kastide pärast ilmselt,“ arvas Cärolyn.
Uksekell helises.
„Näe, mul oli õigus – oligi varga-andur!“ naeris Cärolyn ja astus paar sammu ukse poole.
Uksest astus sisse Annika, üle tee elav naabrinaine, pahane ilme näol. Cärolyni nähes naeratas ta rõõmsalt ja tormas teda kallistama.
„Cärolyn! Ma ei ole sind nii ammu näinud! Kui kaua sa pole siin käinud? – Neli aastat? Viis? – Ja mis puhul sa siis täna siia sattusid?“ paristas Annika ja embas Cärolyni hooga. Cärolyn ei osanud reageerida: nad ei olnud iial Annikaga nii hästi läbi saanud, et nüüd nii ülevoolavalt kallistama peaks. Pealegi surus ta end liiga tugevalt vastu Cärolyni kõhtu. Nella vaatas toimuvat kerge hämmeldusega.
Annika tõmbus Cärolynist eemale ja märkas üllatusega tema kõhtu.
„Oi, vabandust… Cärolyn! Palju õnne!“
„Aitäh, aitäh,“ naeratas Cärolyn ja taipas, et need olid tema esimesed sõnad. „Tere ka muidugi.“
„Tere,“ ütles ka Nella.
„Tere jah… Kas sa oled vahepeal mehele läinud?“ uuris Annika Cärolynilt.
„Mitte päris. Aga jah, me oleme koos.“
Nella vilksas Cärolyni poole vaadata ja noogutas tema jutule kaasa. Selge ju, et Cärolyn ei taha Annikaga jagada oma viimaseid uudiseid lapse isa kohta. Teeme näo, et kõik on korras.
Cärolyn vaatas Annikat. See oli viimaste aastatega pisut juurde võtnud ja vanemaks jäänud. – Aga ta on ju vana ka, mingi neljakümnene ehk juba, mõtles Cärolyn.
„Kas keegi elab siin?“ küsis ta Annikalt.
„Ei ela siin keegi, mõned asjad mul mõnikord seisavad siin, mis tuppa ära ei mahu. Lasin, näe, radiaatorid ka sisse panna. Meil on Dorisega kokku lepitud, et ma hoian majal silma peal. Nüüd nägingi, et mingi takso sõitis hoovi ja siis pandi tuled põlema – nii ma siia jooksingi.“
Cärolyn ja Nella vaatasid teineteise poole.
„Varga-andur,“ liigutas Nella huuli ja noogutas. Nad muigasid.
„Mis on?“ küsis Annika häiritult.
„Ei, ei midagi. Nii et…“ Cärolyn otsis jututeemat, et Annika nende muige peale ei solvuks. „Nii et sina siis… hoiad majal silma peal?“’
„Jah!“ oli Annika rõõmus, et oma juttu edasi sai rääkida. „Rain, muide, aitab ka! Ta on meie küla niidumees, niidab peaaegu kõikide muruplatse, kes ise ei saa või ei viitsi.“
„Rain?“ ei uskunud Cärolyn. Annika mees oli talle alati tundunud kui ennast täis töll. „Niisama, vabatahtlikult?“
„Ei, no mingi raha saab ka muidugi. Ühistu maksab. – Kes siis tänapäeval tasuta tööd teeb!“ keeras Annika jutu naljaks. „Aga räägi endast, miks sa siin oled? Tahad koju tagasi tulla?“
„Oli jah selline mõte. Siin on ju aed, loodus… Lapsega oleks siin suvel vist päris lahe.“
„Oi, muidugi on! Mulle meeldib siin väga, sellepärast ma polegi siit ära kolinud. Siin on kõike – natuke metsa isegi on uute majade vahele alles jäänud ja…“ Annika naeratas. „Tule muidugi siia elama!“
„Ma mõtlen veel selle peale. Täna tulin lihtsalt vaatama, et mis siin üldse toimub.“ Cärolyn vaatas tootekastide poole. Annika märkas tema pilku.
