jõukas. Ja seda mitte Eesti, vaid Euroopa mõistes. Samuti teadis Cärlolyn, et pärast leppimist viis Greg Nella poodidesse ja ostis talle uued riided – teinekord isegi paremad ja kallimad kui eelmised olnud olid. Uued riided on küll head, aga mõned asjad saavad ju armsaks!
„Ja ma ei ole kaugeltki ainuke, kelle mees tülitsedes riiete kallale läheb.“
Ka seda teadis Cärolyn hästi.
„Ikkagi on kummaline, et sina ja niimoodi käituv mees.“
„Lõpeta,“ ütles Nella.
Aga Cärolyn ei lõpetanud.
„Riiete lõhkumise mõte on ju mõista anda, et vaata, mida ma teha võin, kui tahan – ma lõhun su riided ära, sa oled nüüd paljas ja tänaval! – Aga mis siis, kui ta enam uusi ei osta ja sa oledki paljas ja tänaval?“
„Päriselt – lõpeta! Ma ju tean, et selline võimalus on olemas. – Aga tead, ma olen päris osavaks muutunud, ma juba tean, kuhu oma paremad riided peita!“
„Nii et nüüd peidad siis riideid ka?“ küsis Cärolyn.
Tüdrukud puhkesid naerma. Peitmine oli neil juba vana teema: nad mõlemad peitsid oma elukaaslaste eest raha. See oli alanud juba ammu, aastaid tagasi, kui Cärolyn veel täisealinegi polnud. Nella oli kusagilt lugenud, et hea nipp säästmiseks on panna iga kord, kui mingi raha saad, sellest kümme protsenti kõrvale. Piisavalt väike summa, et puudust ei tunneks, ent piisavalt suur, kui teinekord vaja on. Nella hakkaski raha kõrvale panema. Tema eeskujul ka Cärolyn. Kuni mõlemad kogesid, et säästmine mehega koos elades peab olema salajane: kõik mehed ei hinnanud rahakogumist („Kogud raha, et minu juurest jalga lasta?“) ja kõigil polnud ka pidevat sissetulekut („Kas sul on kahju mulle raha anda, kui sul on?“). Nii muutuski rahakogumine raha peitmiseks. Kõikidel normaalsetel naistel on kusagil salaraha peidus, olid nad kindlad.
„Nii et sinu lootus Gregiga maja osta luhtus,“ nentis Cärolyn. Nellal oli juba aastaid unistus: oma maja. Kas siis mehega või üksinda, aga ikkagi maja. Väikese murulapi ja kauni lillepeenraga. Nagu kiusuks sattus ta aga meeste otsa, kes armastasid linnaelu ja kortereid ning kes enne laste sündimist polnud kindlasti nõus kuhugi äärelinna kolima. Ei Eestis ega kusagil mujal. Lapsi aga Nella ei tahtnud. Ikka see klassikaline põhjus: maailm pole nii tore paik, et siia enda jaoks kõige kallimat tuua. Muidugi oleks võinud Nella maha müüa oma kesklinnakorteri, kus ta aastaid tagasi Cärolynile peavarju pakkus, ning raha maja sissemaksuks kasutada – kui ikka niiväga maja tahtis. Aga Nella ei raatsinud loobuda mõnesajast eurost, mis rendirahana tema pangakontole laekus, pealegi tahtis ta ju meest ka – keegi peaks seda maja ju ka ülal pidama?
„Ei ole siin midagi veel luhtunud, mul töö käib,“ lõõpis Nella optimistlikult ja küsis vastu: „Aga sinul? Mihkel peaks ju sulle nüüd maja ostma või vähemalt selle korteri sulle jätma – sa ju ootad ikkagi teie mõlema last. Tema aga viskab su hoopis elamisest välja… – Kuule, aga Mihkli vanemad, mida nemad arvavad? Nende poeg jätab raseda naise maha – nii ei saa ju?“
„Ma ei tea, mida nemad arvavad. Ma olen nendega vaid korra kohtunud. See oli nii ammu ka.“
„Ammu? Rase oled sa ju praegu?“ ei saanud Nella aru.
„Ma ei tea, kas nad üldse teavad, et ma olen rase,“ seletas Cärolyn. „Võib täiesti olla, et Mihkel pole neile midagi öelnud.“
„No kuule! Ole ise aktiivsem! Las annavad lapse jaoks raha või midagi.“
„Ma ei lähe ise küll midagi küsima. Meie ainsast kohtumisest piisas, et aru saada: ma ei meeldi neile. – Mul pole ju ei positsiooni ega ambitsiooni.“
„Aa, need vanad „põusi“ ja „ämbi“ jälle platsis!“ keeras Nella asja naljaks.
