kuulus Pia töö raskeimate ülesannete hulka, seda ei teinud kergemaks ei psühholoogiline koolitus ega aastatepikkune kogemus.
„Tegele sina naisega,” ütles Bodenstein. „Mina räägin tunnistajatega.”
Pia noogutas ja läks kiirabiauto suunas, kus ikka veel tegeldi raskesti viga saanud naisega. Auto tagauks avanes ja arst tuli välja. Pia tundis teda juba varasematest tööalastest kokkupuudetest.
„Ah, proua Kirchhoff,” tervitas mees. „Me saime ta enam-vähem stabiilseks ja viime nüüd Bad Sodeni haiglasse. Tal on hulgiluumurrud, näovigastused, ilmselt ka sisemised vigastused. Rääkida temaga ei saa.”
„Kas te saite tema isiku kohta mingeid andmeid?”
„Tal olid autovõtmed …” Arst jäi vait ja astus sammu tagasi, sest kiirabiauto hakkas liikuma ja sireen muutis igasuguse vestlemise võimatuks. Pia rääkis temaga veel lühidalt, tänas ja läks oma kolleegi juurde. Viga saanud naise jakitaskust olid leitud ainult autovõtmed, muud ei midagi. Käekotti sel umbes viiekümneaastasel naisel kaasas ei olnud, silla ja perrooni läbiotsimisel leiti vaid kilekott toiduga. Bodenstein oli vahepeal rääkinud juhiga, kes oli naise kukkumist näinud. Too vandus käsi südamel, et keegi oli naist lükanud – meesterahvas, selles oli ta hämarusest ja vihmast hoolimata kindel.
Bodenstein ja Pia läksid trepist üles sillale.
„Siit kukkus ta alla.” Pia silmitses sillal märgitud kohta. „Mis sa arvad, kui kõrgel see umbes on?”
„Hm.” Bodenstein heitis pilgu üle rinnatise, mis ulatus talle puusadeni. „Viis-kuus meetrit. Raske uskuda, et ta sellest eluga välja tuleb. Auto liikus ju ka päris kiiresti.”
Siit ülevalt vaadates tundus vaatepilt purustatud sõidukitest, sinistest ja oranžidest vilkuritest ning päästjate helkurvestidest kuidagi sürrealistlik. Vihm sadas autotulede eest põiki läbi. Mis võis naise peas toimuda, kui ta tasakaalu kaotas ja aru sai, et enam pääsu pole? Või käis kõik nii kiiresti, et ta ei jõudnud üldse midagi mõelda?
„Kaitseingel hoidis teda,” tähendas Pia ja judistas õlgu. „Loodetavasti ei vea ta naist alt.”
Ta keeras ringi ja läks, Bodenstein kannul, perroonile. Kes see naine oli? Kust ta tuli ja kuhu minna tahtis? Alles istus ta pahaaimamatult linnarongis ja mõned minutid hiljem lamas juba katkiste luudega kiirabiautos. Kõik võis nii kiiresti muutuda. Üks vale samm, üks vale kohtumine vale inimesega – ja enam polnud miski endine. Mida oli mees temast tahtnud? Kas ta oli röövel? Peaaegu nii see tundus, sest Bodensteini jaoks oli kummaline, et naisel polnud käekotti kaasas.
„Igal naisel on käekott,” ütles ta Piale. „Ta käis ju veel poes, järelikult oli tal vaja raha, rahakotti.”
„Kas sa arvad tõesti, et mees tahtis teda pool kuus õhtul rahvast täis perroonil röövida?” Pia pilk liikus mööda rööpaid vasakule ja paremale.
„Võib-olla oli sobiv juhus. Sellise ilmaga tahavad ju kõik kiirelt koju pääseda. Ta võis naist juba linnarongis jälitada, sest oli näinud, kuidas too rahaautomaadi juures käis.”
„Hm.” Pia osutas kaamerale, mis jälgis perrooni. „Me peaksime filmi läbi vaatama. Võib-olla meil veab ja kaamera nurk on nii suur, et näeme silda.”
Bodenstein noogutas mõtlikult. Kas täna õhtul pidid kaks perekonda tulema toime halva uudisega ainult sellepärast, et juhuslik röövel tahtis käekotti varastada? Mitte et see oleks traagilist tagajärge muutnud, ent siiski tundus Bodensteinile kohutav, et nii naeruväärne asi põhjustas surma ja sandistamise. Tunnelist tulid kaks ametnikku. Nad olid raudteetammi kõrvalt parkimisplatsilt leidnud punase Honda Civicu, millele sobis naise jakitaskust leitud autovõti. Numbrit kontrollides selgus, et selle sõiduki omanik elas Neuenhainis. Tema nimi oli Rita Cramer.
