ülejäänud kolm naist vangutasid üksteise järel nõutult pead, kuid Pial ei jäänud märkamata, et üks naistest oli poeomanikuga kiire pilgu vahetanud.
„Kas te olete päris kindel? Vaadake veel kord hoolega! Pildi kvaliteet ei ole kuigi hea.”
„Me ei tunne seda meest.” Poeomanik andis foto Piale tagasi ja vastas kulmugi liigutamata tema pilgule. Ta valetas. See oli ilmselge.
„Kahju.” Pia naeratas. „Kas ma tohin teie nime küsida?”
„Richter. Margot Richter.”
Sel hetkel kolistas hoovi peal olnud mees kolme puuviljakastiga poodi sisse ja pani need häälekalt maha.
„Lutz, see on kriminaalpolitsei,” tõi Margot Richter kuuldavale enne, kui Pia jõudis suu avada. Proua Richteri mees tuli ligemale. Ta oli suur ja korpulentne, heatahtlik kartulininaga nägu punetas külmast ja pingutusest. Sellest, kuidas ta oma naist vaatas, oli näha, et oli naise tuhvli all ja et temalt polnud erilist infot loota. Ta haaras foto oma kämblasse, aga enne, kui ta seda silmitseda jõudis, napsas Margot Richter selle tal käest.
„Minu mees ei tunne ka seda tüüpi.”
Pia tundis mehele kaasa, tol polnud kindlasti kuigi lõbus elu.
„Lubage.” Ta võttis proua Richterilt pildi ära ja enne, kui naine protesteerida jõudis, pistis selle uuesti mehele nina alla. „Kas te olete seda meest kunagi näinud? Ta tõukas teie endise naabrinaise reedel sõitva auto ette. Rita Cramer lamab sellest ajast intensiivraviosakonnas kunstlikus koomas ja pole üldse kindel, et ta ellu jääb.”
Richter kõhkles pisut ja tundus kaaluvat, mida vastata. Ta polnud küll hea valetaja, kuid oli selle eest kuulekas mees. Ta ebakindel pilk hüppas hetkeks oma naisele.
„Ei,” ütles ta viimaks. „Seda tüüpi ma ei tunne.”
„Hea küll. Suur tänu.” Pia püüdis naeratada. „Kena päeva.”
Ta läks poest välja, Bodenstein kannul.
„Nad kõik tundsid teda.”
„Jah, päris kindlasti.” Bodenstein vaatas mööda peatänavat alla. „Seal paistab üks juuksuritöökoda. Proovime seal õnne.”
Nad kõndisid paar meetrit mööda kitsast kõnniteed, aga kui nad astusid väiksesse vanamoelisesse salongi, pani juuksur parasjagu süüdlaslikul ilmel telefonitoru hargile.
„Tere hommikust,” tervitas Pia ja noogutas telefoni poole. „Proua Richter kindlasti juba rääkis teile, mis asjus me tuleme. Nii et ma võin küsimuse esitamata jätta.”
Proua vaatas kohtlasel ilmel pesuruumist välja, ta pilk rändas Pialt Bodensteinile ja jäi temale pidama. Kui ta ülemus oleks täna olnud paremas vormis, poleks juuksuril olnud mingit pääsu.
„Mis sinuga lahti on?” küsis Pia pisut pahaselt, kui nad minut hiljem taas tänaval seisid. „Sa oleksid juuksuritädile ainult korra naeratama pidanud, ta oleks kohe sulanud ja andnud sulle kahtlusaluse nime, aadressi ja telefoninumbri.”
„Vabandust,” ütles Bodenstein mitte kuigi veenvalt. „Ma olen täna pisut hajameelne.”
Mööda kitsast tänavat sööstis neist mööda üks auto, siis veel teine ja seejärel veoauto. Nad pidid end vastu majaseina suruma, et mitte autopeegliga pihta saada.
„Igal juhul tellin ma täna lõuna ajal kohe välja vanad toimikud Sartoriuse juhtumi kohta,” ütles Pia. „Ma vannun sulle, et need asjad on seotud.”
Küsitlus lillepoes andis sama vähe tulemusi nagu lasteaias ja algkooli kantseleis. Margot Richter oli oma instruktsioonid juba edasi andnud. Külakogukond demonstreeris kollektiivset vendlust, vaikides sitsiillaslikult, et kaitsta üht omade seast.
