ega lasknud teda kaua aega lahti.
Urmas lasi aga kohe.
„Mis siis ikka, eks ma olen sellega arvestanud, et ükskord mingi noor jõmm su mult üle lööb,“ oli ta vaid öelnud. Cärolynil oli isegi kahju olnud, et nende suhe nii lihtsalt lõppes. Oleks väike tüli olnud, siis ehk oleks tal olnud põhjust Urmase peale solvunud olla, aga nüüd, kui mees nii viisakalt käitus, tuli Cärolynile paha maitse suhu: ta tundis end süüdi. Tema oli nende suhtes see, kes noorema leidis. See, et ta juba varem kõigest tüdinenud oli, ei omanud ju suures plaanis tähtsust.
Cärolyn avastas, et vanemate meestega elades jääb noorus tegelikult elamata. Ta nautis Mihkliga koos olemist kogu hingest, nagu teeks tasa selle, mis vahepeal tegemata oli jäänud. Mihkli sõpradega pidutsedes ei olnud ta seltskonnas kõige noorem naine. Ta ei pidanud tõestama oma teadmisi kolmekümne aasta tagustest poplauludest ega vastama küsimustele, nagu „No, te, noored, vist elategi Facebookis, jah?“
Mihkliga oli kõik teistmoodi. Muidugi elas Cärolyn Mihkli rahadest, aga peaaegu endavanuse mehega oli see teisiti. Näiteks ei pidanud pidevalt oma käitumist kontrollima. Hea oli naerda täiesti totakate asjade peale. Hea oli ka kallistada poisilikku saledat siledat keha. Hea oli tunda end täiesti vabalt.
Sellepärast Mihkel Cärolynile meeldiski. Hoopis teistsuguste inimestega harjununa pani ta Mihkli bravuuri ja egoismi nooruse arvele.
Aga elu mehega, kes elas suures osas oma vanemate rahast, polnud kaugeltki see, mis mehega, kes ise endale elatist teenis. Vahepeal tekkisid rahavoogudesse augud ja seda stressi, mis Mihkel siis oma emotsionaalsusega tekitas, oli nõme taluda. Cärolyn oli kord endale isegi tööd otsinud, et mingigi raha oleks ega peaks oma salaraha kallale minema, aga üsna pea loobunud, sest keskhariduse ja kogemusteta inimest polnud kellelgi vaja. Vaid ettekandjaks oleks ta oma CV-ga sobinud, aga selleks ei kõlvanud tema iseloom. Cärolynile ei meeldinud inimestega suhelda. Pealegi oli ta ju ise harjunud olema see, keda restoranides teenindati. Klassivahe. Mis sest, et mitte sünnijärgne.
Ametlikult oli Cärolyn ühes firmas koristajana tööl. Taas Urmase abi! Töökoht andis talle haigekassa kindlustuse, aga raha läks kahele noorele naisele, kes tegelikult tema eest töötasid ja omavahel seda koristajakohta jagasid. Väike lisaraha teenimise võimalus lastega kodus istudes – haigekassa kindlustus oli neil ju tänu lastele niigi olemas. Vahepeal jäi üks neist taas rasedaks ning Cärolyn ei pidanud kartma, et peab ise jälle koristama hakkama, nagu ta kunagi oma iseseisva elu algul teinud oli. Koristajatöö polnud talle pähe tulnud isegi mitte siis, kui ta tööd otsinud oli. Selle raha eest polnud ju võimalik ära elada!
Kui ajutised rahakriisid välja arvata, oli Cärolynil Mihkliga tore. Üsna pea sai ta aru, et tegemist pole vaid nooruse uljusega, vaid Mihkel ongi teistmoodi, kerge käitumishäirega tüüp, kelle lennukad ideed käivad käsikäes tuliste emotsioonidega. Näiteks otsustas ta kord hakata itaalia keelt õppima. Paari keeletunni järel oli ta sellest nii vaimustuses, et tahtis ka ise itaalia keele õpetajaks hakata. Cärolyn oli kahtlustanud, et äkki on õpetajaks mõni liiga kena tütarlaps, aga veendus siis, et asi oli Mihkli loomuses: niipea, kui olid käes mingidki uued teadmised, tahtis ta kohe olla nende jagaja, saada nende jagamise eest au ja tänu! Cärolyn ei imestanud, kui itaalia keele õpingud juba kahe kuu pärast katki jäid. Ta ei heitnud seda ka Mihklile ette. Kuni Mihkel Cärolynist hoolis, võis tema käitumist lihtsalt meelelahutusena võtta.
