ning läks norgus päi ja vaikides temast mööda kööki. Tobias ronis treppredelilt alla ja järgnes isale.
„Mis juhtus?” Ta pilk langes tühjale poekorvile.
„Ta ei teenindanud mind,” vastas Hartmut Sartorius vaikselt. „Pole viga. Ma sõidan alla Bad Sodenisse supermarketisse.”
„Kuni eilseni käisid sa Richterite juures süüa ostmas, eks ole?” tahtis Tobias teada. Isa noogutas kergelt. Tobias võttis pikemalt mõtlemata garderoobist jaki, haaras korvi, milles oli isa rahakott, ja läks majast välja. Ta värises seesmiselt raevust. Richterid olid varem olnud ta vanemate head sõbrad ja täna viskas see närune harakas isa lihtsalt poest välja! Ta ei kavatsenud sellega leppida. Kui ta tahtis üle tänava minna, märkas ta silmanurgast restorani fassaadil midagi punast ja pööras ringi. SIIN ELAB MÕRTSUKSIGA, oli punase pihustiga majaseinale kirjutatud. Tobias jõllitas mõned sekundid vaikides inetut kirja, mis pidi igale möödasõitjale kohe silma torkama. Ta süda peksis rinnus ja magu tõmbus kokku. Seakari! Mida nad sellega saavutada tahtsid? Teda vanematekodust välja ajada? Kas järgmisena pannakse maja näiteks põlema? Ta keeras ringi, luges kümneni ja läks otsejoones üle tee Richteri toidupoeni. Kokku kogunenud latatarade jõuk oli läbi suure akna teda tulemas näinud. Kui uksekell kõlises, seisid kõik nagu teatrilaval: Margot Richter istus kassas, kange, jäine ja raudse selgrooga nagu alati. Tema taha oli asunud ta jässakas mees, pigem kaitset otsides kui ähvardavalt. Tobias vaatas kõigile ülejäänud kohalolijaile järjest otsa. Ta tundis neid kõiki, need olid tema lapsepõlvesõprade emad. Kõige ees seisis Inge Dombrowski, juuksur ja laimavate vihjete kroonimata kuninganna. Tema taga oli buldoginäoga Gerda Pietsch, kes oli kaks korda paksem kui varem, aga tõenäoliselt ka kaks korda teravama keelega. Tema kõrval seisis Nadja ema Agnes Unger, kurnatud ja halliks läinud. Uskumatu, et ta oli ilmale toonud nii ilusa tütre!
„Tere hommikust!” ütles ta. Talle vastati jäise vaikimisega. Aga keegi ei takistanud tal riiulite vahel ringi käimast. Külmriiulite külmutusseadmed sumisesid pingsas vaikuses valjusti. Tobias ladus rahumeeli korvi kõik, mis isa oli poesedelile märkinud. Kui ta kassa juurde astus, seisid kõik endiselt oma kohtadel, nagu oleksid kinni külmunud. Välise häirimatusega pani Tobias kaubad kassalindile, kuid Margot Richter oli käed rinnale risti pannud ega teinud katsetki kaupu läbi lüüa. Uksekell kõlises, kullerfirma pahaaimamatu autojuht tuli sisse. Ta märkas pinevat meeleolu ja jäi kõhklevalt seisma. Tobias ei liikunud millimeetritki paigast. See oli jõukatsumine mitte ainult tema ja Margot Richteri, vaid tema ja kogu Altenhaini vahel.
„Las ta nüüd maksab ära.” Lutz Richter murdus mõne minuti pärast. Ta naine kuulas hambaid kiristades sõna ja lõi Tobiase sisseostud tummalt kassast läbi.
„Nelikümmend kaks seitsekümmend.”
Tobias andis talle 50-eurose, naine ulatas vastumeelselt ja ilma vähimagi viisakuseta raha tagasi. Tema pilk oleks võinud Lõunamere kinni külmutada, ent Tobias ei hoolinud sellest. Vanglas oli ta pidanud teistsuguseid võimuvõitlusi ja piisavalt sageli võitjaks jäänud.
„Mina istusin oma karistuse ära ja olen jälle tagasi.” Ta vaatas järgemööda mahalöödud pilguga kohmetuid nägusid. „Sobib see teile või mitte.”
