tillemate paeltega.
Senimaani on see kõige suurem erinevus LA ja Chicago vahel: kõik tüdrukud on siin kõhnad ja poolpaljad.
Tund oli juba täies hoos ja mul oli imelik seal seista, proovides välja mõelda, kuidas ringi siseneda. Näis, et nad liikusid päripäeva ja rääkisid kõigile, mida nad suvevaheajal tegid. Potsatasin viimaks kahe pika kuti taha lootuses, et nad olid juba rääkinud ja et saan seal varju.
Loomulikult valisin ma valesti.
„Tere kõigile! Caleb,” ütles kutt otse minu ees autoriteetsel toonil, mis justkui eeldas, et kõik juba teadsid seda. Ta hääl meeldis mulle: enesekindel, oma kohas sama veendunud, kui mina kõhklev. „Ma käisin sel suvel Tansaanias, mis oli täiega lahe. Kõigepealt ronisime koos perega Kilimanjaro tippu ja mu reied olid mingi mitu nädalat valusad. Ja siis ehitasin vabatahtlikuna koos ühe rühmaga maakülas koolimaja. Et, noh, teate küll, andsin natuke tagasi. Kokkuvõttes väga tore suvi, aga veel parem on kodus olla. Tundsin Mehhiko toidust väga puudust.” Kui ta oli lõpetanud, hakkasin plaksutama – ta ronis Kilimanjaro tippu ja ehitas koolimaja, jumala eest, muidugi me pidime plaksutama –, aga lõpetasin kohe, kui sain aru, et ma olin ainuke. Calebil oli seljas lihtne hall T-särk ja jalas disaineri-teksad ja ta nägi heidutamatult hea välja, just piisavalt tavaline, et olla selline kutt, kellega võiksin kunagi, ühel päeval, võib-olla, okei, ilmselt mitte, käia. Mitte päriselt kättesaadav, ei, sugugi mitte, minu jaoks liiga kuum, aga ega see fantaasia nüüd nii ennekuulmatu ka polnud, et ei oleks võinud kas või hetkeks seda nautida.
Järgmine oli pikkade juustega poiss mu ees ja ka tema oli armas, oma sõbraga peaaegu võrdne.
Hmm. Võib-olla üllatan end ja mulle hakkab siin siiski meeldima. Minu fantaasiaelu oleks suurepärane, isegi kui päris elu seda ei oleks.
„Nagu te kõik teate, mina olen Liam. Esimesel kuul olin üleval Bay Areas Google’is praktikal, mis oli super. Ainuüksi nende söökla oli reisi väärt. Ja enamiku augustist olin seljakotiga Indias.” Ka hea hääl. Meloodiline.
„Seljakotiga, olid sa jee,” ütles Caleb – halli T-särgiga Kilimanjaro-kutt – ja ülejäänud klass naeris, kaasa arvatud õpetaja. Mina mitte, sest nagu tavaliselt, jäin ma hetke hiljaks. Ma imestasin, kuidas üks keskkoolilaps sai Google’isse praktikale, ning mõistsin, et sellises konkurentsis ei pääse ma kunagi ülikooli. Ja okei, muidugi olin ma ka ametis nende kahe kuti uurimisega ja arutlesin, mis värk nendega oli. Caleb oli Kilimanjaro tippu ronimisest hoolimata üsna selgepiiriline korbipoiss, samal ajal kui Liam oli pigem hipsterlikult lahe. Huviäratav yin ja yang.
„Mida iganes. Okei, ei käinud seljakotiga. Mu vanemad lasid mul minna ainult sel juhul, kui ma ööbin korralikes hotellides, sest, teate küll, kõhulahtisuse oht ja nii. Aga ma tunnen, et sain ikkagi kultuurist hea ettekujutuse ja ülikoolile suurepärase motivatsioonikirja, mis oligi asja mõte,” lausus Liam ning selleks ajaks olin loomulikult järje peal ega hakanud plaksutama.
„Ja sina? Mis sinu nimi on?” küsis õpetaja, kes, nagu hiljem välja tuli, oli härra Shackleman, kehaliseõpetaja, kellele, nagu KE oli hoiatanud, meeldis tüdrukute tagumikke vaadata. „Ma ei mäleta sind eelmisest aastast.” Ei tea, miks ta pidi näpuga näitama, nii et kogu klass mind vaatas, aga pole hullu, ütlesin endale. See oli esimese klassi ülesanne: mida ma suvevaheajal tegin? Kätevärinaks ega südamekloppimiseks polnud põhjust; polnud põhjust tunda, nagu oleksin olnud südamepuudulikkuse varajases etapis. Ma teadsin tundemärke. Olin neid reklaame näinud. Kõik pilgud olid mulle suunatud, kaasa arvatud Calebi ja Liami omad, kes mõlemad vaatasid mind muige ning kahtlusega. Või äkki oli see uudishimu. Ma ei saanud täpselt aru.
