Mihkel oli teda petnud, aga ta oli siiski olemas. Cärolyn ei armastanud Mihklit, aga ta polnud ka kaugeltki ükskõikne. Mõnikord meeldis Mihkel talle lausa väga. See, kuidas Mihkel pidevalt oma utoopilistest plaanidest rääkis, oli ju omamoodi armaski. Ja mõte sellest, et Mihkliga koos elades saaks Cärolyn oma lapsele anda täpselt sellise hariduse ja elu, nagu ta tahaks, sellise, nagu tal endal polnud olnud… Mihkli vanemad olid lugupeetud ja jõukad inimesed.
Cärolyn ohkas. Olla üksikema, nagu tema emagi? Ta teadis omast käest, et isa puudumine ei ole tore. Kurvalt keetis ta endale tassi nõmmeliivateed ja istus teleka ette. Mitte midagi huvitavat sealt ei tulnud. Mitte midagi, rohkem kui sajalt kanalilt! Cärolyn klõpsutas laisalt pulti.
Umbes tunni aja pärast tuli Mihkel. Cärolyn oli tema tuleku üle rõõmus: järelikult tuli ikka minu juurde? Siis aga tõsines: see oli ju Mihkli korter, kuhu mujale olekski ta pidanud minema?
Cärolyn otsustas, et kui näeb võimalust, püüab Mihkliga suhted taastada – lapse pärast – aga ise ta Mihklit paluma ei hakka.
„Mis sina siin teed? Sa peaksid praegu võitja lauas istuma,“ ütles ta kerge irooniaga.
„Ma tahtsin sinu juurde tulla,“ ütles Mihkel ja istus Cärolyni kõrvale.
„Nii armas,“ ütles Cärolyn. Ta oli tahtnud kõlada rõõmsalt, aga hääles oli ikkagi kerge iroonia-noot. Mõnikord lihtsalt ei tulnud tal see teesklev ninnu-nännu välja, mida meestega suhtlemisel vaja oli!
„Sulle nagu üldse ei lähe su enda saatus korda?“ küsis Mihkel.
„Mis mõttes? – Muidugi läheb! Aga ma ei hakka kellegi pärast võitlema. Ma olen ju naine. Mees peab olema kütt, muidu on suhte energia paigast ära.“
Cärolin ütles seda meelega. Varem oli Mihklile see ütlus meeldinud, see andis talle põhjust enda kui mehe ja potentsiaalse küti üle uhke olla.
„Aga sa sellele üldse ei mõtle, et sa oled rase?“
„Tundub, et sina ei mõtle – muidu poleks sa ju mingit taolist istumist korraldanud! Uhkeldada sellega, et sul on raseda naise kõrvalt kaks litsi?“
Mihkel oli mitukümmend sekundit vait. Cärolyn jõudis juba kahetsema hakata, et restoranis kohatud naisi litsideks oli nimetanud.
„Kohe näha, et sul puudub igasugune haridus ja igasugune mõtlemine,“ ütles Mihkel lõpuks. „Ülbitsemine täiesti vale koha peal, eneseala… ee… enese-alala…– Häh! Enesealalhoiuinstinkt üldse ei tööta!“
See ei olnud esimene kord, kui Mihkel talle tema kehva kodu meelde tuletas. Cärolyn surus muige maha. Keelevääratus tõmbas Mihkli tõsiseltvõetavust alla. Pealegi – madalamatel liikidel peaks ju enesealalhoiuinstinkt just paremini välja arenenud olema?
„Kui sa endast ei hooli, siis oma lapsest peaksid sa ikkagi hoolima,“ jätkas Mihkel.
„See on sinu laps ju ka,“ naeratas Cärolyn. Rõõmsalt, irooniata. Ehk nüüd taipab Mihkel, et on „õhtusööki“ korraldades nõmedalt käitunud?
Aga Mihkel ei vaadanud tema poolegi.
„Ma ei tea, kas ma üldse seda last enam tahangi,“ ütles ta põrandale vahtides. Cärolyn vaatas teda jahmunult.
„Aborti on vist juba hilja teha, mis?“ küsis Mihkel ja tõstis silmad. Selliseid silmi polnud Cärolyn Mihklil veel näinud. Nii ükskõiksed, nii… kauged!
„Ma arvan, et sa peaksid nüüd ära minema,“ ütles Cärolyn. „See, kes su võitis, tahab ju kindlasti oma auhinda kätte saada. Muidu ehk süüdistatakse mind auhinna varguses – madal ja harimatu, nagu ma olen.“ Ta ei püüdnudki enam irooniat vältida.
