kahvatu ja sõnakehvana taas tööle ilmunud Andreas Hasse aevastas.
„Miks sa ei püsinud kauem kodus, vaid tuled siia meid nakatama,” sõitles ärritunult Kai Ostermann, kes istus otse mehe kõrval. Hasse jäi vastuse võlgu.
„Kas on veel midagi?” Nicola Engeli tähelepanelik pilk rändas ühelt teisele, kuid ta alluvad vältisid targu temaga silmsidet, sest tundus, et ta suudab teistele otse ajju vaadata. Oma seismograafilise tajuga oli ta ammu märganud õhus olevat varjatud pinget ja püüdis selle põhjuseid välja selgitada.
„Ma tellisin endale Sartoriuse juhtumi toimikud,” võttis Pia sõna. „Mul on miskipärast tunne, et rünnak proua Crameri vastu võib olla otseselt seotud Tobias Sartoriuse vabakslaskmisega. Kõik Altenhaini inimesed tundsid täna selle mehe fotol ära, kuid salgasid. Nad tahavad teda kaitsta.”
„Kas teile tundub ka nii?” pöördus Nicola Engel Bodensteini poole, kes oli kogu aeg hajameelselt enda ette põrnitsenud.
„See on täiesti võimalik.” Bodenstein noogutas. „Inimeste reaktsioon oli igal juhul kummaline.”
„Hüva.” Nicola Engel vaatas Piale otsa. „Vaadake toimikud läbi. Aga ärge liiga kaua selle vana asjaga aega viitke. Me ju ootame veel ka kohtumeditsiini laborist infot skeleti kohta ja see on primaarne.”
„Tobias Sartoriust vihatakse Altenhainis,” rääkis Pia. „Ta isa maja määriti grafitiga ära ja kui me laupäeval sinna jõudsime, et õnnetusest teatada, seisid kolm naist teisel pool teed ja sõimasid teda.”
„Ma mäletan seda tüüpi tollest ajast.” Hasse köhatas paar korda. „See Sartorius oli kalk mõrtsukas. Uhke, ennasttäis ilueedi, kes tahtis kõigile selgeks teha, et tal oli tookord mäluauk ja midagi pole meeles. Samas olid asitõendid ilmselged. Ta valetas kuni vanglasse minekuni.”
„Aga nüüd on ta oma karistuse ära kandnud ja tal on õigus ühiskonda tagasi pöörduda,” vastas Pia. „Külarahva käitumine häirib mind. Miks nad valetavad? Keda nad kaitsta tahavad?”
„Ja sa arvad, et saad selle vanadest toimikutest teada?” Hasse vangutas pead. „See tüüp lõi oma sõbratari maha, sest see lõpetas temaga suhte, ja kuna ekspruut nägi seda pealt, pidi ka tema surema.”
Pia imestas ebahariliku agaruse üle, mida tema muidu pigem ükskõikne kolleeg äkitselt ilmutas.
„Võib-olla tõesti,” kostis ta. „Selle eest on ta ju ka kümme aastat vangis istunud. Aga võib-olla leian ma vanadest ülekuulamisprotokollidest kellegi, kes Rita Crameri sillalt alla tõukas.”
„Ja mida sa kavatsed …” alustas Hasse jälle, kuid Nicola Engel lõpetas vaidluse energiliselt.
„Proua Kirchhoff vaatab toimikud läbi, kuni saabuvad faktid skeleti kohta.”
Kuna midagi muud rääkida polnud, oli koosolek lõppenud. Nicola Engel kadus oma kabinetti ja 11. komando läks laiali.
„Ma pean koju minema,” lausus Bodenstein äkitselt, olles heitnud pilgu oma kellale. Pia otsustas samuti koju sõita ja osa toimikuid kaasa võtta. Vaevalt et siin täna veel midagi olulist toimub.
„Kas ma pean kohvri majja viima, härra minister?” küsis autojuht, ent Gregor Lauterbach raputas pead.
„Sellega saan ma veel hakkama.” Ta naeratas. „Vaadake, et te koju lähete, Forthuber. Homme hommikul läheb mul teid alles kell kaheksa vaja.”
„Saab tehtud. Kena õhtut, härra minister.”