Bodenstein manööverdas oma BMW osavalt vabale parkimiskohale inetu kõrghoone ees Bad Sodeni Neuenhaini linnaosas. Pia pidi pisut otsima, et leida umbes viiekümne uksekellasildi hulgast Rita Crameri oma. Keegi ei vastanud. Niisiis vajutas Pia valimatult teiste üürnike kelli, kuni keegi nad viimaks sisse lasi. Väljastpoolt nii inetu maja oli seest väga hoolitsetud. Viiendal korrusel ootas Bodensteini ja Piat vanem daam, kes silmitses nende töötõendeid ühtaegu umbusu ja huviga. Pia heitis kannatamatult pilgu kellale. Peaaegu üheksa! Ta oli Christopherile kindlalt lubanud, et tuleb Annika peole, ja ta ei teadnud, kui kaua siin veel läheb. Tegelikult pidi tal täna vaba õhtu olema. Ta needis omaette Hasset ja Behnket.
Naabrinaine tundis Rita Cramerit pisut ja tal oli naise korteri võti, mille ta otsemaid neile ulatas, kui Bodenstein ja Pia olid end esitlenud ja õnnetusest rääkinud. Kahjuks ei teadnud naaber, kas Rita Crameril oli lähedasi. Külalisi ei käinud tal igatahes kunagi. Korter oli ka üsna masendav. Säravpuhas ja hoolikalt koristatud, kuid mööblit oli väga vähe. Kusagil polnud viiteid Rita Cramerile kui inimesele, erafotosid ei olnud ning seintel rippusid pildid, mida saab osta paari euro eest ehitusmaterjalide poodidest. Bodenstein ja Pia kõndisid mööda korterit ning avasid kapiuksi ja sahtleid, lootuses leida vihjeid lähedaste või rünnaku põhjuse kohta. Nad ei leidnud midagi.
„Anonüümne nagu hotellituba,” nentis Bodenstein. „See pole lihtsalt võimalik.”
Pia astus kööki. Ta pilk langes vilkuvale telefonivastuvõtjale. Ta vajutas lindi käima. Kahjuks polnud helistaja sõnumit jätnud, vaid toru ära pannud, aga Pia kirjutas ekraanil helendava numbri üles. Königsteini suunakood. Pia võttis mobiili välja ja toksis numbri sisse. Pärast kolmandat helinat lülitus liini teises otsas samuti sisse automaatvastaja.
„Arstikabinet,” ütles ta. „Seal ei ole enam kedagi.”
„Kas seal on veel mõni salvestatud kõne?” küsis Bodenstein. Pia vajutas klahve ja vangutas siis pead.
„Huvitav, et inimene suudab niimoodi elada.” Pia pani telefoni tagasi ja lappas läbi köögikalendri, mille lehti ei olnud alates maikuust enam keeratud. Kalendris polnud ainsatki sissekannet. Korktahvlil rippus ainult pitsakulleri reklaam ja koltunud koopia sinisest trahvikviitungist, mis oli välja kirjutatud aprillis valeparkimise eest. See kõik ei andnud tunnistust õnnelikust ja rahuldust pakkuvast elust.
„Helistame homme sinna arstikabinetti,” otsustas Bodenstein. „Täna me ei saa enam midagi teha. Ma sõidan veel korraks haiglast läbi ja uurin proua Crameri seisundi kohta.”
Nad lahkusid korterist ja andsid võtmed naabrinaisele tagasi.
„Kas sa saaksid mind enne haiglasse sõitmist Christophi juures maha panna?” küsis Pia, kui nad liftiga jälle alla sõitsid. „See jääb ju tee peale.”
„Ah jaa, pidu.”
„Kust sina juba jälle tead?” Pia lükkas klaasukse hoogsalt lahti ja oleks sellega peaaegu ühele mehele vastu selga virutanud. Mees uuris uksekellasilte.
„Vabandust,” ütles Pia. „Ma ei näinud teid üldse.”
Ta heitis mehe näole põgusa pilgu ja naeratas kahetsevalt.
„Pole viga,” vastas mees, ja Pia ning Bodenstein läksid edasi.
„Mulle meeldib kolleegide eluga kursis olla.” Bodenstein tõstis mantlikrae üles. „Seda sa ju ometi tead.”
Piale meenus hommikune vestlus Kathrin Fachingeriga. Hetk oli ideaalne.
„Noh, siis sa tead ju ka seda, et kolleeg Behnkel on lisatöö, mis pole
