pikad lauad, mille ääres olid patjadega polsterdatud pingid. Bodenstein kohtas sugulasi ja vanu tuttavaid, keda ta polnud ammu näinud, neil oli palju rääkida ja naerda. Meeleolu oli mõnus. Ta nägi Cosimat Theresaga rääkimas ning lootis, et õde ei ässita ta abikaasat oma naisõiguslike juttudega tema vastu üles. Järgmisel aastal peaks Sophia minema lasteaeda, siis oli Cosimal enda jaoks taas rohkem aega. Ta töötas uue filmiprojekti kallal, mis oli väga töömahukas. Heasoovlikkuse tuhinas otsustas Bodenstein edaspidi varem töölt koju tulla ja nädalavahetused vabad hoida, et saaks rohkem lapsega tegelda. Võib-olla muutub siis pärast ägedat Mallorca-tüli pingestunud suhe taas normaalseks.
„Paps.” Rosalie koputas talle õlale ning ta pöördus oma vanima tütre poole. Too õppis lossihotellis prantsuse tippkoka maître Jean-Yves St Clairi juures kokaks ning hoidis puhvetil silma peal. Tal oli käe otsas Sophia, kes oli pealaest jalatallani pruunika ollusega koos, ning Bodenstein lootis, et tegemist ei ole sellega, millena see paistis.
„Ma ei leia ema üles,” ütles Rosalie närviliselt. „Äkki sa paned sellele päkapikule uued riided selga? Emal on autos kindlasti vahetusriided.”
„Misasi tal näo ja käte küljes on?” Bodenstein ajas oma pikad jalad vaevaliselt laua alt välja.
„Ära muretse, see on ainult šokolaadivaht,” vastas Rosalie. „Ma pean edasi töötama.”
„No tule siis siia, väike põrsas.” Bodenstein võttis oma noorima tütre sülle. „Vaata, milline sa välja näed!”
Sophia toetas käed ta rinna vastu ja põtkis nendega. Talle ei meeldinud, kui tema liikumisvabadust piirati. Oma roosade põsekeste, pehmete tumedate juuste ja rukkilillesiniste silmadega nägi ta imearmas välja, kuid välimus oli petlik. Ta oli pärinud Cosima temperamendi ja oskas oma tahtmist saada. Bodenstein astus temaga talliuksest välja ja läks üle hoovi. Ta vaatas juhuslikult vasakule, sisehoovi teisel küljel oleva sepikoja uksest sisse ning silmas oma üllatuseks Cosimat, kes kõndis edasi-tagasi, telefon kõrva ääres. Viis, kuidas ta käega läbi juuste tõmbas, pead küljele kallutas ja naeris, üllatas meest. Miks ta end helistamiseks ära peitis? Bodenstein läks kähku edasi, et naine teda ei märkaks, kuid kahtluseuss jäi ta sisemust edasi urgitsema.
Musta Ratsusse oli kogunenud tavapärane seltskond nagu igal pühapäeval pärast kirikut. Hommikune joomine oli ainult meeste lõbu, naised tohtisid kodus pühapäevase prae eest hoolitseda. Ka see oli oluline põhjus, miks Amelie’le tundusid Altenhaini pühapäevad väikekodanluse tipuna. Täna oli ka ülemus isiklikult kohal. Nädala sees hoolitses Andreas Jagielski oma kahe tipprestorani eest Frankfurdis ning jättis Musta Ratsu juhtimise naise ja kälimehe hooleks. Ainult pühapäeviti oli ta isiklikult kohal. Amelie’le ei meeldinud ta eriti. Jagielski oli suur punnsilmade ja lopsakate huultega mees. Pärast Saksamaa ühinemist oli ta olnud Altenhainis üks esimesi idasakslasi, nagu oli Amelie’le rääkinud Roswitha. Ta oli töötanud kokana Kuldses Kukes, kuid jätnud oma tööandja kohe esimese allakäigu märgi peale julmalt maha ning kolinud alatult tolle konkurendi juurde Musta Ratsusse. Tulnud seejärel välja täpselt sama menüüga nagu Kuldses Kukes, kuid oluliselt soodsamate hindadega ja pakkudes lisaks klientidele suurt parkimisplatsi, oli ta oma endisel ülemusel vaiba jalge alt tõmmanud. See oligi Kuldse Kuke lõplikule sulgemisele suuresti kaasa aidanud. Roswitha oli Sartoriusele lõpuni lojaalseks jäänud ja üsna vastumeelselt Jagielski juurde tööle läinud.
