetkeks kujutles ta, et on jälle kahekümneaastane ja kõike vahepealset pole juhtunud. Tema ülikool ootas teda Münchenis. Keskmise hindega 1,1 oli ta õppekoha vaevata kätte saanud. Õnnelikesse mälestustesse segunes jälle valu. Schneidhainis ühe klassikaaslase aiamaal peetud muretul koolilõpupeol oli ta Stefanie’d esimest korda suudelnud. Laura oli vihast peaaegu lõhkenud ja end tema silme all Larsile kaela heitnud. Ikka selleks, et teda armukadedaks teha. Aga kuidas oleks ta suutnud veel Laurale mõelda, kui ta kallistas Stefanie’d! Esimene tüdruk, kelle pärast ta oli tõesti pidanud vaeva nägema. See oli talle täiesti uus kogemus. Tavaliselt jooksid tüdrukud tal sõprade suureks pahameeleks karjade viisi sabas. Ta oli nädalate viisi Stefanie’d püüdnud, kuni neiu oli viimaks teda kuulda võtnud. Järgmised neli nädalat olid olnud ta elu õnnelikemad – kuni kainenemiseni 6. septembril. Stefanie valiti laadamissiks, jabur tiitel, mis oli tegelikult juba aastaid Laurale broneeritud. Seekord oli Stefanie ta troonilt tõuganud. Tobias oli Nathalie ja paari teise kaaslasega telgis joogiletis töötanud ja nägi, kuidas Stefanie teiste tüüpidega flirtis. Ja äkitselt oli tüdruk kadunud. Võib-olla oli Tobias juba siis rohkem joonud, kui oleks hea olnud. Nathalie oli märganud, kui väga Tobias kannatas. Ta oli soovitanud poisile Stefanie’d otsima minna. Tobias oli telgist välja tormanud. Ta ei pidanud kaua otsima, ja kui ta Stefanie leidis, oli armukadedus temas plahvatanud nagu pomm. Kuidas võis Stefanie poisile niimoodi teha, alandada ja solvata teda kõigi silme all? Ainult selle tobeda peaosa pärast veel tobedamas näidendis. Tobias lükkas teki pealt ja kargas püsti, ta pidi midagi tegema, töötama, oma mõtted neilt piinavatelt mälestustelt kuidagi kõrvale juhtima.
Amelie kõndis, pea norus, läbi peene uduvihma. Nagu igal hommikul, oli ta tagasi lükanud kasuema pakkumise viia ta autoga bussipeatusse. Ent nüüd pidi ta kiirustama, kui ei tahtnud koolibussist maha jääda. November näitas oma kõige ebameeldivamat külge, ilm oli udune ja vihmane, kuid Amelie’le meeldis selle kuu sünge troostitus. Talle meeldis üksildane jalgsimarss läbi magava küla. Tema iPodi kõrvaklappides kõmises trummikilesid purustava valjusega Schattenkinderi muusika, mis oli üks tema lemmik dark wave ansambleid. Amelie oli poole ööni ärkvel olnud ja mõelnud Tobias Sartoriusest ning mõrvatud tüdrukutest. Laura Wagner ja Stefanie Schneeberger olid tookord olnud seitseteist, sama vanad kui tema praegu. Ja ta elas täpselt selles majas, kus olevat varem elanud üks mõrvaohvritest. Ta pidi tingimata saama rohkem teada selle tüdruku kohta, keda Thies oli nimetanud Lumivalgekeseks. Mis oli tookord Altenhainis juhtunud?
Tema kõrval pidurdas auto. Kindlasti kasuema, kes
