olen küll viimane, kellele Behnke midagi räägiks,” kostis Pia ja turtsatas põlglikult. „Ta teeb ju oma eraelust alati saladuse, nagu töötaks ta ikka veel eriteenistuses.”
Bodenstein silmitses Piat tänavalaternate kahkjas valguses.
„Tal on üpris suured probleemid,” lausus ta siis. „Naine jättis ta aasta eest maha, ta ei suutnud enam oma korteri laenu maksta ja pidi sellest loobuma.”
Pia seisatas ja vahtis mehele hetke sõnatult otsa. See siis selgitaski Behnke käitumist, tema pidevalt ärritatud olekut, halba tuju, agressiivsust. Siiski ei vallanud teda mitte kaastunne, vaid pahameel.
„Sa kaitsed teda jälle,” nentis ta. „Mis teie vahel toimub, et talle selline narrivabadus on antud?”
„Pole tal mingit narrivabadust,” vastas Bodenstein.
„Aga miks ta tohib pidevalt hooletu olla ja vigu teha, ilma et sellel mingeid tagajärgi oleks?”
„Ma ilmselt lootsin, et kui ma talle liigset survet ei avalda, saab ta oma elu kuidagi jälle rööpasse.” Bodenstein kehitas õlgu. „Aga kui ta tõesti teeb ilma loata lisatööd, siis ei saa ka mina enam ta heaks midagi teha.”
„Nii et sa teatad Engelile?”
„Kardetavasti pean seda tegema.” Bodenstein ohkas ja hakkas jälle liikuma. „Igatahes räägin ma kõigepealt Frankiga.”
LAUPÄEV, 8.NOVEMBER 2008
„Jumal hoidku.” Dr Daniela Lauterbach oli siiralt kohkunud, kui kuulis, kuidas Bodenstein oli arsti numbri saanud. Tema päevitunud nahk tõmbus kahvatuks. „Rita on mu hea sõbranna. Me olime naabrid, kuni ta paar aastat tagasi lahutas.”
„Üks tunnistaja olevat näinud, et proua Cramer tõugati üle jalakäijate silla rinnatise,” sõnas Bodenstein. „Seepärast me uurime seda praegu kui mõrvakatset.”
„Kui kohutav! Vaene Rita! Kuidas tal on?”
„Mitte just hästi. Ta on kriitilises seisus.”
Dr Daniela Lauterbach pani käed otsekui palveks kokku ja vangutas pead. Bodensteini hinnangul oli naine umbes temavanune, neljakümnendate lõpus või viiekümnendate alguses. Tal oli väga naiselik figuur ja ta tumedad läikivad juuksed olid kuklasse sõlme seatud. Tema soojad, naerukurdudest ümbritsetud silmad kiirgasid südamlikkust ja pisut emalikkust. Kindlasti oli ta arst, kes võttis aega patsientide ja nende murede jaoks. Naise avar erapraksis asus Königsteini jalakäijate tsoonis juveeliäri peal, suurtes heledates kõrgete lagede ja parkettpõrandatega ruumides.
„Lähme minu kabinetti,” pani arst ette. Bodenstein järgnes talle väga suurde tuppa, kus troonis võimas vanamoodne kirjutuslaud. Seintel oli näha suuri süngetes toonides ekspressionistlikke pilte, mis olid sõbraliku miljööga harjumatus, kuigi huvitavas vastuolus.
„Kas tohin teile kohvi pakkuda?”
„Oh jaa, hea meelega.” Bodenstein naeratas ja noogutas. „Ma ei ole täna veel kohvini jõudnud.”
„Te olete varakult jalgel.” Daniela Lauterbach pani tassi espressoautomaadi alla, mis seisis letil kõikvõimaliku erialakirjanduse kõrval, ja vajutas nuppu. Mehhanism hakkas raginal tööle ning õhku täitis isuäratav värskelt jahvatatud kohvi lõhn.
„Teie ka,” vastas Bodenstein. „Ja pealegi laupäeval.”
Ta oli eile hilisõhtul jätnud arstipraksise automaatvastajale teate ning arst oli talle täna hommikul kell pool kaheksa tagasi helistanud.
„Laupäeva ennelõunati teen ma koduvisiite.” Ta ulatas mehele tassi kohvi, piimast ja suhkrust keeldus Bodenstein tänades. „Ja pärast seda peab tegema paberitööd. Kahjuks tuleb seda aina juurde. Ma kasutaksin seda aega meelsamini oma patsientide heaks.”
