style="font-size:15px;"> Vihm õigupoolest ei seganud Amelie’d, kuid ta sõitis hea meelega Terlindeni autos. Talle meeldis see heledate nahkistmetega võimas must Mercedes, mis lõhnas veel päris värskelt. Amelie’d lummasid ka auto tehnilised peensused, mida Claudius Terlinden talle liigagi meelsasti esitles. Seletamatul põhjusel meeldis naaber talle, kuigi too oli oma kallite ülikondade, võimsate autode ja uhkeldava villaga õigupoolest just sellise dekadentliku tengelpunga kehastus, milliseid oli Amelie koos kaaslastega kodus südamest põlanud. Siin oli midagi veel. Vahel küsis Amelie endalt, kas ta oli ikka normaalne, sest iga meesolendi puhul, kes tema vastu pisutki sõbralik oli, mõtles ta viimasel ajal kohe seksile. Kuidas härra Terlinden küll reageeriks, kui tüdruk talle käe reiele paneks ja ühemõttelise pakkumise teeks? Ainuüksi sellele mõeldes suutis ta hüsteerilist kihistamist vaevu tagasi hoida.
„No tule juba!” hüüdis mees ja viipas käega. „Istu peale!”
Amelie toppis kõrvaklapid jakitaskusse ja võttis juhi kõrval istet. Luksustõlla raske uks sulgus mahlase matsatusega. Terlinden sõitis mööda Waldstraßet alla ja naeratas Amelie’le.
„Mis sinuga lahti on?” küsis ta. „Sa oled nii mõtlik.”
Amelie kõhkles hetke. „Kas ma tohin teilt midagi küsida?”
„Loomulikult. Lase käia.”
„Need kaks tüdrukut, kes tookord ära kadusid. Kas te tundsite neid?”
Claudius Terlinden heitis talle kärme pilgu. Ta ei naeratanud enam. „Miks sa seda teada tahad?”
„Ma olen lihtsalt uudishimulik. Sellest räägitakse nüüd nii palju, kuna see mees jälle tagasi tuli. Minu jaoks on see kuidagi põnev.”
„Hmm. See oli tookord kurb lugu. Ja on siiani,” vastas Terlinden. „Muidugi tundsin ma neid tüdrukuid. Stefanie oli ju meie naabri tütar. Ja Laurat tundsin ma ka lapsest saadik. Tema ema töötas meie juures teenijana. See on vanematele lihtsalt kohutav, et tüdrukuid kunagi üles ei ole leitud.”
„Hmm,” oli Amelie mõtlik. „Kas neil olid hüüdnimed?”
„Keda sa silmas pead?” Tundus, et Claudius Terlinden imestas selle küsimuse üle.
„Stefanie’d ja Laurat.”
„Ma ei tea. Miks … Ah jaa, Stefanie’l oli hüüdnimi. Teised lapsed hüüdsid teda Lumivalgekeseks.”
„Miks?”
„Võib-olla tema perekonnanime pärast, Schneeberger.“1
Terlinden kortsutas laupa ja aeglustas sõitu. Koolibuss seisis juba ohutulede vilkudes peatuses ja ootas neid väheseid koolilapsi, kes tuli Königsteini viia.
„Ah ei,” tuli Claudius Terlindenile siis meelde. „Ma arvan, et see oli seotud tolle näidendiga, mida nad koolis pidid esitama. Stefanie sai peaosa. Ta pidi mängima Lumivalgekest.”
„Pidi?” uuris Amelie uudishimulikult. „Kas ta ei teinud seda?”
„Ei. Ta ju tap … hm … ta ju kadus enne ära.”
Saiaviilud lendasid rösterist plõksuga välja. Pia määris mõlemale poolele soolatud võid, lisaks korraliku kihi pähklivõid ja pani pooled kokku. Ta oli lausa sõltuvuses sellisest veidrast soolase ja magusa kombinatsioonist, ta nautis iga suutäit ning noolis sõrmedelt sulanud või ja pähklivõi segu ära, et see ei tilguks tema ette lauale laotatud ajalehe peale. Eilne skeletileid vanal lennuväljal oli toodud ära viierealises nupukeses, samal ajal oli aga Vera Kaltensee2 11. protsessipäevale pühendatud Frankfurter Neue Presse kohalike uudiste küljel lausa neli veergu. Täna kell üheksa pidi Pia andma maakohtus tunnistuse möödunud suvel toimunud sündmuste kohta Poolas. Tahtmatult läksid ta mõtted Henningile. Ühest tassist kohvist oli eile saanud kolm. Henning oli rääkinud naisega avameelsemalt kui kunagi varem isegi nende kuueteistkümne abieluaasta jooksul, aga Pia ei osanud mehe dilemmat lahendada. Alates seiklusest Poolas oli Henningil suhe Pia parima sõbranna Miriam Horowitziga, kuid siiski oli mees mingitel asjaoludel, mida ta Pia kahetsuseks ei täpsustanud, läinud voodisse oma tulise austajanna prokurör Valerie Löblichiga. See oli viga, nagu mees kinnitas, kuid fataalsete tagajärgedega, sest Löblich oli nüüd rase. Henningil kasvasid asjad üle pea ja ta mängis mõttega põgeneda USAsse. Juba aastaid meelitas Tennessee ülikool teda väga tulusa ja teaduslikult ülihuvitava ametikohaga. Kuni Pia veel Henningi probleemide üle mõtiskles ja samal ajal aru pidas, kas esimesele kaloripommile peaks järgnema teine, tuli vannitoast Christoph ja istus tema vastu köögilaua äärde. Mehe juuksed olid veel niisked ning ta lõhnas habemeajamisvedeliku järele.
