silmitses, tekitas naises imeliku tunde, ja ta mõtiskles, millest see küll tuleb.
„Teie emal oli eile õhtul raske õnnetus,” sekkus nüüd Bodenstein. „Teda opereeriti öösel ja ta on intensiivosakonnas. Tema seisund on kriitiline.”
Pia nägi, kuidas Tobiase ninatiivad hetkeks laienesid ja huuled tõmbusid kitsaks kriipsuks. Siis viskas ta värvirulli hooletult valge värvi ämbrisse ja läks õuevärava poole. Bodenstein ja Pia vahetasid hetkeks pilke ja järgnesid talle. Hoov oli nagu prügiladu. Korraga Bodenstein karjatas vaikselt ja jäi otsekui kivistunult seisma. Pia pöördus ülemuse poole.
„Mis lahti?” küsis ta üllatunult.
„Rott!” hüüatas Bodenstein. Ta oli näost kriitvalgeks tõmbunud. „See elukas jooksis otse üle mu jala!”
„Pole ime, kui kogu seda kõntsa siin vaadata.” Pia kehitas õlgu ja tahtis edasi minna, aga Bodenstein seisis nagu soolasammas.
„Ma ei vihka midagi rohkem kui rotte,” lausus ta väriseval häälel.
„Sa oled ju mõisas üles kasvanud,” kostis Pia. „Seal ikka mõni rott leidus.”
„Just sellepärast vihkangi.”
Pia vangutas uskmatult pead. Sellist foobiat ei oleks ta oma ülemuselt küll oodanud!
„Tule nüüd,” ütles ta. „Nad jooksevad ju minema, kui meid näevad. Rotid on arad. Mu sõbrannal oli vanasti kaks kodustatud rotti. See oli midagi muud. Me tegime nendega …”
„Ma ei taha seda kuulata!” Bodenstein tõmbas sügavalt hinge. „Mine ees!”
„Vaat kus lugu!” Piat ajas naerma, kui Bodenstein talle silmapilk järgnes. Mees silmitses umbusklikult prügimägesid mõlemal pool elumajani viivat kitsast jalgrada, olles kohe valmis põgenema.
„Huhh, seal on veel üks! Ja kui rammus.” Pia jäi äkitselt seisma. Bodenstein põrkas tema vastu ja vaatas paaniliselt ringi. Tema harilikust tasakaalukusest polnud midagi järel.
„See oli nali,” naeris Pia, aga Bodensteinile ei tundunud see naljakas.
„Kui sa veel sellist nalja teed, siis võid pärast jala tagasi minna,” ähvardas ta. „Ma oleksin äärepealt infarkti saanud!”
Nad läksid edasi. Tobias Sartorius oli majja kadunud, kuid uks oli lahti. Bodenstein jõudis Piale viimastel meetritel järele ja komberdas kolm trepiastet ukseni nagu rändur, kes tahab pärast soos kõndimist viimaks kindlat maad jalge all tunda. Ukseauku ilmus kühmus õlgadega vanem mees. Ta kandis koduseid riidenärusid, plekilisi halle pükse ja kõhetu keha ümber lotendavat viledaks kulunud kampsunit.
„Kas teie olete Hartmut Sartorius?” küsis Pia ja mees noogutas. Ta nägi sama mahajäetud välja nagu ta talu. Ta kitsas piklikus näos olid sügavad kortsud ning ainus sarnasus Tobias Sartoriusega olid ebaharilikult sinised silmad, mis olid aga tuhmid ja elutud.
„Mu poeg ütleb, et asi puudutab mu eksnaist.” Ta hääl oli nõrk.
„Jah.” Pia noogutas. „Tal oli eile raske õnnetus.”
„Tulge sisse.” Sartorius juhtis politseinikud läbi kitsa hämara esiku kööki, mis oleks võinud olla õdus, kui poleks olnud nii räpane. Tobias seisis akna juures, käed rinnal risti.
„Doktor Lauterbach andis meile teie aadressi,” alustas nüüd Bodenstein, kes oli end kärmelt kogunud. „Tunnistajate väitel lükkas keegi teie eksabikaasa eile hilisel pärastlõunal Sulzbach-Nordi jaama juures üle sillarinnatise otse sõitva auto ette.”
„Jumal hoidku.” Mehe kõhnast näost kadus igasugune värv, ta haaras tooli seljatoest kinni. „Aga … kes sellist asja ometi teeks?”