„Jaa, need viin ma siit kohe minema! Küll ma neile mingi koha leian!“
„Ma võin su vaeva natuke kergendada, ma tahaksin siit paari asja,“ ütles Nella.
„Jajah,“ kohmas Annika talle ja küsis Cärolynilt uudishimulikult: „Kas sa tuled koos mehega siia elama?“
„Ilmselt,“ noogutas Cärolyn tõsiselt.
„Nii armas! – Mõelda vaid, alles sa olid teismeline, ja nüüd – mees ja laps ja kolid siia tagasi!“
Cärolyn naeratas kohmetult ja kehitas õlgu.
„Poiss või tüdruk?“ uuris Annika edasi.
„Tüdruk.“ Juba esimesel ultraheliuuringul oli arst väikest „kohviuba“ märganud. Kuude jooksul polnud „konksukest“ juurde kasvanud.
„Oh, väikesed tüdrukud on nii armsad!“ õhkas Annika.
„Väikestest tüdrukutest rääkides – kuidas Liis elab?“ küsis Cärolyn. Tema imestuseks ei vadistanudki Annika rõõmsalt edasi, vaid muutus hoopis tõsiseks.
„Kui me Liisist räägime, siis väikesed tüdrukud küll teema ei ole.“
Taas plärises uksekell. Enne kui keegi ukse poole astuda jõudis, astus kööki süsimustade juustega tüdruk. Liis! Cärolyn tundis ta vaevu ära. Liis oli oma emast pikem ja päris kena, aga kuidagi ebakindel ja võlts.
„Tohin ma siis täna välja minna või?“ küsis ta Annikalt, kui tervitused olid vahetatud.
„Sa ei saanud siis oodata, kuni ma kodus tagasi olen?“
„Ma ju ei teadnud, millal sa tuled. Astusid poole jutuajamise pealt uksest välja! Pealegi on mul vaja teistele öelda, kas ma tulen või ei. Teised ju ootavad.“
„Teised, teised,“ osatas Annika. „Ei, sa ei lähe täna kuhugi. Sul on ju veel pooled asjad õppimata.“
„Ma hiljem…“ alustas Liis, aga Annika katkestas teda:
„Ei, see jutt on lõppenud!“
Liis keeras end ringi ja läks tigedalt minema. Ukse lõi tagantkätt prantsatusega kinni.
„Vabandust,“ naeratas Annika hetke pärast kohmetult.
„Pole midagi, arusaadav,“ oli Cärolyn viisakas.
„Tead, Cärolyn, mul on nii raske! Sina olid ikka nii tubli tüdruk, kui sa temavanune olid. Õppisid, koristasid, pesid pesu, kuigi sinu elu oli palju keerulisem!“
Oli jah keerulisem, mõtles Cärolyn. Selle keerulisuse pärast ma siit mingi hetk minema läksingi.
„Aga Liis,“ jätkas Annika. „Ta nagu ei saaks üldse aru, mis maailmas ta elab ja kuidas käituma peab! Nädal tagasi värvis ta oma pea süsimustaks. Nautigu lapsepõlve, mitte ärgu värvigu oma juukseid! Õudne! Nagu mingi emo! Ma ei tea, kuhu selle häbiga minna…“ Annika vakatas ja naeratas. „Olgu, mis ma teid siin segan! Vaadake ringi ja – ja kui sa siia tagasi kolid, ehk aitad mul Liisile mõistuse pähe panna?“
Siis jätsid nad hüvasti. See võttis päris pikalt aega.
„Ütle oma number, ma teen sulle vastamata kõne ja siis on meil mõlemal teineteise numbrid olemas,“ ütles Annika oma telefoni taskust välja võttes. „Ja sa võid mulle ükskõik millal ja ükskõik mille pärast helistada. Nagu vanasti, mäletad, me saime hästi läbi? – Ja nüüd saan ma sulle nõu anda, kui vaja – ma olen ju ikkagi kaks last sünnitanud!“
