aastaks noortevanglasse. Protsess oli põhinenud puhtalt kaudsetel tõenditel, sest tüdrukute laipu ei leitudki. Just seda oligi Tobiasele ette heidetud; tema vaikimine oli karistust karmistanud. Amelie nägi fotodel tumedapäist poissi veel küpsemata näojoontega, mis lasid aimata meest, kes temast kunagi saama pidi. Tobias Sartorius nägi praegu ilmselt üpris kena välja. Piltidel olid ta käed raudus, kuid ta ei peitnud oma nägu jakihõlma või kausta varju, vaid vaatas otse kaameratesse. Teda kirjeldati „jäise mõrtsukana“, kes on uhke, tundekülm ja julm.
„Tobias S., väikesest Vordertaunuse külast pärit restoranipidaja poja vastases protsessis astuvad kaassüüdistajatena üles mõrvatud tüdrukute vanemad. Kuid ka Andrea W. ja Beate S. – i meeleheitlikud palved jätsid oivikust abituriendi külmaks. Küsimusele, mida tegi ta mõrvatud tüdrukute laipadega, vastas psühholoogilise analüüsi põhjal üle keskmise intelligentseks tunnistatud S. vaikimisega. Oli see taktika või ülbus? Isegi kohtuniku ettepaneku peale muuta ülestunnistuse korral süüdistus mõrvast ettekavatsemata tapmiseks, vaikis noormees kangekaelselt. Igasugune empaatia puudumine hämmastas isegi kogenud protsessivaatlejaid. Prokuröril polnud mingit kahtlust tema süüs, kuna tõendite jada ja sündmuste käigu rekonstruktsioon olid lünkadeta. S. üritas küll varem teisi korduvalt laimates ja mälukaotust teeseldes oma süütust tõestada, kuid kohus ei lasknud end eksiteele viia. Kohtuotsuse võttis Tobias S. teatavaks ilma väliste emotsioonideta. Asja uuesti läbivaatamisest kohus keeldus.”
Amelie jättis lugemata teised sarnased lood kohtuprotsessi kohta ning leidis viimaks artikli sündmustest, mis eelnesid protsessile. Laura Wagner ja Stefanie Schneeberger olid ööl vastu 7. septembrit 1997 jäljetult kadunud. Altenhainis oli olnud kirikulaat ja terve küla seega jalgel. Üsna varsti oli juurdluse keskpunkti tõusnud Tobias Sartorius, sest naabrid oli näinud, kuidas mõlemad tüdrukud olid õhtul ta vanemate majja tulnud, aga ära minemas neid ei nähtud. Tobias oli oma endise sõbranna Laura Wagneriga majaukse ees ägedalt ja silmnähtavalt tülitsenud. Mõlemad olid kirikulaadal palju alkoholi tarbinud. Pisut hiljem oli nendega liitunud Stefanie Schneeberger, Tobiase tolle hetke sõbranna. Tobias ise oli hiljem öelnud, et Stefanie oli temaga tol õhtul suhte lõpetanud ja ta oli meeleheitest oma toas veel peaaegu terve pudeli viina joonud. Juba järgmisel päeval leidsid politseikoerad Sartoriuste krundilt verejäljed; Tobiase auto pakiruum oli olnud verd täis, peale selle leiti Tobiase riietelt ja majast tüdrukute verd ja nahajäänuseid. Tunnistajad olid Tobiase veel öösel oma auto roolis ära tundud, kui too hilisel tunnil mööda Hauptstraßet sõitis. Tema toast oli hiljem leitud Stefanie Schneebergeri seljakott; Laura Wagneri kaelakett oli olnud piimaköögis ühe kraanikausi all. Sündmustele oli eelnenud armulugu: Tobias oli jätnud Laura Stefanie pärast maha ja siis jättis Stefanie omakorda Tobiase maha. Sellele olid järgnenud veretööd, ohtralt tarbitud alkohol võis Tobiasele katalüsaatorina mõjuda. Ta oli küll kuni protsessi viimase päevani väitnud, et tal pole tüdrukute kadumisega mingit seost, ent kohus ei uskunud tema väidetavaid mälulünki ning Tobiase kasuks tunnistajaid ei leidunud. Vastupidi, tema sõbrad olid kohtu ees öelnud, et Tobias oli keevavereline, sageli äkiline ning harjunud sellega, et tüdrukud olid ta jalge ees maas – võimalik, et Tobias oli Stefanie’lt saadud hundipassi tõttu vihasena üle reageerinud. Tobiasel ei olnud vähimatki pääsemisvõimalust.
See õhutas Amelie uudishimu, sest ta ei vihanud midagi rohkem kui ebaõiglust. Ta oli ju ise piisavalt sageli langenud ebaõiglaste süüdistuste ohvriks. Tüdruk oskas ette kujutada, kuidas Tobias võis end tunda, juhul kui tema väited oma süütuse kohta olid tõepoolest õiged. Amelie uurib asja edasi, kuidas täpselt, seda ta veel ei teadnud. Kuid kõigepealt pidi ta Tobias Sartoriusega tuttavaks saama.
