oimukohti. Erinevalt tavapärasest oli Christoph eile õhtul korralikult alkoholi manustanud. „Millal Annika lennuk pidigi minema?”
„Täna kell kaks. Meil on piisavalt aega.”
„Mis sul seal on?” küsis ta Pia käes kirja nähes.
„Katastroof,” kostis naine süngelt. „Ehitusamet kirjutas.”
„Nii?” Christoph püüdis üles ärgata.
„See on lammutamiskorraldus.”
„Misasi?”
„Eelmised omanikud olid maja ilma loata ehitanud, kujuta ette! Ja nüüd nad ärkasid meie taotluse peale. Ehitusluba on ainult aiamajakesel ja hobusetallil. Ma lihtsalt ei mõista.”
Ta istus voodiservale ja vangutas pead.
„Ma olen siia juba paar aastat sisse kirjutatud, prügivedu toimib, ma maksan vee ja kanalisatsiooni eest. Kas nad arvasid, et ma elan aiamajakeses?”
„Näita.” Christoph kratsis pead ja luges ametlikku kirja.
„Me vaidlustame selle. Uskumatu. Naaber ehitab hiiglasliku halli ja sina ei tohi isegi väikest maja ümber ehitada!”
Öölaual helises mobiiltelefon. Pia, kes oli täna koduses valves, vastas ilma suurema vaimustuseta. Ta kuulas minuti vaikides.
„Ma tulen,” ütles ta, vajutas kõne kinni ja viskas telefoni voodile. „Neetud.”
„Sa pead minema?”
„Kahjuks jah. Niederhöchstadti kolleegide juurde ilmus poiss, kes olevat eile õhtul perroonil näinud, kuidas üks mees naise üle rinnatise tõukas.”
Christoph pani talle käe õlgade ümber ja tõmbas ta enda vastu. Pia ohkas sügavalt. Mees suudles teda kõigepealt põsele ja siis suule. Kas see poiss ei oleks võinud oma teatamistungiga pärastlõunani oodata? Pial ei olnud praegu mingit tuju tööd teha. Tegelikult pidi sel nädalavahetusel niikuinii olema Behnke kord. Aga tema oli ju haige. Ja Hasse oli ka haige. Mingu nad kuu peale! Pia vajus selili ja liibus Christophi unesooja keha vastu. Mehe käsi libises käteräti alla ja silitas ta kõhtu.
„Ära muretse selle paberilipaka pärast,” sosistas mees ja suudles teda jälle. „Küll me leiame lahenduse. Nii ruttu nad ei lammuta midagi.”
„Igal pool on ainult jamad,” pomises Pia ja otsustas, et poiss võib Niederhöchstadti jaoskonnas ka tunnikese kauem oodata.
Bodenstein istus Bad Sodeni haigla vastas autos ja ootas kolleegi. Daniela Lauterbach oli andnud talle Rita Crameri eksabikaasa aadressi Altenhainis, aga enne mehele halbade uudiste viimist oli ta küsinud veel kord haiglast Rita Crameri seisundi kohta. Esimese öö oli naine üle elanud, ta oli pärast operatsiooni intensiivpalatis kunstlikus koomas. Kell oli pool kaksteist, kui Christoph oma auto Bodensteini kõrval peatas, Pia autost välja ronis ja ümber lompide tema poole tüüris.
„See poiss suutis mehe kohta üpris täpse kirjelduse anda.” Pia istus kõrvalistmele ja kinnitas turvavöö. „Kui Kail nüüd veel õnnestuks valvekaamera lindilt mõni mõistlik foto välja lõigata, siis saaksime pressi jaoks tagaotsimispildi.”
„Väga hea.” Bodenstein käivitas mootori. Ta oli palunud Piat Rita Crameri eksmehe juurde kaasa tulla. Lühikese sõidu ajal Altenhaini rääkis Bodenstein oma vestlusest Daniela Lauterbachiga. Pia nägi vaeva, et keskenduda. Ta mõtted olid palju rohkem hõivatud ehitusameti kirjaga. Lammutamiskorraldus! Ta oli arvestanud kõige muuga! Mis siis, kui linn mõtleb seda tõsiselt ja sunnib teda maja maha lammutama? Kus nad siis Christophiga elama hakkavad?
