Lumivalgeke peab surema. Nele Neuhaus

      Nicola Engel vaatas rahulolematult oma kokkukuivanud 11. komandot. Nad olid hommikusel koosolekul ainult neljakesi, peale Behnke puudus täna ka Kathrin Fachinger. Sellal kui Ostermann rääkis väherõõmustavast vastukajast oma tagaotsimiskuulutusele, segas Bodenstein äraoleval ilmel kohvi. Pia meelest nägi mees väsinud välja, nagu poleks ta öösel eriti maganud. Mis temaga küll lahti oli? Juba paar päeva jättis ta mulje, nagu seisaks iseendast meeter maad eemal. Pia oletas perekondlikke muresid. Üle-eelmise aasta mais oli ta juba korra sama kummaline olnud; tookord oli tal olnud Cosima tervise pärast mure. Tagantjärele oli see osutunud asjatuks – Bodenstein nimelt ei teadnud, et ta naine ootas last.

      „Niisiis.” Engel võttis sõna, kuna Bodenstein seda ei teinud. „Lennukiangaarist leitud skelett kuulub 1997. aastast kadunud Laura Wagnerile Altenhainist. DNA sobib, vasaku õlavarreluu paranenud murd klapib elupuhuste röntgenipiltidega.”

      Pia ja Ostermann olid kohtumeditsiini labori uudisest teadlikud, kuid kuulasid kannatlikult, kuni nende kõige kõrgem ülemus oli oma ettekande lõpetanud. Kas proua Engelil oli igav ja ta sekkus sellepärast pidevalt 11. komando töösse? Tema eelkäija, Nierhoff, oli välja ilmunud üliharva, enamasti ainult siis, kui oli vaja tõeliselt tähtsat juhtumit selgitada.

      „Mul tekkis ainult küsimus,” ütles Pia, kui Engel oli lõpetanud, „mismoodi jõudis Tobias Sartorius napi kolmveerand tunniga Altenhainist Eschborni, suutis tungida kindlustatud ja lukustatud militaaralale ja visata laip maa-alusesse mahutisse.”

      Ruumis oli vaikne; kõik peale Bodensteini vaatasid talle otsa.

      „Sartorius mõrvas mõlemad tüdrukud väidetavalt oma vanemate majas,” rääkis Pia. „Naabrid nägid, kuidas ta esmalt koos Laura Wagneriga majja astus ja hiljem avas ukse Stefanie Schneebergerile. Järgmine kord nägid teda kesköö paiku sõbrad, kes olid tulnud teda endaga kaasa kutsuma.”

      „Mida te sellega öelda tahate?” päris Engel.

      „Et Tobias Sartorius ei pruugi olla mõrvar.”

      „Muidugi oli,” vastas Hasse kohe. „Kas sa oled unustanud, et ta mõisteti süüdi?”

      „Ainult kaudsete tõendite põhjal. Ja ma olen toimikute uurimisel leidnud mõned asjaolud, mis ei klapi. Kolmveerand üksteist nägi naaber, kuidas Stefanie Schneeberger läks Tobias Sartoriuse juurde majja, ja pool tundi hiljem nägid kaks tunnistajat Altenhainis Tobiase autot.”

      „Jah,” ütles Hasse. „Ta tappis tüdrukud ära, istus oma autosse ja toimetas laibad minema. Sündmuste käik taastati tagantjärele.”

      „Tookord lähtuti eeldusest, et ta peitis laibad kusagile ligidusse. Praegu me teame, et nii ei olnud. Ja kuidas ta pääses kinnisele militaaralale?”

      „Noored inimesed on seal alati pidusid pidanud. Nad teadsid mingit salajast ligipääsu.”

      „Lollus.” Pia vangutas pead. „Kuidas saab purjus mees sellise asjaga üksinda hakkama? Ja mida ta teise laibaga tegi? Seda me mahutist ei leidnud! Ma ütlen teile, et ajavahemik oli liiga lühike!”

      „Proua Kirchhoff,” manitses Engel. „Me ei tegele siin juurdlusega. Kurjategija võeti omal ajal kinni, tema süü tõendati, talle mõisteti karistus ja ta on selle ära istunud. Sõitke tüdruku vanemate juurde, teatage neile, et nende tütre säilmed on leitud, ja punkt.”

      „Ja punkt,” ahvis Pia ülemust järele. „Ma ei mõtlegi asja sinnapaika jätta. See on ilmselge, et juurdlust teostati tookord lohakalt ja tulemused olid täiesti meelevaldsed. Ja ma küsin endalt, miks!”

      Bodenstein, kes oli rooli Piale loovutanud, ei vastanud midagi. Ta oli oma pikad jalad ebamugavalt kitsasse töö-Opelisse kerinud, silmad sulgenud ja terve tee vait olnud.