tundsin. Ta oli ju samas kambas mu venna, Felixi, Micha, Tobi, Nathalie ja Larsiga.”
„Kes on Nathalie ja Lars?”
„Lars Terlinden. Ja Nathalie Ungerist on saanud kuulus näitleja. Praegu nimetab ta ennast Nadja von Bredowiks. Vahest oled televiisorist nägema juhtunud.” Jenny põrnitses enda ette. „Mõlemast tuli midagi mõistlikku. Larsil pidavat olema supertöökoht pangas. Täpsemalt ei tea keegi. Teda pole siin Altenhainis enam kunagi nähtud. Tjah, ka mina unistasin alati suurest ja laiast maailmast. Aga sageli läheb teistmoodi, kui arvatakse …”
Amelie’l oli raske kujutleda oma paksu ja pidevalt halvas tujus ülemust rõõmsa neljateistaastase tüdrukuna. Vahest oli ta sellepärast sageli nii pahatahtlik, et oli jäänud sellesse kolkasse koos kolme väikese lapse ja mehega, kes teda ta figuuri pärast kõigi inimeste ees põlglikult Micheliniks kutsus?
„Ja Stefanie?” küsis Amelie, kui Jenny taas oma mälestustesse ähvardas vajuda. „Milline tema oli?”
„Hm.” Jenny vahtis mõtlikult tühjusse. „Ilus oli. Valge kui lumi, punane kui veri, must nagu eebenipuu.”
Ta pilk sihtis Amelie’d. Jenny blondide ripsmetega heledad silmad meenutasid sea omi.
„Sa oled natuke tema moodi.” See ei kõlanud komplimendina.
„Ausalt?” Amelie jättis töö pooleli.
„Stefanie oli hoopis teisest kaliibrist kui külatüdrukud,” jätkas Jenny. „Ta oli just koos vanematega siia kolinud, Tobias armus temasse silmapilk ja tegi Lauraga lõpu.” Jenny kihistas põlglikult. „Mu vend nägi selles oma võimalust. Kõik poisid olid Laura järele hullud. Ta oli tõesti kena. Aga ka üpris tujukas. Ta oli tulivihane, kui laadamissiks valiti Stefanie ja mitte tema.”
„Miks Schneebergerid siit ära kolisid?”
„Kas sina tahaksid jääda külla, kus sinu lapsega on midagi nii hirmsat juhtunud? Nad elasid siin veel umbes kolm kuud ja siis olid ühel päeval läinud.”
„Hm. Ja Tobi? Mis tüüp tema oli?”
„Ah, temasse olid kõik tüdrukud armunud. Mina ka.” Jenny naeratas valusalt, meenutades aegu, mil ta oli veel noor, sale ja unistusi tulvil. „Ta nägi kena välja ja oli lihtsalt … lahe. Ja sellest hoolimata polnud ta kunagi upsakas nagu teised poisid. Näiteks kui nad ujulasse sõitsid, ei olnud tal midagi selle vastu, et mina kaasa läksin. Teised poisid mossitasid, nõudsid, et see väike takjas peab koju jääma ja nii edasi. Ei, ta oli armas. Ja pealegi tark. Kõik arvasid, et temast tuleb kunagi midagi suurt. Tjah. Ja siis selline lugu. Alkohol muudab inimest. Kui Tobi on midagi joonud, siis ta pole enam tema ise …”
Uks läks lahti, sisse tuli kaks meest ja Jenny kustutas kähku sigareti. Amelie pani pestud klaasid ära, läks külaliste juurde ja ulatas neile menüü. Tagasi leti äärde kõndides võttis ta ühelt laualt kaasa ajalehe. Ta pilk langes lahtilöödud kohalike uudiste osale. Politsei otsis meest, kes oli Tobiase ema sillalt alla tõuganud.
„Ah sa kurat,” pomises Amelie ja ajas silmad suureks. Isegi kui tagaotsitava foto oli halva kvaliteediga, oli ta mehe kohe ära tundnud.