„Kas sa üldse kuulad mind?” küsis Bodenstein.
„Loomulikult,” vastas Pia. „Sartorius. Naabrinaine. Altenhain. Vabandust. Kell oli neli, kui me koju jõudsime.”
Ta haigutas ja pani silmad kinni. Ta oli surmväsinud. Kahjuks ei olnud tal Bodensteini raudset enesevalitsust. Bodenstein ei lasknud end ka pärast valves oldud öid ja pingelisi juurdlusi kunagi lõdvaks. Kas Pia oli teda üldse kunagi haigutamas näinud?
„See juhtum tekitas üksteist aastat tagasi kõva meediakära,” kuulis ta ülemust ütlemas. „Tobias Sartoriusele määrati kaudsete tõendite põhjal mõrva ja ettekavatsemata tapmise eest kõrgeim karistus.”
„Ah jaa,” pomises naine. „Midagi ähmaselt meenub. Topeltmõrv ilma laipadeta. Kas ta on ikka veel vangis?”
„Enam mitte. Tobias Sartorius lasti neljapäeval vanglast vabaks. Ja ta on jälle Altenhainis, isa juures.”
Pia mõtles paar sekundit ja tegi siis silmad lahti.
„Sa tahad öelda, et vanglast vabanemise ja ta ema vastu tehtud rünnaku vahel võib olla seos?”
Bodenstein heitis talle naerukil pilgu.
„Uskumatu,” ütles ta.
„Mis nimelt?”
„Su terane mõistus ei jäta sind isegi poolunes maha.”
„Ma olen täiesti ärkvel,” kaitses Pia end ja surus ääretu jõupingutusega alla uue haigutuse.
Nad möödusid Altenhaini sildist ja jõudsid Hauptstraßel majani, mille numbri oli Daniela Lauterbach Bodensteini jaoks üles märkinud. Bodenstein keeras hoolitsemata parkimisplatsile kunagise restorani ees. Üks mees oli parajasti ametis sellega, et pintseldas valge värviga üle maja fassaadil olevat punast grafitit. SIIN ELAB MÕRTSUKSIGA, ütles kiri. Punased tähed kumasid ikka veel valge värvi alt. Sissesõidutee ees kõnniteel seisis kolm keskealist naist.
„Mõrtsukas!” kuulsid Bodenstein ja Pia autouksi avades ühte naistest turtsumas. „Kao siit, vastik elajas! Muidu juhtub sinuga midagi!”
Ta sülitas maha.
„Mis siin toimub?” küsis Bodenstein, kuid kolm naist ei teinud temast väljagi ja panid plehku. Mees oli sõimu täielikult ignoreerinud. Bodenstein tervitas teda viisakalt ning esitles ennast ja Piat.
„Mis need naised teist tahtsid?” küsis Pia uudishimulikult.
„Küsige neilt,” vastas mees järsult. Ta silmitses neid ilma erilise huvita ja jätkas tööd. Külmast ilmast hoolimata kandis ta ainult pika varrukaga särki, teksasid ja töökingi.
„Me sooviksime rääkida härra Sartoriusega.”
Siis keeras mees ringi ja Piale tundus, et on teda varem näinud.
„Kas te polnud mitte eile õhtul Neuenhaini maja ees, kus elab proua Cramer?” Isegi kui mees üllatus, ei näidanud ta seda välja. Ta põrnitses neid ilma naeratamata väga meresinistest silmadest ning Pial hakkas tahtmatult palav.
„Õigus,” ütles mees. „Kas see on keelatud?”
„Ei, muidugi mitte. Aga mida te sealt otsisite?”
„Tahtsin ema juurde minna. Meil oli kohtumine kokku lepitud, aga teda ei tulnud. Hakkasin muretsema.”
„Oh, siis te olete Tobias Sartorius?”
Mehe kulmud kerkisid ning ta suu ümber
