läheb kalliks maksma. Vanaraua äraveoks oli lõuna paiku tulnud kohale vanarauakaupmees. Enda ees avanevat kullaauku nähes hakkasid mehel rahatähed silme ees keerlema. Koos kahe abilisega laadis ta peale kõik vanaraua, alustades roostes lehmakettidest ning lõpetades laudast ja küünist pärit suurte metalldetailidega. Ta oli Tobiasele maksnud nelisada viiskümmend eurot ning lubanud järgmisel nädalal ülejäänud asjad minema viia. Tobias oli täiesti teadlik, et naaber Paschke jälgis iga tema liigutust valvsal pilgul. Vanamees varjas end kardina taha, ent aeg-ajalt piilus ta läbi prao välja. Tobias ei pööranud talle tähelepanu. Kui isa poole viie ajal töölt tuli, olid prügihunnikud alt hoovist kadunud.
„Aga toolid,” oli Hartmut Sartorius häiritud. „Need olid ju täiesti korralikud. Ja lauad. Need kõik oleks saanud üle värvida …”
Tobias juhtis isa majja, süütas sigareti ja lubas endale selle päeva esimese ärateenitud puhkuse. Ta istus ülemisele trepiastmele ja vaatas rahulolevalt koristatud hoovi, mille keskel seisis veel ainult vana kastanipuu. Nadja. Esimest korda lubas ta oma mõtted üleeilse öö juurde. Ta võis olla küll kolmekümneaastane, aga seksi koha pealt oli ta verinoor algaja. Võrreldes sellega, mida nad koos Nadjaga teinud olid, tundusid tema varasemad kogemused lausa lapsikud. Võrdlusmomendi puudumise tõttu oli tema fantaasia need aastate jooksul suurejoonelisteks ja ainukordseteks paisutanud, aga nüüd oskas ta need õigetesse mastaapidesse lükata. Varasem oli olnud lasteaed, häbelik sisse-välja nühkimine kopitanud poistevoodis, teksad ja aluspüksid põlveõndlasse lükatud, kõrvad valvsalt kikkis – et vanemad ootamatult sisse ei sajaks, sest toauksel polnud ju võtit.
„Phuhh,” ohkas ta mõtlikult. See kõlas küll ülespuhutult, kuid kahtlemata oli alles Nadja teinud temast tõelise mehe. Pärast esimest rutakat ühinemist olid nad läinud voodisse ja Tobias oli oletanud, et see ongi kõik. Nad olid teineteise kaisus lamanud, teineteist silitanud ja rääkinud ning Nadja oli tunnistanud, et armastas teda juba tookord. Ta olevat sellest alles siis aru saanud, kui mees ta elust kadus. Ja kõik need aastad olevat ta iga kohatud meest alateadlikult Tobiasega võrrelnud. See tunnistus imeilusa võõra naise suust, keda Tobias ei suutnud enam päris hästi oma lapsepõlvesõbrannaga seostada, oli ajanud teda segadusse, kuid teinud samas sügavalt õnnelikuks. Naisel oli õnnestunud õhutada teda higileajavate kehaliste pingutusteni, milleks Tobias polnud end kunagi võimeliseks pidanud. Talle tundus, et tajub ikka veel naise lõhna, maitset ja keha. Lihtsalt imeline. Suurepärane. Lahe. Tobias oli nii mõtteisse süvenenud, et ei kuulnudki vaikseid samme, ja võpatas ehmunult, kui üks kuju ootamatult ümber majanurga keeras.
„Thies?” küsis ta üllatunult. Ta tõusis püsti, ent ei üritanud naabripoisi poole minna, rääkimata tema embamisest. Thies Terlinden ei olnud selliseid intiimsusi kunagi armastanud. Ta ei vaadanud Tobiasele ka nüüd otsa, lihtsalt seisis vaikselt, käed tugevasti vastu keha surutud. Tema puue ei olnud kunagi välja paistnud. Umbes selline pidi niisiis Lars praegu välja nägema. Ligikaudu kaks minutit noorem kaksik Lars, kellest oli venna haiguse tõttu saanud sunniviisiliselt Terlindenite dünastia kroonprints. Tobias polnud oma parimat sõpra pärast toda hukatuslikku 1997. aasta septembripäeva enam kunagi näinud. Alles nüüd pani ta tähele, et ei olnud Nadjaga Larsist üldse rääkinud, kuigi nad olid varem olnud nagu õde ja vennad. Nad olid end nimetanud Kalleks, Andersiks ja Eva-Lottaks, Valgeks Roosiks nagu Astrid Lindgreni raamatus. Äkitselt astus Thies omal algatusel sammu Tobiase poole ja ulatas mehe imestuseks talle käe, peopesa ülespoole. Hämmeldunud Tobias sai aru, mida Thies ootas: nii olid nad varem üksteist tervitanud, kolme plaksuga. Algul oli see olnud nende salajane tunnusmärk ja hiljem nali, mida nad olid jätkanud. Tobias lõi talle kolm plaksu ja Thiesi kenale näole ilmus kerge naeratus.