Bodenstein oli kartnud hetke, mil peab Cosimaga vastamisi seisma. Ta oli istunud kodus oma kabinetis ja järele mõelnud, kuni ei saanud seda vestlust enam edasi lükata. Kui Bodenstein koju jõudis, oli naine üleval vannitoas vannis, nagu võis järeldada vee pladinast. Mees seisis, käed rippus, köögis, kui ta pilk langes naise käekotile tooli seljatoe küljes. Ta polnud kunagi elus oma naise kotti läbi otsinud. Sama vähe oleks talle pähe tulnud oma naise kirjutuslaual ringi nuhkida – sest ta oli naist alati usaldanud ja lähtunud sellest, et naine ei püüdnud tema eest midagi varjata. Nüüd olid asjad teisiti. Ta võitles hetke iseendaga, haaras siis koti ja tuhlas selles, kuni leidis Cosima telefoni. Telefoniklappi avades peksis ta süda meeletult. Cosima polnud mobiili välja lülitanud. Bodenstein teadis, et rikub rängalt usaldust, kuid ei saanud teisiti. Ta valis menüüst sõnumid ja lappas need läbi. Eile õhtul kell 21.48 oli naine saanud tundmatult saatjalt lühisõnumi. Homme 9.30? Sama koht? Ja naine oli vastanud vaid minut hiljem. Kus oli tema siis olnud? Kuidas ta ei märganud, et naine oli kirjutanud: Sobib, rõõmustan väga!!! Ta tundis kõhus nõrkust. Kartused, mida ta oli endaga terve päeva kaasas kandnud, tundusid osutuvat tõeks. Kolm hüüumärki välistasid süütumad võimalused nagu arst või juuksur. Nende asjade üle ta esmaspäeva õhtul kümme minutit enne kümmet nii väga ei rõõmustaks. Bodenstein hoidis ühe kõrva kikkis ja otsis mobiilist teisi reetlikke sõnumeid. Kuid Cosima oli ilmselt alles hiljuti vanu sõnumeid kustutanud, rohkem ei leidnud ta midagi. Ta võttis välja enda telefoni ja salvestas selle tundmatu inimese numbri, kes ilmselt juba mitmendat korda kohtus tööpäeva ennelõunal kell pool kümme tema abikaasaga. Bodenstein pani telefoniklapi kinni ja libistas mobiili kotti tagasi. Tal hakkas paha. Mõte, et Cosima teda pettis, talle valetas, oli täiesti talumatu. Ta ise polnud kogu kahekümne viie aastase abielu jooksul naisele kunagi valetanud. Alati ei olnud kasulik olla sirgjooneline ja aus, ent valed ja võltslubadused olid tema iseloomu ja range kasvatusega äärmises vastuolus. Kas ta pidi nüüd üles minema ja naisele oma kahtlusi tutvustama, küsima, miks ta valetas? Bodenstein tõmbas kõigi kümne sõrmega läbi tihedate tumedate juuste ja hingas sügavalt. Ei, otsustas mees, ta ei ütle midagi. Las kestab laitmatu suhte illusioon veel pisut aega. See võis olla argpükslik, kuid ta tundis, et pole lihtsalt võimeline võtma ja ise oma elu puruks viskama. Veel oli pisike lootus, et asi ei olnud nii, nagu see välja paistis.
Nad tulid kahekesi või väikeste gruppidena ja pärast parooli ütlemist lasti nad kiriku tagauksest sisse. Kutse oli edasi antud suuliselt, parool oli tähtis, sest ta tahtis olla kindel, et kohal on ainult õiged inimesed. Üksteist aastat oli möödas sellest, kui ta oli säärase salakohtumise kokku kutsunud ja sellega veel suurema õnnetuse ära hoidnud. Nüüd oli aeg võtta abinõud uuesti tarvitusele, enne kui olukord käest ära läheb. Ta seisis kiriku külgrõdul oreli kõrval samba taga peidus ja jälgis kasvava ärevusega, kuidas pingiread tema all tasapisi täitusid. Üksikud laperdavad küünlad heitsid võlvitud kirikulöövi lakke ja seintele veidraid varje. Elektrivalgus oleks võinud äratada soovimatut tähelepanu, sest isegi hoolimata väljas valitsevast tihedast udust ei oleks heledalt valgustatud kirikuaknaid saanud varjata. Mees köhatas ja hõõrus niiskeid peopesi vastamisi. Pilk kellale ütles talle, et aeg oli käes. Nad kõik olid kohal. Ta ronis aeglaselt ja kobamisi mööda puust keerdtreppi alla, astmed kriuksusid ta raskuse all. Kui ta astus pimedusest nõrka küünlakumasse, jäid sosistajad vait. Kiriku tornikell lõi üksteist korda – milline suurepärane ajastus. Ta astus vahekäiku esimese pingirea ette ja vaatas kogunenud inimeste nägusid; see, mida ta nägi, andis talle julgust. Kõik silmad olid talle suunatud ning ta märkas neis samasugust otsusekindlust nagu tookord. Nad kõik olid saanud aru, millest jutt tuleb.
„Aitäh, et olete täna õhtul siia tulnud,” alustas ta kõnet, mida oli mõttes kaua lihvinud. Kuigi ta kõneles vaikselt, kõlas ta hääl suure ruumi igasse nurka. Kiriku akustika oli täiuslik, seda teadis ta kooriproovidest. „Olukord on muutunud väljakannatamatuks sellest ajast, kui tema on jälle kohal, ja ma palusin teid täna siia, et koos otsustada, mida ette võtta.”
Ta ei olnud vilunud kõnemees, ta värises sisemiselt nagu alati, kui pidi teiste ees rääkima. Siiski õnnestus tal enda ja küla südameasi paari sõnaga kokku võtta. Mitte keegi kohalolijaist ei vajanud selgitust selle kohta, mis asjus täna õhtul kokku oli tuldud, ja nii ei liigutanud keegi kulmugi, kui mees oma otsuse teatavaks tegi. Hetkeks valitses surmvaikus. Keegi köhatas summutatult. Mees tundis, kuidas higi mööda ta selga alla jooksis. Kuigi ta oli oma plaani hädavajalikkuses täiesti veendunud, oli ta siiski teadlik, et seisis kirikus ja oli õhutanud inimesi mõrvale. Ta pilk libises üle kolmekümne nelja inimese näo.