Kakskümmend minutit viis läbi. Ta pidi veel pool tundi siin perroonil logelema, enne kui teised poisid välja ilmuvad ja ta võib-olla noortekeskusesse proovi kaasa võtavad. Nico Bender oli jätnud isegi jalgpallitrenni minemata, et poistest mitte maha jääda, kui nad viis enne kuut linnarongiga Schwalbachist tulevad. Kuigi ta mängis ihu ja hingega jalgpalli, olid tema kamp ja bänd ta jaoks võrreldamatult tähtsamad. Varem olid nad olnud sõbrad, aga kui ta vanemad olid sundinud teda Schwalbachi asemel Königsteinis koolis käima, ei kuulunud ta enam päriselt nende hulka. Ja ometi oli ta palju kõvem mees kui Mark või Kevin, sest oskas tõeliselt hästi löökpille mängida. Nico ohkas ja silmitses pesapallimütsiga habemikku meest, kes seisis juba pool tundi liikumatult perrooni teises otsas. Vihmast hoolimata ei olnud ta poisi juurde ootepaviljoni istuma tulnud, tundus, et ta ei hoolinud märjaks saamisest. Saabus Frankfurdi rong. Tipptunni tõttu kaheksa vagunit. Kas ta istus sobiva koha peal? Kui poisid olid kõige esimeses vagunis, siis Nico võib-olla ei märka neid. Uksed avanesid, inimesed tulid välja, tegid vihmavarjud lahti ja tormasid õlgu üles tõstes jalakäijate sillale või temast mööda maa-alusesse tunnelisse. Nico kaaslasi rongis ei olnud. Nico tõusis püsti ja jalutas aeglaselt mööda perrooni. Ta nägi jälle pesapallimütsiga meest. Mees järgnes ühele naisele, kes liikus silla poole, ning kõnetas teda. Naine jäi seisma, kuid siis tundus, et ta hakkas kartma, sest ta jättis toidukoti maha ja jooksis minema. Mees tormas talle järele, haaras tal käest, naine lõi teda. Nico jäi tardunult seisma. See oli ju nagu filmis! Perroon oli jälle inimtühi, vagunite uksed sulgusid ning rong sõitis edasi. Siis nägi poiss habemikku ja naist jalakäijate sillal. Tundus, nagu nad kakleksid. Ja korraga oli naine kadunud. Nico kuulis pidurite kriginat, seejärel tuhmi mütsatust, millele järgnes metalli raksatus ja klaasi purunemise hääl. Lõputu autotulede jada teisel pool rööpaid katkes. Jahmunud Nico mõistis, et temast oli just saanud kuriteo tunnistaja. Mees oli lükanud naise lihtsalt üle sillarinnatise alla tiheda liiklusega Limesspange tänavale! Ja nüüd tormas mees otse tema poole, pilk maas, naise kott käes. Nico süda tõusis kurku. Teda haaras hirm. Kui see tüüp aru sai, et poiss oli teda jälginud, siis on ta päevad loetud. Nico pistis paaniliselt jooksu. Ta põgenes otsekui jänes tunnelisse ja tormas nagu jalad võtsid oma jalgrattani, mille oli jätnud raudtee Bad Sodeni poolse suuna äärde. Poistest oli tal nüüd ükskõik, nagu ka bändist ja noortekeskusest. Mees tuli trepist üles ja karjus talle veel midagi, kuid Nico hüppas ratta selga ja vajutas hingeldades pedaalidele. Ta söandas heita pilgu üle õla ja võis kergendunult nentida, et mees ei jälita teda. Siiski sõitis ta ülehelikiirusel mööda Eichwaldi serva, kuni oli turvaliselt kodus.
Sulzbach-Nordi jaama juures ristmikul valitses kaos. Seitse autot oli sattunud ahelkokkupõrkesse, päästjad üritasid lõikepõletite ja raskevarustusega plekikänkraid lahti lõigata ning puistasid laialivalgunud bensiinilompidele liiva. Mitu kiirabiautot seisid reas ja tegelesid õnnetuses viga saanutega. Külmast ja vihmast hoolimata olid piirdelintide taha ilmunud pealtvaatajad, kes sensatsioonihimuliselt jubedat vaatemängu jälgisid. Bodenstein palus läbilaskmist, kuni oli jõudnud Eschborni jaoskonna politseiülemkomissar Hendrik Kochini. Tema oli õnnetuskohta jõudnud ühena esimestest.
„Ma olen küll nii mõndagi kogenud, aga see on tõesti kõige hullem õnnetus, mida ma kunagi näinud olen.” Kogenud politseiniku näost paistis õudus. Ta selgitas Bodensteinile ja Piale lühidalt olukorda. Üks naine kukkus kell 17.26 jalakäijate sillalt alla, otse Schwalbachi suunast tuleva BMW tuuleklaasile. Juht oli ilma pidurdamata keeranud järsult vasakule ja sattunud otse vastassuunavööndisse. Seejärel toimusid mõlemal sõidusuunal ahelkokkupõrked. Üks juht, kes oli Sulzbachis punase fooritule taga seisnud, olevat näinud, et keegi tõukas naise üle rinnatise.
„Kuidas naisega on?” päris Pia.
„Ta on elus,” vastas politseiülemkomissar Koch ja lisas: „Veel. Kiirabiarst tegeleb temaga seal ühes kiirabiautos.”
„Meile teatati ühest surnust.”
„BMW juht suri infarkti. Ilmselt ehmatusest. Elustamiskatsed ei andnud tulemusi.” Ülemkomissar Koch osutas peaga ristmiku keskosa suunas. Täiesti moondunud BMW kõrval lebas laip. Märja katte alt paistis paar kingi. Piirdelindi ääres läks rüseluseks. Kaks politseinikku hoidsid kinni hallipäist naist, kes üritas meeleheitlikult piiratud alasse tungida. Ülemkomissar Kochi raadiosaatja kahises, kostis kellegi kärisev hääl.
„See