„Tere, Tobi,” ütles Thies oma veidra intonatsioonitu häälega. „Tore, et sa jälle tagasi oled.”
Amelie pühkis pika leti puhtaks. Musta Ratsu söögituba oli alles tühi, pool kuus oli õhtuste klientide jaoks liiga varajane aeg. Oma üllatuseks polnud tal täna olnud raske oma tavapärasest välimusest loobuda. Ehk oligi ta emal taas õigus olnud ja tema gooti välimus polnud tõesti seotud mitte maailmavaatega, nagu Amelie ise väitis, vaid oli lihtsalt pubeka protestifaas? Berliinis oli ta end laiade mustade riiete, ehete, meigi ja kuluka soenguga hästi tundnud. Ta sõbrad nägid samasugused välja ja keegi ei vaadanud neile järele, kui nad nagu parv musti ronkasid mööda tänavaid patseerisid, tanksaabastega vastu laternaposte virutasid ja vahel prügikastidega jalgpalli mängisid. Neil oli ükskõik, mida arvasid õpetajad ja teised väikekodanlased, nad isegi ei kuulanud neid õieti. Need olid segavad objektid, kes laiutasid lõugu ja rääkisid lollusi. Kuid ootamatult oli kõik muutunud. Talle olid meeldinud meeste tunnustavad pilgud pühapäeval, mis olid kahtlematult käinud tema figuuri ja sügava dekoltee kohta. Veelgi enam. Ta oli kõrvust tõstetud, kui mõistis, et kõik mehed Mustas Ratsus, kaasa arvatud Claudius Terlinden ja Gregor Lauterbach, olid vahtinud tema tagumikku. Amelie polnud veel maa peale tagasi tulnud. Köögist paterdas kohale Jenny Jagielski, kelle täistaldadega kingad tegid plaksuvat häält. Amelie’d nähes ajas ta kulmud kõrgele.
„Hernehirmutisest vampiiriks,” tähendas ta nipsakalt. „Võib-olla mõnele meeldib.”
Siis silmitses ta kriitiliselt Amelie töö tulemust, tõmbas nimetissõrmega üle leti ja oli rahul.
„Sa võid veel klaasid ära pesta,” ütles ta. „Paistab, et mu vend ei saanud sellega jälle hakkama.”
Kraanikausi kõrval seisis veel lõunasöögi ajast tosinaid kasutatud klaase. Amelie’l oli ükskõik, mida tegi, peaasi, et sai igal õhtul oma krossid kätte. Jenny ronis leti ees olevale baaripukile ja süütas suitsetamiskeelust hoolimata sigareti. Ta tegi seda sageli, kui oli üksi ja rahulikus meeleolus nagu täna. Amelie haistis soodsat võimalust küsida Tobias Sartoriuse kohta.
„Loomulikult ma tunnen teda varasemast,” kostis Jenny. „Ta oli ju mu venna hea sõber ja käis meil sageli külas.”
Ta ohkas ja vangutas pead.
„Sellest hoolimata oleks olnud parem, kui ta poleks siia tagasi tulnud.”
„Miks nii?”
„No mõtle ise, kuidas võib mõjuda Manfredile ja Andreale, kui nende tütre mõrtsukas neile vastu jalutab!”
Amelie kuivatas esimesed pestud klaasid ära ja poleeris neid hoolikalt.
„Mis siis tookord üldse juhtus?” küsis ta möödaminnes, aga seda polekski vaja olnud, sest ülemus oli jututujus.
„Tobi oli alguses Lauraga koos ja siis Stefanie’ga. Tema oli Altenhainis uus. Tol päeval, kui nad mõlemad ära kadusid, oli kirikulaat. Terve küla oli laadatelgis. Mina olin tookord neliteist ja rõõmustasin, et tohtisin terve õhtu kaasa teha. Ausalt öeldes ei pannud ma üldse tähele, mis juhtus. Alles järgmisel hommikul, kui tuli politsei koos koerte ja helikopteritega ja nii edasi, sain ma teada, et Laura ja Stefanie olid kadunud.”
„Poleks osanud arvatagi, et sellises kolkas nagu Altenhain võib midagi nii põnevat juhtuda,” tähendas Amelie.
„Põnev oli tõesti,” vastas Jenny ja silmitses mõtlikult sigaretti, mis ta sõrmevorstikeste vahel tossas. „Aga sellest ajast saadik ei ole siin külas enam miski endine. Varem olid kõik üksteisega sõbrad. Need ajad on nüüd möödas. Tobi isa oli Kuldse Kuke peremees, seal toimus igal õhtul midagi, rohkem kui siin. Neil oli veel üks suur saal, seal käis vastlakarnevali ajal tõeline trall. Musta Ratsut ju tookord veel ei olnud. Mu mees oli varem Kuldses Kukes kokk.”
Ta jäi vait ning sukeldus mälestustesse. Amelie ulatas talle tuhatoosi.
„Ma tean veel seda, et politsei kuulas Jörgi ja tema sõpru tundide viisi üle,” jätkas Jenny viimaks. „Keegi ei teadnud midagi. Ja siis hakati viimaks