Mõne hetke olid nad vait, seejärel jäid tuimalt üht televiisorist tulevat jogurtireklaami vaatama.
„Kuule,“ virgus Nella äkitselt. „Mis su enda poolest majast saanud on? Sellest, kus sa kunagi elasid, siis, kui me tuttavaks saime?“
„Jah, tõesti… Ma olin selle täiesti unustanud!“
Aiaga majake linnaservas! Õigemini – pool majast. Ideaalne koht lapse kasvatamiseks! Kuidas ta küll selle unustanud oli?
Järgmisel õhtupoolikul sõitsid Cärolyn ja Nella taksoga Cärolyni kunagisse kodukanti. Aastate jooksul oli talle see koht aeg-ajalt meenunud, aga tal polnud pähegi tulnud siia tagasi kolida. Ametlikult polnud pool maja tema omagi, ta oli siin vaid mitu aastat elanud. Algul koos emaga, ema surma järel mõnda aega ka üksinda, kuni tegemised teda kesklinna ja Eestist kaugemalegi viisid. See maja oli kogu aeg olemas, nagu elav mälestus, mida saad külastada siis, kui tuju tuleb. Mõned aastad külastas Cärolyn seda maja ikka, kuigi jäi järjest sagedamini ja kauemaks eemale. Kuni ükskord jäi nii kauaks eemale, et maja läks täiesti meelest.
Majaomanik oli Cärolyni sugulane Doris, kes oli kunagi mõista andnud, et pool majast kuulub Cärolynile, mis sest, et see tema nimel polnud. Sellepärast Cärolyn poolt maja natuke omaks pidaski.
„Kuule, aga kui seal keegi ei ela, siis on seal kindlasti jube külm,“ ennustas Nella.
Cärolyn kujutas ette lössivajunud uberikku, jäälilled akende ees… Tal hakkas lausa kahju, et on maja unarusse jätnud, hoole ja hoolitsuseta.
„Jõuaks enne ikka kohale,“ arvas Cärolyn, rohkem enda kui Nella kujutluspilte peletades.
Siis meenus Cärolynile, kui palju tema asju omal ajal sinna maha jäänud oli. Paremad riided ja ehted vedas ta loomulikult endaga kaasa, aga mingid vanad albumid, ajalooga asjad… Need olid ju kõik seal! Kas need üldse enam alles on? Ehk on kütmata majas niiskusest hävinud? Võib-olla on Doris maja üldse maha müünud? Nad polnud mitu kuud suhelnud ja ametlikult polnud ju Dorisel mingit kohustust Cärolynile oma tegudest aru anda.
Takso keeras tänavasopikesse ja peatus. Nella tegeles arvega. Segaste tunnetega vaatas Cärolyn maja, mis oli olnud tema kodu. Maja seisis endiselt sirgelt, aknad kuivad. Vaid lippaed maja ümber nägi räsitud välja – värvi koorus siin üsna mehiselt. Teiste majade ümber olid uued tarad. Cärolyn võttis taskust võtme. Võti keerles lukuaugus sujuvalt. – Järelikult on mul endiselt õigus siia tulla, rahustas end Cärolyn ja avas ukse. See kääksatas.
Toas ei olnud soe, ent kaugeltki mitte nii külm, kui võiks olla kütmata majas. Kas keegi elas siin? Cärolyn pani tule põlema. Kõik oli nii, nagu tema lahkudes jäänud oli. Tema kunagine pesa, kus magamas käia. Ta oli mitu korda tube ümber tõstnud ja korra isegi kerget remonti teinud, nii et miski polnud tuletanud ema meelde. Nüüd aga meenutasid vanad riiulid ja toolid just emaga elamise aega.
„Siin oleks nagu aeg seisma jäänud,“ ütles Nella, nagu Cärolyni mõtteid lugedes, ja hüüatas siis: „Mis asjad need siin on?“
Kööginurgas seisid kastid ja karbid mitme käsimüügifirma toodetega. Cärolyni lahkumise ajal neid polnud.
„Siin on mingi ladu või?“ küsis Nella. „Kelle oma, ei tea?“
Cärolyn kehitas pettunult õlgu: tema vana kodu polnudki tühi ja vaba. Alles nüüd märkas Cärolyn, et elamises on palju vähem tolmu, kui mitme aastaga koguneda võiks. Järelikult keegi kasutaski seda maja oma laona.
Nella kummardus kaste lähemalt vaatama. „Oh, siin on paar päris head asja ka!“
Cärolyn