Amelie lebas võrkkiiges, mille Thies oli tema jaoks kahe toapalmi vahele üles seadnud, ning kiikus vaikselt edasi-tagasi. Vihm kohises ja trummeldas Terlindenite villa avaras pargis võimsa leinapaju varjus asuva kasvuhoone pisikeste aknaruutude vastu. Siin oli soe ja mõnus, lõhnas õlivärvi ja tärpentini järele. Thies kasutas seda piklikku kasvuhoonet, milles talvitusid pargis kasvavad tundlikud Vahemeremaade taimed, ateljeena. Seintel oli reas sadu maalitud lõuendeid, kõik hoolikalt suuruse järgi korrastatud. Tühjades moosipurkides seisis tosinaid pintsleid. Thies oli kramplikult korralik kõiges, mida ta tegi. Potitaimed – oleander, palmid, ogalised lantaanid, sidruni- ja apelsinipuukesed seisid reas nagu tinasõdurid, samuti suuruse järgi sorteeritult. Kõigel oli oma koht. Tööriistad ja masinad, mida Thies kasutas suvel suure pargi hooldamiseks, rippusid seinal või seisid ridastikku seina ääres. Mõnikord ajas Amelie midagi paigast ära või jättis Thiesi vihastamiseks meelega mõne sigaretikoni vedelema. Thies likvideeris selle tema jaoks talumatu olukorra alati silmapilkselt. Samuti märkas Thies kohe, kui tüdruk oli taimed ära vahetanud.
„Minu arust on see kohutavalt põnev,” ütles Amelie. „Ma tahaksin väga veel rohkem välja uurida, aga ei tea, kuidas.”
Ta ei oodanud vastust, aga viskas siiski kiire pilgu Thiesi poole. Too seisis oma molberti ees ja maalis keskendunult. Tema maalid olid enamjaolt abstraktsed ja süngetes toonides. Amelie leidis, et depressiivsete inimeste elamisse need ei sobinud. Esmapilgul nägi Thies välja täiesti normaalne. Kui ta näojooned ei oleks olnud nii kivinenud, oleks ta olnud isegi üsna kena mees, ovaalse näo, sirge kitsa nina ja pehme täidlase suuga. Sarnasus oma ilusa emaga oli ilmselge. Ta oli pärinud ema blondid juuksed ja kenad põhjamaiselt sinised silmad, mida ümbritsesid tihedad tumedad ripsmed. Amelie’le meeldisid aga kõige rohkem Thiesi käed. Thiesil olid tundlikud peente sõrmedega pianistikäed, mida ei olnud kahjustanud isegi aiatöö. Kui Thies ärritus, hakkasid ta käed elama oma elu, laperdades sinna-tänna nagu lendu hirmutatud puurilinnud. Praegu oli ta aga täiesti rahulik nagu peaaegu alati, kui ta maalis.
„Ma küsin endalt,” jätkas Amelie mõtlikult, „mida Tobias nende kahe tüdrukuga tegi. Miks ta seda kunagi ei öelnud? Siis ei oleks ta võib-olla üldse nii kaua vanglas olnud. Naljakas. Aga miskipärast ta meeldib mulle. Ta on teistmoodi kui teised tüübid siin kolkas.”
Ta pani käed kukla taha risti, sulges silmad ja mõtiskles mõnusasti. „Kas ta tükeldas nad ära? Võib-olla ta betoneeris nad lausa kusagile oma hoovil sisse?”
Thies töötas häirimatult edasi, segas paletil tumerohelise rubiinpunasega, kaalus veidi, ei jäänud tulemusega rahule ja lisas sellele pisut valget. Amelie peatas võrkkiige.
„Kas ma tundun sulle kenam, kui ma olen needid ära võtnud?”
Thies vaikis. Amelie ajas end kõikuvast võrkkiigest ettevaatlikult püsti ja läks tema poole. Ta heitis üle Thiesi õla pilgu lõuendile. Tal jäi suu lahti, kui ta sai aru, mida mees oli viimased kaks tundi maalinud.
„Vau,” ütles Amelie ühtaegu vapustatult ja üllatunult. „See on ju lahe.”
Frankfurdi politseipresiidiumi arhiivist oli saabunud neliteist kulunud kausta, mis seisid nüüd Pia kirjutuslaua kõrval. Aastal 1997 ei olnud Main-Taunuse piirkonnas veel eraldi kuritegude osakonda, mõrva-, vägivalla- ja tapmisjuhtumitega tegeles kuni Hesseni politseireformini Frankfurdi 11. komando. Kuid toimikute uurimisega pidi veel ootama, sest Nicola Engel oli planeerinud kella neljaks ühe oma kasututest tiimikoosolekutest, mida ta nii väga armastas.
Koosolekuruumis oli soe ja umbne. Kuna midagi põrutavat päevakorras polnud, oli meeleolu kellel unine, kellel
