et oli lisandunud uusi kõrghooneid.
„Seal sa oledki!” Nadja astus talle särades vastu, kui Tobias seitsmendal korrusel liftist väljus. Tobias ulatas talle kohmakalt ühest bensiinijaamast ostetud tsellofaani pakitud lillekimbu.
„Oh, seda poleks vaja olnud.” Nadja võttis kimbu vastu, haaras Tobiase käe ja juhtis ta korterisse, mis lõi mehel hinge kinni. Katusekorter oli võimas. Hiiglaslikud, läikiva parkettpõrandani ulatuvad panoraamaknad pakkusid vapustavat vaadet igasse ilmakaarde. Kaminas pragises tuli, nähtamatutest kõlaritest vulises Leonard Coheni soe hääl, elegantne valgustus ja põlevad küünlad andsid niigi suurejoonelistele ruumidele sügavust juurde. Hetkeks valdas Tobiast soov kannapealt ringi keerata ja minema joosta. Ta ei olnud kade inimene, aga seda unelmate korterit vaadates tabas teda haleda luuseri tunne tugevamini kui iial varem ja see nööris ta kõri. Tema ja Nadja vahele mahtus terve maailm. Mida kuradit see tüdruk temast tahtis? Nadja oli kuulus, rikas ja imeilus – kindlasti võis ta veeta oma õhtuid teiste rikaste, huvitavate ja vaimukate inimestega, selle asemel, et olla koos temasuguse kibestunud eksvangiga.
„Anna oma jakk,” ütles naine. Tobias võttis selle seljast ja häbenes oma odavat kulunud riiet. Nadja juhatas Tobiase uhkelt suurde elutuppa, mille keskel asus avatud köök. Siin domineeris graniit ja kvaliteetteras, masinad olid Gaggenau omad. Lõhnas ahvatlevalt küpsetatud liha järgi ning Tobias tundis, kuidas ta magu kokku tõmbus. Ta oli päev otsa õuel rüganud ja prügi sorteerinud, söönud polnud ta peaaegu midagi. Nadja võttis kroomiläikelisest Ameerika külmkapist pudeli Moët & Chandoni ning rääkis, et oli selle korteri alguses üürinud ainult ööbimiseks. Nendeks puhkudeks, kui ta Frankfurdis võtetel on – hotelle ta ei kannatavat –, aga aegamööda oli see muutunud tema peamiseks elukohaks. Ta valas šampanjat kahte kristallklaasi ja ulatas ühe Tobiasele.
„Mul on hea meel, et sa tulid,” naeratas ta.
„Ja mina tänan kutsumast,” vastas Tobias, kes oli esimesest šokist üle saanud ja suutis naeratusele vastata.
„Sinu terviseks,” ütles Nadja ja lõi klaasi õrnalt tema omaga kokku.
„Ei, sinu terviseks,” lausus Tobias tõsiselt. „Aitäh kõige eest!”
Kui ilusaks ta oli läinud! Nadja peaaegu androgüünne ja armsate tedretähnidega klaar nägu, mis oli varem hoolimata korrapärasusest mõjunud alati pisut nurgelisena, oli muutunud pehmemaks. Ta heledad silmad kiirgasid, mõned meeblondide juuste salgud olid sõlmest lahti tulnud ja langesid õrnalt pisut päevitunud kaelale. Nadja oli väga sale, ent mitte liiga peenike. Tema hambad täidlaste huulte varjus olid valged ja korrapärased, mis oli teismeliseeas vihatud breketite rõõmustav tulemus. Nad naeratasid teineteisele ja maitsesid šampanjat, kuid äkitselt ilmus Nadja näo asemele ühe teise naise nägu. Jah, just nii oli ta tahtnud elada Stefanie’ga pärast meditsiiniõpingute lõppu, pärast seda, kui ta oli saanud arstiks ja hakanud hästi teenima. Ta oli olnud veendunud, et on leidnud oma elu armastuse, oli unistanud ühisest tulevikust, lastest …
„Mis on?” küsis Nadja. Tobias märkas ta uurivat pilku.
„Ei midagi. Miks sa küsid?”
„Sa nägid äkki nii kohkunud välja.”
