ilmselt sellepärast, et ta lõualuu oli liiga väike.”
„Ja mida see tähendab?”
„Et me oleme teie inimestelt töö ära võtnud.” Kirchhoff vaatas Bodensteinile ülestõstetud kulmude alt otsa. „Nimelt kui me võrdlesime hambaskeemi andmeid kadunud inimeste andmetega, leidsime ühe kokkulangevuse. See tüdruk kuulutati 1997. aastal kadunuks. Me võrdlesime oma röntgenipilte ühe kadunu elupuhuste röntgenipiltidega, ja näe …” Ta kinnitas valgustahvlile järgmise pildi: „Siin on meil seesama luumurd värskena.”
Bodenstein püüdis olla kannatlik, kuigi ka tema oli vahepeal taipama hakanud, kelle töölised olid vanal Eschborni lennuväljal juhuslikult välja kaevanud. Ostermann oli koostanud nimekirja viimase viieteistkümne aasta jooksul jäljetult kaduma läinud tüdrukutest ja noortest naistest. Nimekirja eesotsas olid kaks tüdrukut, kelle oli tapnud Tobias Sartorius.
„Kuna orgaanilist ainet säilinud ei ole,” jätkas Kirchhoff, „ei ole nukleotiidide järjestust DNAs võimalik määrata, aga me suutsime eraldada mitokondriaalse DNSi ja leidsime teise kokkusattumuse. See tüdruk mahutis oli nimelt …”
Kirchhoff jäi vait, läks ümber oma kirjutuslaua ja asus ühes tohutus paberivirnas kaevama.
„Laura Wagner või Stefanie Schneeberger,” oletas Bodenstein. Kirchhoff tõstis pilgu ja naeratas hapult.
„Te rikkusite kõik ära, Bodenstein,” ütles ta. „Kuna te tahtsite oma kannatamatusega mu loo ära rikkuda, siis peaksin tegelikult laskma teil piinelda, kuni olen Londonist tagasi. Aga kui te olete nii lahke ja sõidutate mind selle koerailmaga raudteejaama, siis ütlen teile teel, kumb tüdruk see on.”
Pia istus kirjutuslaua ääres ja mõtles. Ta oli eile hilise ööni toimikuid uurinud ja avastanud mõned ebakõlad. Tobias Sartoriuse juhtumi faktid olid selged, tõendid tema vastu esmapilgul ühesed. Aga ainult esmapilgul. Juba ülekuulamisprotokolle lugedes oli Pial tekkinud küsimusi, millele ta toimikuid lugedes vastuseid ei saanud. Tobias Sartorius oli olnud kakskümmend aastat vana, kui sai tookord seitsmeteistaastase Stefanie Schneebergeri ettekavatsemata tapmise ja seitsmeteistaastase Laura Wagneri mõrva eest kõrgeima karistuse, mida noorte karistusõigus ette nägi. Üks Tobiase naaber oli näinud, kuidas mõlemad tüdrukud 1997. aasta 6. septembri hilisõhtul mõneminutilise vahega perekond Sartoriuse majja sisenesid; juba tänaval olid Tobias ja tema ekssõbranna Laura Wagner valjusti tülitsenud. Enne seda olid kõik kolm olnud kirikulaadal ja tarvitanud tunnistajate sõnul palju alkoholi. Kohus pidas tõendatuks, et Tobias oli afektiseisundis tapnud tungrauaga oma sõbranna Stefanie Schneebergeri, et seejärel tappa ka teo tunnistajaks olnud ekssõbranna Laura. Arvestades seda, kui palju leiti Laura verd kõikjalt majast, Tobiase riietelt ja tema auto pakiruumist, pidi tegu olema toime pandud äärmiselt brutaalsel moel. Märksõnad julmus ja kuriteo varjamine olid seega õigustatud. Maja läbiotsimisel oli Tobiase toast leitud Stefanie seljakott ning piimaköögist ühe kraanikausi alt Laura kaelakett, viimaks lehmalauda tagant virtsaaugust ka tapariistaks olnud tungraud. Kaitsja argumenti, et Stefanie olevat oma seljakoti pärast tüli sõbra tuppa unustanud, peeti ebaoluliseks. Tunnistajad olevat näinud Tobiast hiljem, veidi peale kella ühtteist õhtul, autoga Altenhainist välja sõitmas. Samas olevat Tobiase sõbrad Jörg Richter ja Felix Pietsch kell 23.45 temaga ta majauksel juttu ajanud! Tobias olevat olnud üleni verine ega tahtnud tulla kaasa kirmasepuu juurde valvesse.
Need kellaajad äratasid Pia tähelepanu. Kohus oli lähtunud sellest, et Tobias oli mõlema tüdruku laibad auto pakiruumis minema viinud. Aga mida oli poiss vähem kui 45 minutiga teha jõudnud? Pia võttis lonksu kohvi ja toetas lõua mõtlikult käele. Kolleegid olid tookord olnud põhjalikud ning küsitlenud juurdluse käigus peaaegu kõiki Altenhaini elanikke. Siiski oli tal ebamäärane tunne, et midagi jäeti kahe silma vahele.