„Selle me uurime välja,” vastas Bodenstein. „Kas teil on oletusi, kes võis seda teha? Kas teie eksnaisel oli vaenlasi?”
„Minu emal vaevalt,” sekkus Tobias Sartorius tagantpoolt. „Aga minul küll. Nimelt kogu see neetud kolgas siin.”
Ta häälest kõlas kibestumus.
„Kas te kahtlustate kedagi kindlat?” küsis Pia.
„Ei,” vastas Hartmut Sartorius kähku. „Nii hirmsas asjas ei julge ma kedagi kahtlustada.”
Pia pilk langes Tobias Sartoriusele, kes seisis ikka veel akna juures. Vastu valgust ei olnud ta näojooni hästi näha, aga viis, kuidas ta kulme kergitas ja suud kõverdas, näitas, et ta ei olnud isaga ühel nõul. Pia peaaegu et tundis vihalaineid, mis paistsid voogavat ta pingul kehast. Ta silmis loitis kaua allasurutud raev nagu pisike ohtlik leegike, mis ainult ootas põhjust muutuda suureks tulekahjuks. Tobias Sartorius oli kahtlemata viitsütikuga pomm. Ta isa seevastu paistis väsinud ja jõuetu nagu üks väga vana mees. Maja ja hoovi seisukord kõnelesid enda eest. Mehe elujõud oli kustunud, ta oli end sõna otseses mõttes oma elu varemete taha peitnud. Mõrvari vanemate staatus oli alati kohutav, ent kui raske võis Hartmut Sartoriusel ja tema lahutatud naisel olla vastu pidada nii pisikeses külas nagu Altenhain? Taluda iga päev uut kadalippu, mida proua Sartorius ühel hetkel enam välja ei kannatanud? Ta oli jätnud oma mehe üksinda siia; kindlasti süümepiinadega. Kuid naisel polnud õnnestunud oma elus uut lehekülge keerata, seda näitas selgesti kõle tühjus tema korteris.
Pia vaatas Tobias Sartoriuse poole. Too näris äraolevalt oma pöidlanukki ja vahtis enda ette. Mida küll varjas tema ükskõikne näoilme? Kas talle läks korda see, mida ta oma vanematele oli põhjustanud? Bodenstein ulatas Hartmut Sartoriusele oma nimekaardi, mida too hetkeks silmitses ja siis oma kampsuni taskusse peitis.
„Võib-olla saaksite koos pojaga oma eksnaise eest hoolitseda? Ta on tõesti halvas seisus.”
„Loomulikult. Me sõidame kohe haiglasse.”
„Ja kui teil on mõni kahtlusalune, siis ärge kõhelge mulle helistamast.”
Sartorius seenior noogutas, tema poeg ei reageerinud. Pial tekkis halb eelaimus. Loodetavasti ei hakka Tobias Sartorius omal käel otsima meest, kes ta ema ründas.
Hartmut Sartorius juhtis auto garaaži. Külaskäik Rita juurde oli olnud kohutav. Arst, kellega ta oli rääkinud, ei julgenud mingeid prognoose teha. Arsti sõnul oli naisel olnud õnne, sest lülisammas jäi peaaegu vigastamata, kuid muidu olid kõigist inimkeha 206 luust murdunud umbes pooled, rääkimata rasketest sisemistest vigastustest, mida ta autole kukkudes saanud oli. Tobias ei olnud tagasisõidul ainsatki sõna öelnud, ta oli vaid süngelt enda ette vahtinud. Nad läksid väravast sisse maja poole, ent trepi ees jäi Tobias seisma ja tõstis jakikrae üles.
„Mis sul plaanis on?” küsis Hartmut Sartorius pojalt.
„Ma lähen veel natukeseks värsket õhku hingama.”
„Praegu? Kell on kohe pool kaksteist. Ja vihma voolab ojadena. Sa saad sellise ilmaga läbimärjaks.”
„Mul ei ole viimased kümme aastat üldse mingit ilma olnud.” Tobias vaatas isale otsa. „See ei häiri mind, kui ma märjaks saan. Ja sel kellaajal ei näe mind vähemalt keegi.”
Hartmut Sartorius kõhkles, kuid puudutas siis poja kätt.
„Ära rumalusi tee, Tobi. Palun luba mulle.”
„Muidugi