„Kas arvad, et saad täna õhtul tulla?” küsis mees ja valas endale kohvi. „Annikal oleks hea meel.”
„Kui midagi vahele ei tule, siis ei tohiks probleemi olla.” Pia andis kiusatusele järele ja tegi endale veel ühe röstsaia. „Ma pean kell üheksa kohtus tunnistusi andma, aga muidu ei ole meil midagi põletavat.”
Christoph muigas pähklivõi ja soolavõi üle ning hammustas oma mõistlikult tervislikku kodujuustuga musta leiba. Ikka veel pani mehe nägemine Pial kõhus soojalt kõditama. Need olid Christophi tumepruunid karamellsilmad, mis olid naist esimesel kohtumisel kohe lummanud ja mis polnud siiani oma külgetõmbevõimet kaotanud. Christoph Sander oli muljetavaldav mees, kes ei pidanud oma tugevust demonstreerima. Tal polnud küll Pia ülemuse kompromissitult kena välimust, kuid tema näojoontes oli midagi, mis pani inimesi päid pöörama. Suuresti oli see tema naeratus, mis algas silmadest ja valgus siis üle terve näo, tekitades Pias iga kord peaaegu vastupandamatu tahtmise mehe käte vahele tormata.
Nad olid Christophiga tutvunud kaks aastat tagasi, kui Pia pidi ühe mõrvajuhtumi juurdluse asjus Kronbergi Opel-Zoo loomaaeda sõitma. Loomaaia direktor Christoph oli talle kohe meeldinud – see oli esimene mees pärast Henningist lahutamist, kes teda üldse huvitama hakkas. Sümpaatia oli olnud vastastikune. Paraku pidas Oliver von Bodenstein Christophit algul tükk aega ääretult kahtlaseks. Kui juhtum oli lahendatud ja Christoph igasugusest kahtlusest puhtaks pestud, oli nende suhe üpris kiirelt edasi arenenud, kirglikust armumisest oli saanud armastus ja nüüd olid nad juba tubli kaks aastat paar. Mõlemal oli küll oma korter, aga see pidi üsna varsti muutuma, sest Christophi kolm tütart, keda Christoph oli pärast oma naise ootamatut surma seitseteist aastat tagasi üksinda üles kasvatanud, lendasid pesast välja. Vanim tütar Andrea töötas kevadest saadik Hamburgis, noorim tütar Antonia elas vahelduva eduga oma sõbra Lukase juures ja nüüd tahtis Annika kolida koos oma lapsega Austraaliasse lapse isa juurde. Täna õhtul pidas Annika isa korteris lahkumispidu, homme lendasid nad Sydneysse. Christoph ei olnud selle üle just õnnelik. Ta ei usaldanud seda noort meest, kes oli Annika neli aastat tagasi rasedana üksi jätnud. Mehe kaitseks pidi muidugi ütlema, et Annika oli tema eest rasedust varjanud ja hoopis ise suhte lõpetanud. Nüüd oli aga kõik lahenenud, Jared Gordonist oli vahepeal saanud kõrgharidusega merebioloog ja ta töötas ühel Great Barrier Reefi saarel uurimisjaamas; niisiis oli ta Christophile nõnda-öelda ametivend ning too oli oma tütrele ja Jaredile viimaks vastumeelselt oma õnnistuse andnud.
Kuna Pia ei tahtnud mingil juhul Birkenhofist loobuda, oli Christoph oma maja Bad Sodenis kuni 1. jaanuarini välja üürinud. Annika lahkumispidu täna õhtul oli ühtlasi ka Christophi hüvastijätt majaga, kus ta oli nii palju aastaid elanud. Asjad olid juba kokku pakitud, mööbli transport oli tellitud järgmiseks esmaspäevaks. Suuremad mööblitükid pidid jääma ajutiselt lattu, seda kuni Frankfurdi ehitusamet annab loa Pia väikese majakese ümber- ja väljaehituseks. Jah, Pia oli
Tegelane Nele Neuhausi raamatust