Cärolyn muigas mõrult, kui mõtles oma suhtele Mihkliga praegu. Sellele pilgule, millega Mihkel teda vaatas, kui abordist rääkis. Mingit meelelahutust siin küll enam ei olnud.
Hommikul ei olnud Cärolynil oma olukorrast veel mingit pilti. Ta ootas kärsitult Nella tulekut ja läks talle õue vastu. Uute moodsate kortermajade rajoonis oli võõral lihtne eksida.
„Kuule, sa oled päris kõvasti juurde võtnud,“ mõõtis Nella teda pealaest jalatallani.
„Äkki on mul vabandus? Äkki ma olen rase?“
„Maailma kõige ilusam rase!“ hakkas Nella naerma. Nad kallistasid ja jalutasid Cärolyni kodu poole.
„Päris uhkes kohas elad,“ ütles Nella ringi vaadates.
„Oo jaa. Uhkust siinkandis jätkub.“
Välisukse juures seisis üks kutt, ilmselt kellegi külaline, oodates sisse laskmist. Kostus uksekella kutsuvat heli.
„Kelle juurde te minna tahate?“ küsis Cärolyn. Ta küll ei tundnud oma naabreid, aga selline otsekohene küsimus aitas aru saada, kas tegemist on ikka normaalse inimese, mitte aga näiteks vargaga. Noormees pöördus. Üks Mihkli kannupoistest.
„Väga hea, et sa siin oled. Mul on sulle üks saadetis.“ Kutt ulatas Cärolynile kirja ja läks kiiresti minema. Cärolyn pistis paberi taskusse ja avas välisukse.
Kohe, kui Cärolyn tuppa sai, avas ta kirja. See oli käsitsi kirjutatud ja sisu oli lühike: kahe nädala pärast olgu välja kolitud. Allkiri: Mihkel. Cärolyn tundis Mihkli käekirja ära. Mihklil oli harjumus oma välkideid paberitele kritseldada. Nüüd siis oli järjekordne mõttevälgatus leidnud tee paberile.
„Mõtle, ta saadab mulle kirja! Kirja?! Kes tänapäeval kirja saadab?“ ahhetas Cärolyn.
„Kulleriga,“ täiendas teda Nella.
„Just! Kas sõnumit telefoni oleks palju palutud?“
„Võib-olla tahtis ta olla isiklikum, lähedasem, intiimsem?“ pakkus Nella.
„Jaa, ja eriti intiimne on muidugi sõnum: koli välja,“ naeris Cärolyn. Olukord tundus talle rohkem kui jabur.
„Täiega imelik mees see Mihkel,“ arvas Nella, kui Cärolyn talle oma viimaste päevade sündmustest oli rääkinud. Nella ei olnud Mihklit kunagi kohanud. Alati oli Mihklil olnud mingit tegemist, kui Nella Eestis käis, ja Cärolyn ei kiirustanud neid kahte omavahel tutvustama. Mihkli kuuldes poleks ta ju saanud Nellaga oma naljugi teha.
„Räägi parem endast, ma ei viitsi rohkem sellele mõelda,“ otsustas Cärolyn teemat vahetada. „Kaks nädalat on kolimiseks aega ka.“
„Mis minust? – Ma läksin Gregiga tülli, ütlesin, et sõidan Eestisse. Ja sõitsingi.“
„Mille peale te siis seekord tülli läksite?“ uuris Cärolyn. See, et Nella tüli pärast Eestisse sõitis, oli üllatav. Tavaliselt piirdus ta pärast tülisid pikkade kurtmistega Facebookis.
„Ma ei teagi. Midagi suurt ei olnudki, vanad teemad tõusid jälle üles, lihtsalt lõi kaane pealt.“
„Sinul?“
„Muidugi minul! Mina ju sõitsin siia! – Oot, mis sa arvasid, et… et ta viskas mu välja? – Ei! Ma tulin ise.“
„Päriseks?“
„Ei! Lihtsalt tuulutama.“
„Ma vaatasin jah, et nii väikse kohvriga ju ei koli.“
Nella vaatas hindavalt oma kohvrit ja oli vait.
„Või… või ta jälle lõhkus su riideid?“
„Seekord põletas. Nagu filmis. Kuhjas riided õues grillile, valas süütevedelikuga üle ja – tuld!“
Cärolyn vangutas pead.
„Mõnikord ma mõtlen, miks sa sellisega üldse koos oled?“