Uks läks lahti ja uksele ilmus kolleeg Hasse. Ta oli kahkja näoga, ainult nina hõõgus pidevast nuuskamisest punaselt ja põletikuliselt.
„Noh,” ütles Pia. „Kas sul on parem?”
Vastuseks aevastas Hasse kaks korda järjest, hingas siis lurinal sisse ja kehitas õlgu.
„Mine ometi koju, Andreas.” Pia vangutas pead. „Heida voodisse ja ravi end terveks. Siin ei toimu ju hetkel midagi.”
„Kaugel sa oma asjaga oled?” Ta noogutas kahtlustavalt toimikute poole, mis olid Pia kirjutuslaua kõrval põrandal virnas. „Oled midagi leidnud?”
Pia imestas pisut kolleegi huvi üle, kuid ilmselt oli selle põhjuseks vaid hirm, et Pia kutsub ta appi.
„Kuidas võtta,” vastas ta. „Esmapilgul tundub, et kõik on väga hoolikalt üle kontrollitud. Aga sellest hoolimata siin miski ei klapi. Kes tookord juurdlust juhtis?”
„Kriminaalülemkomissar Brecht Frankfurdi 11. komandost,” ütles Hasse. „Aga kui sa temaga rääkida tahad, siis oled aasta hiljaks jäänud. Ta suri eelmisel talvel. Ma olin ta matustel.”
„Ohh.”
„Aasta pärast pensionile jäämist. Riigiisadele see meeldib. Rühmad kuuekümne viieseks saamiseni ja siis kolid otse kirstu.”
Pia ei teinud mehe tavalisest kibestunud hääletoonist välja. Kolleeg Hasset ei olnud surnukstöötamine kindlasti kunagi elus ohustanud.
Kui Bodenstein oli Kirchhoffi staadioni juures asuvasse jaama viinud, sõitis ta Frankfurdi ristini viivale teele. Laura Wagneri vanemad saavad täna viimaks oma tütre saatuses selgust. Ehk toob see neile kergendust, et saavad tüdruku säilmed üksteist aastat hiljem maha matta ja temaga lõplikult hüvasti jätta. Ta oli nii mõtteisse süvenenud, et kulus paar sekundit, enne kui märkas enda ees sõitva tumeda X5 tuttavat numbrimärki. Mida teeb Cosima Frankfurdis? Kas ta polnud just täna hommikul mehele kurtnud, et peab vist ülejäänud nädala veetma Mainzi telemajas, sest filmimaterjali montaaž ei edene? Ta valis naise numbri. Hoolimata halvast nähtavusest, uduvihmast ja pritsivast veest nägi ta, kuidas tema ees sõitva auto juht tõstis telefoni kõrva äärde. Ta naeratas, kui telefonist kõlas naise tuttav hääl. Vaata ometi tahavaatepeeglisse, oleks ta tahtnud öelda, kuid tal tuli selle asemel parem mõte. Talle meenusid õe sõnad. Ta paneb Cosima proovile ja laseb naisel end veenda selles, et tema umbusul ei ole mingit põhjust.
„Mis sa praegu teed?” küsis ta niisiis. Vastus lõi ta tummaks.
„Ma olen veel Mainzis. Täna läks kõik untsu,” ütles naine toonil, mis tavaliselt ei oleks tekitanud mingit kahtlust. Valetamine šokeeris Bodensteini nii, et ta hakkas seesmiselt värisema. Ta klammerdus rooli külge, võttis jala gaasipedaalilt, nõjatus tahapoole ja lasi teisel autol ette sõita. Ta valetas! Ta valetas aina edasi! Naine vajutas parema suunatule sisse ja keeras A5-le, jutustades mehele, et oli kogu episoodide järjestuse ümber teinud ja seepärast ei jõudnud montaažiga õigeks ajaks valmis.
„Me saime montaažiruumi ainult kella kaheteistkümneni kasutada,” ütles naine. Veri kohises mehe kõrvus. Teadmine, et Cosima, tema Cosima talle nii külmalt ja jultunult valetas, oli talle liiast. Kõige parema meelega oleks ta naisele karjunud, hüüdnud: palun ära valeta, ma sõidan su seljataga!, kuid ta ei suutnud seda öelda, pomises vaid midagi ja vajutas kõne kinni. Ülejäänud tee kuni komissariaadini sõitis ta otsekui transiseisundis. Politseiautodele mõeldud garaažide juures lülitas ta mootori välja ja jäi autosse istuma. Vihm krabises BMW katusele ja voolas mööda aknaid alla. Tema maailm varises kildudeks. Miks kuradi pärast Cosima talle valetas? Ainus seletus oli, et ta oli teinud midagi sellist, millest mees ei tohtinud kuulda. Mis see võis olla, ei tahtnud ta üleüldse teada. Selliseid asju juhtub teistega, aga mitte ometi temaga! Kulus veerand tundi, enne kui ta oli suuteline autost välja astuma ja