Pia jõudis komissariaati kella poole kaheteistkümne paiku, pärast seda, kui oli Frankfurdi maakohtus Vera Kaltensee vastasel protsessil oma tunnistuse andnud. Kuna juba nädalaid polnud keegi tundnud vajadust elust küsitaval viisil lahkuda, oli 11. komandos võrdlemisi vähe teha. Eschborni lennujaama maa-alusest mahutist leitud skelett oli ainus aktuaalne juhtum. Kohtumeditsiini labori tulemused polnud veel kohale jõudnud, seepärast lappas kriminaalkomissar Kai Ostermann ruttamata läbi möödunud aastate kadumisjuhtumeid. Abilisi tal ei olnud. Kolleeg Frank Behnke oli esmaspäeval terveks nädalaks haiguslehe võtnud, ta olevat jalgrattalt kukkudes saanud näovigastusi ja põrutusi. See, et haige oli ka kriminaalkomissar Andreas Hasse, ei üllatanud kedagi. Ta oli juba aastaid korduvalt nädalateks ja kuudeks haiguslehte võtnud. 11. komando töö oli korraldatud nii, et hakkama sai ka ilma temata, ja keegi ei tundnud temast puudust. Koridoris kohviautomaadi juures kohtas Pia oma noorimat kolleegi Kathrin Fachingeri, kes lobises seal kriminaalnõunik Nicola Engeli sekretäriga. Need ajad, mil Kathrin kõndis ringi satsikestega pluusides ja ruudulistes pükstes, olid möödas. Oma ümmargused öökulliprillid oli ta vahetanud moodsalt kandiliste vastu ning viimasel ajal kandis ta ülikitsaid teksasid, kõrge kontsaga saapaid ja lühikesi kampsunijuppe, mis tõid suurepäraselt esile ta kadestusväärselt saleda figuuri. Selle muutuse põhjust Pia ei teadnud ja ta pidi endale taas tunnistama, et teadis oma kolleegide eraelust üldse väga vähe. Igal juhul oli osakonna pesamuna ilmselgelt eneseteadlikumaks muutunud.
„Pia, oota!” hüüdis Kathrin ja Pia jäi seisma.
„Mis lahti?”
Kathrin vaatas koridoris ringi, nagu oleks tal mingi vandenõu.
„Ma olin eile õhtul paari sõbraga Sachsenhausenis,” ütles ta summutatud häälel. „Sa ei kujuta ette, keda ma seal nägin!”
„Ega ometi Johnny Deppi?” pilkas Pia. Kõik 11. komando inimesed teadsid, e Kathrin oli selle ameerika näitleja tuline austaja.
„Ei, ma nägin Franki,” jätkas Kathrin provokatsioonile allumata. „Ta töötab Klapperkahni baaris ja on kõike muud kui haige.”
„Mida?”
„Nojah, ma ei tea nüüd, mida tegema peaks. Tegelikult peaksin ma seda ju ülemusele ütlema, eks?”
Pia kortsutas laupa. Kui politseiametnik tahtis töö kõrvalt pidada teist töökohta, pidi ta tegema avalduse ja ootama selle rahuldamist. Töö kahtlase kuulsusega kõrtsis ei kuulunud kindlasti nende tööde nimekirja, mida oleks aktsepteeritud. Juhul kui Kathrin oli õigesti näinud, riskis Behnke noomituse, rahatrahvi või lausa distsiplinaarmenetlusega.
„Võib-olla ta lihtsalt asendas oma kaaslast.” Pia ei arvanud oma kolleegist Behnkest suurt midagi, aga ta ei tahtnud mõelda tagajärgedele, mille ametlik süüdistus endaga kaasa tooks.
„Ei asendanud.” Kathrin vangutas pead. „Ta nägi mind ja kargas mulle kohe turja. Süüdistas mind, et ma luuran tema järele. Täielik jama! Ja siis ütles see tolgus veel, et minuga juhtub midagi, kui ma tema peale kaeban!”
Kathrini solvumine ja viha oli mõistetav. Pia ei kahelnud tema jutus hetkekski. See kõlas täpselt Behnke moodi. Behnkel oli sama vähe diplomaadivõimeid nagu Prantsuse buldogil.
„Kas sa oled Schneiderile juba midagi öelnud?” uuris Pia.
„Ei.” Kathrin vangutas pead. „Kuigi ma oleksin seda väga hea meelega teinud. Mul on lihtsalt tuju ära.”
„Seda ma usun. Frank oskab suurepäraselt teisi marru ajada. Las ma räägin ise ülemusega. Võib-olla saab selle asja diskreetselt korda ajada.”
„Aga miks peaks?” vastas Kathrin ägedalt. „Miks kõik seda sitavarest kaitsevad? Ta võib endale siin kõike lubada, oma halba tuju meie peal välja elada, ja temaga ei tehta midagi.”
Ta rääkis otse hingepõhjast. Mingil põhjusel oli Frank Behnkel narrivabadus. Sel hetkel astus koridori Bodenstein.
Pia vaatas Katrinile otsa. „Sa pead ise teadma, mis sa teed,” lausus ta.
„Ja teangi,” vastas Kathrin ja läks otsusekindlalt Bodensteini suunas. „Ma pean teiega korraks rääkima, boss. Nelja silma all.”
Amelie oli otsustanud, et andmete kogumine Altenhaini tüdrukutemõrva kohta oli tunduvalt tähtsam kui
