on maha müüdud. Toas, kus ma magasin terve oma elu, on nüüd üks tohutu American Girli nukukollektsiooniga seitsmeaastane. Ma olen sellest ilma nagu ka kõigest muust mulle tuttavast.
Mis tänasesse lõunasse puutub, siis kaalusin oma haleda maapähklivõi-moosisaiaga raamatukokku minna, kuid selle plaani nurjas üks väga karm silt kirjaga: SÖÖMINE KEELATUD. Kahju, sest raamatukogu on siin vapustav, senimaani ainus asi, mille puhul olen valmis tunnistama, et see on parem kui FDRis. (FDRis ei olnudki meil tegelikult raamatukogu. Meil oli raamatukapp, mida kasutati peamiselt amelemiseks. Samas, FDR oli, noh, riigikool. See koht siin maksab mustmiljon dollarit aastas ja minu arved maksab kinni mu isa uus naine.) Kooli brošüüris oli kirjas, et raamatukogu oli annetanud mingi stuudio ninamees, kellel oli äratuntav perekonnanimi – ja toolid on puha uhked, sellised, milliseid näeb kallites disainiajakirjades, mille isa uus naine on kogu majas strateegilistesse kohtadesse poetanud. Ta ise nimetab seda disainipornoks, ühes tolle närvilise naeruga, mis annab selgelt mõista, et ta räägib minuga ainult seetõttu, et ta peab.
Tualetis söömast ma keeldun, sest seda teevad haledad lapsed raamatutes ja filmides ja pealegi on see rõve. Tagaõue on koloniseerinud heidikud ja pealegi ei taha ma võltssõpruse altaril oma kopse ohverdada. On veel see imelik Coffi Cäru asi, mis tavaliselt oleks täpselt minu rida, hoolimata selle tobedast nimest: miks C-d? Miks? Aga kui kiiresti ma sinna ka pärast algebrat jookseks, kaks suurt mugavat tooli on alati kinni. Ühes on too imelik tüüp, kes kannab alati sama vana Batmani T-särki ja kitsaid musti teksaseid ja loeb raamatuid, mis on veelgi paksemad kui need, mis tavaliselt mulle meeldivad. (Kas ta päriselt ka loeb? Või on need raamatud rekvisiidid? No kuulge, kes loeb oma lõbuks Sartre’it?) Teise on vallutanud vahelduvate liikmetega liiga valjusti itsitavate tüdrukute rühm, kes flirdivad Batmaniga, kelle päris nimi on Ethan, mida ma tean ainult seetõttu, et meil on sama koduklass ja inglise keele rühm. (Tollel esimesel päeval sain teada, et ta oli suvel autistlike laste muusikalaagris vabatahtlik. Tema, olgu kuidas on, ei töötanud blenderi taga. Plusspool: ta ei jõllitanud mind sama haletseva pilguga nagu kogu ülejäänud klass, kui ma neile oma ülilahedast smuutitööotsast rääkisin, aga seda ilmselt seepärast, et ta ei suvatsenud minu poole vaadatagi.)
Tüdrukute ponnistustest hoolimata ei näi Batman neist huvitatud. Ta teeb nii vähe kui võimalik – poolkallistus, silma vaatamata korvi andmine – ja ta näib pärast igaühte kahanevat, pingutus maksab talle silmanähtavalt palju. (Tuleb välja, et siin koolis toimub palju kallistamist ja topeltmusisid, üks kummalegi põsele, justkui oleksime pariislased ja kakskümmend kaks ning mitte ameeriklased ja kuusteist ja endiselt igal olulisel viisil kohmakad.) Ei saa aru, miks nad muudkui tema juurde tagasi lähevad, iga kord selles lustimullis, nagu oleks keskkoolis käimine nii kohutavalt lõbus! Tõsiselt, kas seda on vaja korrata? Valdavale enamikule meist ei ole keskkool lõbus; keskkool on lõbu vastand.