„Tead, kui ammu ma pole enam šampanjat joonud?” Ta püüdis naeratada, kuid mälestus Stefanie’st oli teda valusasti torganud. Kõigi nende aastate järel mõtles ta ikka veel sellele tüdrukule. Ainult neli nädalat oli toona kestnud see täiusliku õnne illusioon, mis oli lõppenud katastroofiga. Tobias tõrjus soovimatud mõtted peast ning istus köögilaua äärde, mille Nadja oli armsalt kaunistanud. Laual olid ricotta juustu ja spinatiga täidetud tortelloonid, täiuslikult küpsetatud veisefilee Barolo veini kastmes, rukola salat riivitud parmesani juustuga ning sinna juurde oivaline viisteist aastat vana Pomeroli vein. Tobias märkas, et vastupidiselt tema kartustele ei olnud Nadjaga raske juttu ajada. Nadja rääkis oma tööst, naljakatest ja erilistest sündmustest ja kohtumistest – lõbusalt, ilma oma saavutustega kiitlemata. Pärast kolmandat klaasi punast veini tundis Tobias selle mõju. Nad läksid köögist ära ja istusid elutuppa nahkdiivanile, Nadja ühte ja tema teise nurka. Nagu vanad head sõbrad ikka. Kamina kohal rippus raamitud filmiplakat Nadja esimesest kinofilmist – see oli ainus tõend tema edukast näitlejakarjäärist.
„See on tõesti uskumatu, mida sa saavutanud oled,” lausus Tobias mõtlikult. „Ma olen sinu üle kohutavalt uhke.”
„Tänan väga.” Nadja naeratas ja tõmbas ühe jala istumise alla. „Tjah. Kes oleks tookord arvanud, et inetust Nathaliest saab suur filmistaar.”
„Sa pole kunagi inetu olnud,” vaidles Tobias vastu, olles üllatunud, et Nadja ennast ise sellisena nägi.
„Igal juhul ei ole sa mind kunagi tähele pannud.”
Esimest korda selle õhtu jooksul liikus nende vestlus piinlikule teemale, mida nad olid siiani hoolikalt vältinud.
„Sa olid ju alati mu parim sõbranna,” ütles Tobias. „Teised tüdrukud olid alati armukadedad, et ma sinuga nii palju koos olin.”
„Aga suudelnud ei ole sa mind kunagi …”
Ta ütles seda naljaga pooleks, aga äkki sai Tobias aru, et Nadja oli olnud tookord ilmselt solvunud. Ükski tüdruk ei tahtnud olla ilusa poisi parim sõbranna, isegi kui see oli poisi silmis suur austusavaldus. Tobias üritas meenutada, miks ta ei olnud Nadjasse kunagi armunud. Võib-olla sellepärast, et tüdruk oli olnud tema jaoks nagu väike õde? Nad olid sõna otseses mõttes koos liivakastis mänginud, koos lasteaias ja algkoolis käinud. Nadja olemasolu poisi elus oli olnud endastmõistetav. Aga nüüd oli midagi teistmoodi. Nadja oli muutunud. Tema kõrval ei istunud enam ustav, aus ja truu lapsepõlvekaaslane Nathalie. Tema kõrval istus äärmiselt ligitõmbav imeilus naine, kes saatis, nagu Tobias pikkamööda taipas, talle ühemõttelisi signaale. Kas Nadja tahtis tõesti midagi enamat kui sõprust?
„Miks sa abiellunud ei ole?” küsis Tobias kohe. Ta hääl oli kähe.
„Sest ma pole sobivat meest leidnud.” Nadja kehitas õlgu, kummardus ettepoole ja valas klaasidesse veini juurde. „Minu töö on täielik suhtetapja. Pealegi, enamik mehi ei talu edukat naist. Ja edevat, iseendasse armunud kolleegi ei taha jälle mina kohe kindlasti mitte. See ei lõpe hästi. Ma tunnen end praeguses olukorras päris mõnusalt.”
„Ma olen su karjääriga kursis. Türmis on palju aega lugeda ja telekat vaadata.”
„Mis film sulle kõige rohkem meeldis?”
„Ma ei tea.” Tobias naeratas. „Kõik on head.”
„Vaat kus meelitaja.” Nadja keeras pea viltu. Lahtine juuksesalk langes ta laubale. „Tegelikult pole sa üldse muutunud.”
Ta süütas sigareti, võttis mahvi ja torkas siis sigareti Tobiasele huulte vahele, nagu ta oli seda varem sageli teinud. Nende näod olid teineteisele üsna ligidal. Tobias tõstis käe ja puudutas naise põske. Ta tundis naise sooja hingeõhku oma näol ja siis tema huuli oma suul. Mõlemad kõhklesid hetke.
„Su kuulsusele ei tee head, kui keegi saab teada, et sa suhtled eksvangiga,” sosistas Tobias.
„Kujuta ette, et mul on oma kuulsusest täiesti ükskõik,” vastas naine karedal häälel. Ta võttis mehel sigareti käest ja pani selle hooletult enda taha tuhatoosi. Ta põsed hõõgusid ja silmad läikisid. Tobias tundis Nadja tungi nagu omaenda ihade kaja ja tõmbas ta enda peale. Tobiase käed libisesid üle naise reite ja puusade. Ta süda lõi kiiremini ning kui naise keel ta huulte vahele tungis, tundis ta mõnulainet