Lauterbach noogutas ja haaras väikese kohvri. Ta oli kolm päeva kodust eemal olnud. Esmalt olid tal olnud kohtumised Berliinis ja siis oli toimunud Stralsundis kultuuriministrite konverents, kus kolleegid Baden-Württembergi ja Nordrhein-Westfaleni liidumaalt olid läinud karvupidi kokku õppejõudude vajaduse katmise tegevusjuhiste rahastamise pärast. Kui ta ukse avas ja ühe liigutusega signalisatsiooni välja lülitas, kuulis ta telefonihelinat. Automaatvastaja hakkas tööle, kuid helistaja ei vaevunud lindile rääkima. Gregor Lauterbach pani kohvri trepi ette maha, süütas lambi ja läks kööki. Ta heitis pilgu köögilaual kuhjuvatele kirjadele, millest koduabiline oli kenasti moodustanud kaks virna. Danielat ei olnud veel kodus. Kui tal õigesti meeles oli, pidas naine täna õhtul Marburgis arstide kongressil ettekannet. Lauterbach läks edasi elutuppa ja silmitses mõnda aega seinariiulil seisvaid pudeleid, enne kui valis nende hulgast nelikümmend kaks aastat vana Black Bawmore’i Šoti viski. Selle oli kinkinud keegi, kes tahtis temaga häid suhteid sõlmida. Mees võttis pudelilt korgi pealt ja valas klaasi kahe sõrmelaiuse jagu viskit. Sellest ajast, kui ta oli Wiesbadenis kultuuri- ja haridusminister, kohtusid nad Danielaga veel ainult juhuslikult või selleks, et oma ajagraa-fikuid ühtlustada. Ühes voodis ei maganud nad enam kümme aastat. Lauterbachil oli Idsteinis salakorter, kus ta kohtus kord nädalas oma salaarmukesega. Ta oli tollele algusest peale konkreetselt selgeks teinud, et tal pole plaanis Danielast lahutada, nii et see teema ei mänginud nende kohtumistel mingit rolli. Ta ei teadnud, kas Danielal oli ehk samuti suhe, ja ta ei kavatsenud seda ka küsida. Lauterbach lasi lipsu lõdvaks, võttis pintsaku seljast, viskas selle hooletult diivani seljatoele ja võttis lonksu viskit. Telefon helises jälle, kolm korda, siis hakkas tööle automaatvastaja.
„Gregor.” Rääkis tungiv meeshääl. „Kui sa seal oled, võta toru. See on väga tähtis.”
Lauterbach kõhkles hetke. Ta tundis hääle ära. Igal pool paistis kõik olevat väga tähtis. Ent viimaks ta ohkas ja võttis toru. Helistaja ei raisanud viisakusväljenditele aega. Lauterbach kuulas ja tundis, kuidas ta kuklakarvad turri tõusid. Ta ajas end tahtmatult sirgu. Ohutunne tabas teda nagu saagile viskuv röövloom.
„Aitäh, et sa helistasid,” ütles ta kähedal häälel ja vajutas kõne kinni. Ta seisis tardunult hämaruses. Skelett Eschbornis. Tobias Sartorius tagasi Altenhainis. Tema ema lükati tundmatu mehe poolt sillalt alla. Ja 11. komando auahne ametnikuproua tuhnis Hof heimis vanades toimikutes. Neetud. Kallis viski oli mõrkja maitsega. Ta pani klaasi hooletult käest ja läks kähku trepist üles oma magamistuppa. See ei pruukinud midagi tähendada. Kõik võis olla juhus, püüdis ta endale sisendada. Aga see ei õnnestunud tal. Lauterbach istus voodile, lükkas kingad jalast ja heitis pikali. Ta silme eest jooksis läbi terve hulk soovimatuid pilte. Kuidas oli võimalik, et üksainus iseenesest tähtsusetu vale otsus tõi endaga kaasa nii katastroofilised tagajärjed? Ta sulges silmad. Väsimus haaras ta keha. Ta mõtted libisesid mööda keerukaid radu unenägude ja mälestuste maailma. Punane kui veri, valge kui lumi, must nagu eebenipuu …
TEISIPÄEV, 11. NOVEMBER 2008
„See on tüdruku skelett, kes oli surma hetkel viieteistkümne- kuni kaheksateistkümneaastane.” Henning Kirchhoffil oli kiire. Ta pidi jõudma lennukile, et lennata Londonisse. Seal oodati teda eksperdina üht juhtumit uurima. Bodenstein istus kirjutuslaua ääres ja kuulas, samal ajal kui Kirchhoff pakkis vajalikke pabereid kohvrisse ning rääkis õpetlikul toonil basilaarõmbluste sulamisest, osaliselt sulanud niudeluuharjast ja muudest vanuse indikaatoritest.
„Kui kaua ta mahutis oli olnud?” katkestas Bodenstein teda viimaks.
„Kümme kuni maksimaalselt viisteist aastat.” Kohtumeedik astus valgustahvli juurde ja koputas sõrmega ühele röntgenipildile. „Tal on olnud õlavarreluu murd. Siin on selgesti näha paranenud murrukoht.”
Bodenstein vahtis pilti. Mustal taustal helendasid valged luud.
„Ah jaa, mis on veel päris huvitav