Mihkel läkski.
„Sa ei küsigi, kes võitis?“ pöördus ta uksel ringi.
„Ei,“ vastas Cärolyn. „Ei huvita.“
Hüvasti jätmata lõi Mihkel ukse enda järel kinni.
Cärolyn istus natuke aega diivanil, pea segaseid mõtteid täis. Ta oleks pidanud midagi tundma. Viha või kurbust või hirmu. Roosa mulli tõttu aga ei tekitanud praegune olukord temas mingeid ehmatavaid emotsioone. Ta avas läpaka ja mõtles sõnadele, millega sõnumit Nellale alustada. Mis oleks olulisim? See, et Mihkel korraldas sellise õhtusöögi? Või alustada sellest, on Mihklist lahus?
Facebookis oli uus sõbrakutse. Kusti. Cärolyn oli juba peaaegu kutset kinnitamas, kui talle torkas pähe olukorra haledus: lapse isa poolt maha jäetud, hakkab vanade kuttidega suhtlema? – Odav. Madal.
Nellale ei pidanudki ta sõnumit saatma. Nella ise oli talle viie minuti eest sõnumi saatnud:
„Tulen homme Tallinna. Oled olemas?“
„Muidugi! Kas tulen lennujaama vastu?“ kirjutas Cärolyn õnnelikult.
Nella! Cärolyn polnud teda näinud peaaegu aasta. Viimati kohtusid nad maikuus ühisel Saaremaa-kruiisil, kui Cärolyn veel rasegi polnud. Cärolyn otsustas, et räägib kõigest silmast-silma. Kui endal asjast juba mingi pilt on.
Rasedus ei olnud Cärolynil kaugeltki planeeritud. Kui temalt oleks küsitud, oleks ta Mihkli asemel parema meelega soovinud oma lapse isaks ükskõik keda oma eelmistest meestest. Neid ei olnud palju, aga nad kõik olid toredad: üle keskmise edukad ning armastasid huvitavat elu. Nad olid aga Mihklist ka palju vanemad.
Viimane, Urmas, oli olnud eriti kena. Nad suhtlesid üle nelja aasta, aeg-ajalt isegi nädalate viisi koos elades, kord ühe, kord teise juures. Urmas oli Cärolynist üle kümne aasta vanem. Kui ta avastas, et Cärolynil pole mingit haridust, sundis ta tüdrukut õhtukooli minema.
„Isa püüad mängida või?“ oli Cärolyn alguses kuri.
„Vaata enda ümber, kui palju su ümber on haritud inimesi, kes pole pooltki nii nutikad, nagu sina!“
„Just nimelt! – Milleks haridus?“
„Ja nii kergelt annadki alla – lased neil lollidel näidata, et nad on sinust paremad, kuna on viitsinud koolis käia?“
See oli argument. Seni oli tundunud hariduse puudumine Cärolynile lausa vaimukas ja bravuurikas: teate, mis, ma lihtsalt ei viitsinud sõna kuulata ja kõik! Selline ma olen! – Võimalus, et keegi võiks pidadagi teda harimatuse pärast rumalaks ja saamatuks, polnud talle pähegi tulnud. Nüüd tahtis ta näidata, et õppimine pole tema jaoks raskem kui teistele. Pealegi sai Cärolyn ju ise ka aru, et päris ilma hariduseta ei saa. Ta saab vanemaks, lihtsalt heast välimusest äraelamiseks ei piisa. Isegi siis, kui normaalne mees on. Nii ta siis saigi tänu Urmasele keskharitud.
Tagasi vaadates rikkuski nende suhte ära Urmase idee teda igal sammul harida. Ta innustas Cärolyni rohkem lugema ja teadmisi omandama ning uhkeldas tema saavutustega oma sõprade ees. Nagu… isa! Kõik oli tore, hea on ju tunda, et keegi sinust hoolib ja su eest hoolitseb, aga – isadega ju ei magata. Mis sest, et voodis polnud sellisest suhtest jälgegi, see oli sajaprotsendiliselt täiskasvanute vaheline asi. Ikkagi hakkas Cärolyn igavlema ja pirtsutama. Selleks andis kõva hoogu ka gümnaasiumi lõpetamine. Ei, mitte hariduse pärast: Cärolyn ei kavatsenud edasi õppida. Ta oli lihtsalt nii hirmus uhke, et oli hakkama saanud millegagi, mis talle väga ei meeldinud. Ta tundis end peaaegu kõikvõimsana. Nagu talle oleks kõik lubatud.
Pärast