Ta viipas kutsuvalt kirjutuslaua poole ja Bodenstein istus ühele patsienditoolile. Kirjutuslaua taga olevatest akendest avanes oivaline vaade Königsteini kindlusevaremetel asuvale kuurpargile.
„Kuidas ma teid aidata saan?” küsis Daniela Lauterbach, kui oli võtnud lonksu kohvi.
„Proua Crameri korterist ei leidnud me paraku ainsatki viidet tema lähedastele,” vastas Bodenstein. „Aga keegi peab ometi olema, kellele me saame õnnetusest teatada.”
„Rital on oma lahutatud mehega endiselt head suhted,” ütles Daniela Lauterbach. „Ma olen kindel, et mees hoolitseks tema eest.” Ta vangutas jälle murelikult pead. „Kes seda küll teha võis?” Ta vaatas Bodensteinile oma hirvepruunide silmadega mõtlikult otsa.
„See huvitab ka meid. Kas tal oli vaenlasi?”
„Rital? Jumal hoidku, ei! Ta on nii kena inimene ja elus juba palju taluma pidanud. Sellest hoolimata ei ole ta kibestunud.”
„Taluma pidanud? Mis te sellega mõtlete?” Bodenstein silmitses arsti tähelepanelikult. Daniela Lauterbach tundus talle oma tasakaaluka ja rahuliku olekuga äärmiselt sümpaatne. Tema enda perearst tegeles patsientidega konveiermeetodil. Iga kord, kui Bodenstein pidi tema juurde minema, oli ta lõpuks närvis kiirustamisest, millega arst teda läbi vaatas.
„Tema poeg pidi vangi minema,” vastas dr Lauterbach ja ohkas. „See oli Rita jaoks ränk. Ilmselt purunes selle tõttu viimaks ka abielu.”
Bodenstein, kes oli just tahtnud lonksu kohvi võtta, tardus paigale.
„Proua Crameri poeg istub vangis. Mille eest?”
„Ta istus vangis. Ta lasti kahe päeva eest vabaks. Ta tappis kümne aasta eest kaks tüdrukut.”
Bodenstein pingutas mälu, kuid talle ei meenunud ühtki noort topeltmõrtsukat, kelle nimi oleks Cramer.
„Rita võttis pärast lahutust neiupõlvenime tagasi, et teda kohe selle hirmsa looga ei seostataks,” seletas Daniela Lauterbach, nagu oleks ta Bodensteini mõtteid lugenud. „Varem oli ta Sartorius.”
Pia ei uskunud oma silmi. Ta luges jahmunult kuivas kantseliidis keskkonnasõbralikule paberile kirjutatud kirja. Pia süda oli teinud rõõmust jõnksu, kui ta leidis postkastist kauaoodatud kirja Frankfurdi ehitusametilt, kuid seda, mida ta nüüd lugema pidi, ei olnud ta hoopiski oodanud. Sellest ajast saadik, kui nad Christophiga koos elasid, planeerisid nad majakese ümberehitust, sest see oli kahele inimesele pisut kitsas, rääkimata võimalike külaliste majutamisest. Pia oli lasknud tuttaval arhitektil teha ümberehituseks projekti ja esitada ehituse eelpäring. Ta oli kärsitult vastust oodanud, sest kõige meelsamini oleks ta ehitamisega kohe peale hakanud. Pia luges kirja veel teist ja kolmandatki korda, pani selle käest, tõusis köögilaua äärest ja läks vannituppa. Pärast kiiret duši all käiku mähkis ta käteräti endale ümber ja silmitses end tusaselt peeglist. Peolt olid nad koju jõudnud kell pool neli, kuid sellest hoolimata oli Pia tõusnud kell seitse, et lasta koerad välja ja toita teisi loomi. Ta oli kasutanud hetke, mil vihma ei sadanud, ning jooksutanud kaht noort hobust ja seejärel puhastanud ära nende latrid. Öö läbi pidutsemine talle ilmselgelt ei sobinud. Neljakümne ühe aastane ei talu enam öiseid pidusid nii hästi nagu kahekümne ühe aastane. Ta harjas mõtlikult oma õlgadeni ulatuvaid blonde juukseid ja põimis need kahte patsi. Pärast niisugust Hiiobi sõnumit ei saanud niikuinii enam magamisele mõelda. Pia läks kööki, võttis laualt ebameeldiva kirja ja