Amelie oli end hommikul hoolikalt korda sättinud, kõik needid ära võtnud, juuksed kahte patsi põiminud ja tagasihoidliku meigi teinud. Ta oli kasuema riidekapist laenanud valge xxs suuruses pluusi ja leidnud pärast mõningast otsimist enda kapist lühikese seksika šoti seeliku. Ta välimust täiendasid mustad läbipaistmatud sukkpüksid ning pahkluudeni ulatuvad matkasaapad. Ta oli pluusi, mis oli talle tegelikult liiga väike, peegli ees nii sügavalt lahti nööpinud, et must rinnahoidja ja rinnad olid osaliselt näha. Jenny Jagielski ei olnud lasknud end provotseerida ja oli heitnud Amelie’le vaid põgusa pilgu, ent tema mees oli jäänud dekolteed pikemalt silmitsema ning teinud Amelie’le siivutult silma. Nüüd kükitas mees keset söögiruumi asuva täistuubitud püsikundede laua ääres, ühel pool Claudius Terlinden ja teisel pool Gregor Lauterbach, kes olid Mustas Ratsus pigem harvad külalised, kuid otsustanud täna seltskondlikeks ja rahvalähedasteks hakata. Ka leti ääres istusid mehed tihedalt üksteise kõrval, Jenny ja ta vend Jörg lasid koos vaadist õlut. Manfred Wagner oli välja puhanud, tundus, et ta oli isegi juuksuri juures käinud, ta pulstunud habe oli kadunud ning ta nägi pisut kultuursem välja. Kui Amelie nisuõllega taas püsikundede laua äärde jõudis, kuulis ta Tobias Sartoriuse nime ja kikitas kõrvu.
„… jultunud ja upsakas nagu alati,” ütles Lutz Richter parajasti. „See on puhas provokatsioon, et ta siia tagasi tuli.”
Kõlas heakskiitev pomin, ainult Terlinden, Lauterbach ja Jagielski olid vait.
„Kui ta niimoodi jätkab, läheb varem või hiljem löömaks,” lisas teine mees.
„Ta ei jää siia kauaks,” ütles kolmas. „Selle eest me juba hoolitseme.”
See oli katuseparandaja Udo Pietsch, teised noogutasid ja pomisesid heakskiitvalt.
„Kallid inimesed, keegi ei hoolitse siin millegi eest,” sekkus Claudius Terlinden. „Poiss on oma karistuse ära istunud ja võib isa juures elada nii kaua, kui ta tahab ja siin pahandusi ei tee.”
Kõik jäid vait, keegi ei julgenud vastu vaielda, kuid Amelie nägi, kuidas mõned mehed vahetasid salaja pilke. Isegi kui Claudius Terlinden suutis diskussiooni lõpetada, ei saanud ta kuidagi võita kollektiivset vastumeelsust, mis Tobias Sartoriuse suhtes Altenhainis valitses.
„Kaheksa nisu härrastele,” ütles Amelie, kellele hakkas kandik raskeks muutuma.
„Ah jaa, aitäh, Amelie.” Terlinden noogutas talle heatahtlikult, ent kaotas korraga oma näoilme üle kontrolli. Ta kogus end silmapilk ja naeratas pisut sunnitult. Amelie mõistis, et mehe hämmingu põhjustas tema muutunud välimus. Ta naeratas vastu, kallutas koketselt pead ning vaatas mehele otsa pisut kauem, kui korralikud tüdrukud seda tegema peaksid. Seejärel asus ta naaberlauda koristama. Ta tundis, kuidas mees jälgis iga ta liigutust, ega suutnud tühjade klaasidega kööki naastes panna vastu kiusatusele võngutada meelega pisut tagumikku. Loodetavasti olid mehed väga janused; ta põles huvist saada teada veel põnevaid asju. Siiani oli Amelie huvi kogu sündmuse vastu olnud tingitud asjaolust, et ta oli tuvastanud seose enda ja ühe kuriteoohvri vahel, aga pärast seda, kui ta oli eile saanud tuttavaks Tobias Sartoriusega, oli huvil uus motiiv. See mees meeldis talle.
Tobias Sartorius oli sõnatu. Kui Nadja oli talle rääkinud, et elab Frankfurdis Westhafeni juures Karpfenwegil, oli Tobias ette kujutanud renoveeritud vana maja rikaste kvartalis, aga mitte midagi sellist, nagu ta nüüd nägi. Kunagise Westhafeni sadama hiiglaslikule alale, mõned kvartalid rongijaamast lõuna pool, oli tekkinud uus eksklusiivne linnaosa. Sadama maaküljel seisid moodsad büroohooned ja muuli ääres, mida nüüd hüütigi Karpfenwegiks, kaksteist kaheksakorruselist elumaja. Ta oli oma auto jätnud tänava äärde ja läks, lillekimp kaenla all, imestunult üle akvatooriumi kohale ehitatud silla. Paadisildade ääres mustas vees õõtsusid mõned jahid. Nadja oli talle hilisel pärastlõunal helistanud ja kutsunud õhtusöögile. Tobiasel polnud küll erilist lusti linna sõita, kuid ta oli Nadjale võlgu selle murdumatu truuduse eest, millega too oli viimased kümme aastat teda toetanud. Niisiis oli ta duši all käinud ja pool kaheksa oma isa autosse istunud, aimamata, millised muutused teda ees ootavad. Need olid alanud uhiuue ringristmikuga Bad Sodenis Tengelmannmarkti juures; ka Main-Taunuse kaubanduskeskus oli kasvanud. Ja Frankfurdis ei osanud ta üldse enam orienteeruda. Temasuguse kogenematu autojuhi jaoks oli linn tõeline õudusunenägu. Kui ta lõpuks, pärast mõningast otsimist, leidis õige numbriga maja, oli ta juba kolmveerand tundi hiljaks jäänud.
„Sõida