„Ee… tere, mina olen Jessie. Ma olen siin uus. Ma ei teinud sel suvel midagi põnevat. Tähendab, ma… Ma kolisin siia Chicagost, aga senikaua töötasin… ee… noh, kaubanduskeskuse Smoothie Kingis.” Mitte keegi polnud päris nii ebaviisakas, et kõva häälega naerda, aga sel korral sain ma nende pilkudest hästi aru. Siiras haletsus. Nemad olid ehitanud koolimaju ja reisinud kaugetesse maadesse, käinud maailmatasemel ettevõtetes praktikal.
Mina olin veetnud oma kaks kuud kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit segades.
Tagantjärele saan aru, et oleksin pidanud valetama ja ütlema, et aitasin Madagaskaril halvatud alakehaga orbusid. Keegi poleks silma ka pilgutanud.
Ega plaksutanud, mis sellesse puutub.
„Oota. Mul ei ole sind nimekirjas,” ütles härra Shackleman. „Kas sa oled lõpuklassis?”
„Ee… ei,” laususin ma ja tundsin, kuidas higipiisk vabanes ja voolas mööda mu näokülge alla. Kiire arvutus: kas selle pühkimine tõmmanuks rohkem või vähem tähelepanu tõsiasjale, et eritasin oma pooridest suures koguses vett? Ma pühkisin.
„Vale klass,” ütles ta. „Ma ei näe väga proua Murray moodi välja, ega?” Nüüd naerdi lausa kõva häälega nalja peale, mis polnud isegi eriti naljakas. Ja kakskümmend viis nägu pöördus taas minu poole, mõõtes mind pilkudega. Sõna otseses mõttes: mõned neist näisid mu suurust hindavat. „Sinu klass on sees.”
Härra Shackleman osutas peahoonele, seega pidin püsti tõusma ja minema jalutama, samal ajal kui kogu klass, ühes õpetaja, ühes fantaasiaid väärt Calebi ja Liamiga, vaatas mind ja mu taguotsa lahkumas. Ja alles hiljem, kui jõudsin oma tegelikku koduklassi ja pidin püsti tõusma ja kogu suvevaheaja värgi uuesti kahekümne viie õpilase ees ette kandma – ning lausuma teist korda sõnad „Smoothie King” võrdväärselt kohkunud kuulajaskonnale –, sain aru, et mu perse küljes oli suur rohututt.
Järele mõeldes, kui palju oli neid, kes võib-olla tajusid mu meeleheidet? Vähemalt viiskümmend, ja oma parema enesetunde nimel on see veel optimistlik prognoos.
Ükskõik kes neist võib olla KE.
Nüüd, tervelt neliteist päeva hiljem, seisan ma oma totaka pruuni võileivakotiga siin sööklas ja silmitsen uut maastikku – kus kõik on läikiv ja kallis (siin sõidavad lapsed päris BMWdega, mitte vanade Ford Focustega, millele on eBayst ostetud BMW logo külge liimitud) – ja ma ei tea, kuhu minna. Olen silmitsi probleemiga, millega on tuttavad kõik uued õpilased läbi aegade: mul ei ole kellegagi istuda.
Mitte mingil juhul ei liitu ma Theoga, oma uue kasuvennaga, kes, kui ma talle kord koridoris tere ütlesin, vaatas minust nii intensiivselt mööda, et ma olen loobunud isegi tema poole vaatamisest. Tundub, et ta on alati koos ühe tüdrukuga, kelle nimi on Ashby (jepp, see on tema pärisnimi), kes näeb välja nagu supermodell keset catwalk’i – dramaatiline gootimeik, ebamugava välimusega disaineririided, tühi lai nägu, roosad turris juuksed. Mulle jääb mulje, et Theo on koolis üks popimaid poisse – ta lööb koridoris kõigiga rusikat kokku –, mis on veider, sest ta on just selline kutt, keda Chicagos oleks narritud. Mitte sellepärast, et ta on gei – minu klassikaaslased FDRis polnud homofoobid, vähemalt mitte avalikult –, vaid sellepärast, et ta on peenutsev. Natuke ülepakutud. Kõik, mida Theo teeb, on teatraalne, muidugi välja arvatud juhul, kui see puudutab mind.
Eile õhtul sattusin temaga enne magamaminekut kokku ja tal oli reaalselt seljas siidist hommikumantel nagu parfüümireklaami modellil. Tõsi, minu põsed olid vistrikukreemiga kaetud ja ma lehkasin teepuuõli järele, mis oli mu enda naeruväärne paroodia vinnilisest teismelisest. Siiski, minul oli piisavalt sündsustunnet, teesklemaks, et ei olnud kummaline, et meie elud olid ühtäkki ja ilma meie nõusolekuta ühendatud. Ütlesin nii sõbralikult, kui oskasin, „head ööd”, sest miks olla ebaviisakas. Ega see meie vanemaid lahku ei aja. Kuid Theo vastas mulle viimistletud ja elegantse mühatusega, millel oli tähelepanuväärne alltekst: sina ja su kullakaevajast isa peaksite mu majast kaduma kus kurat.