Huvitav, mis tunne on rääkida ülivõrretes nagu need tüdrukud: Ethan, sa oled lihtsalt nii naljakas! Tegelt ka. Nagu kõige naljakam!
„Sul on värsket õhku vaja. Tule jaluta meiega, Eth,” lausub üks blondiin ja sasib ta juukseid, nagu oleks ta väike sõnakuulmatu laps. Kuueteistaastaste flirtimine näeb Los Angeleses ja Chicagos ühesugune välja, kuigi ütleksin, et siin on tüdrukud veelgi valjemad, nagu arvaksid nad, et helitugevus ja meeste tähelepanu on omavahel otseses seoses.
„Eih, täna mitte,” sõnab Batman viisakalt, ent külmalt. Tal on tumedad juuksed ja sinised silmad. Armas, kui peaks meeldima too mind üldse ei koti suhtumine. Ma mõistan, miks see tüdruk ta juukseid sasis. Need on paksud ja ahvatlevad.
Aga ta tundub kuri. Või kurb. Või mõlemat. Nagu loeks tema ka päevi, kuniks siit minema saab, ning senikaua ei viitsi ta teeselda.
Kui see midagi väärt on: 639 päeva, nädalavahetused kaasa arvatud. Isegi mina suudan teeselda. Suurema osa ajast.
Mul ei ole olnud võimalust päriselt ilma vahele jäämata vaadata, aga ma olen üsna kindel, et Batmanil on lõua otsas lohk ja on suur tõenäosus, et ta kannab silmalainerit, mis, ehh. Või ehk on tal lihtsalt silmade ümber tumedad sõõrid, mis muudavad need esiletungivaks, sest ta näeb krooniliselt väsinud välja, justkui oleks uni luksus, mida ta ei saa endale lubada.
„Pole midagi,” ütleb tüdruk ja teeskleb, et poisi keeldumine ei teinud talle haiget, kuigi ilmselgelt tegi. Vastuseks istub ta kõrvaltoolile ühe teise tüdruku sülle – veel üks blondiin, kes näeb nii väga tema moodi välja, et kahtlustan, et nad võivad olla kaksikud – ning võltskudrutab temaga. Ma tean, kuidas see etendus käib.
Ma jalutan mööda, tahtes kangesti jõuda pingile kohe ukse kõrval. Üksildane koht lõuna söömiseks, võib-olla, aga samal ajal ka ärevusevaba tsoon. Siin ei saa midagi valesti minna.
„Mida sa passid?” haugatab esimene blondiin minu suunas.
Ja siin nad on, esimesed sõnad, mille mõni õpilane on mulle vabatahtlikult öelnud alates sellest päevast, kui ma kaks nädalat tagasi Wood Valleysse tulin: mida sa passid?
Tere tulemast džunglisse! mõtlen ma. Tere. Tulemast. Džunglisse.
3. peatükk
Siin ei olegi nii jube, ütlen endale, nüüd, kui istun pingil, seljaga Batmani ja nende vastikute tüdrukute poole, söökla ja kogu ülejäänud mu klass turvaliselt nende taga. Ühesõnaga, inimesed on siin õelad. Mis seal ikka. Inimesed on igal pool õelad.
Tuletan endale meelde, milline õnnis ilm siin on. Päike paistab, sest nagu näha, paistab LAs alati päike. Olen märganud, et kõigil õpilastel on disaineripäikeseprillid, ja tavaliselt teeksin ma mõne ninaka märkuse, kuidas inimesed tahavad lahedad välja näha, aga tuleb välja, et nad tõesti vajavad neid. Mina kissitan kogu päeva, üks käsi silmade kohal nagu kulpi lööval skaudil.
Minu kõige suurem mure on see, et igatsen oma parimat sõpra Scarlettit. Tema on mu väljaviskaja, meeter viiskümmend pikk, pooljuut, poolkorealane, ja tal oleks olnud sellele tüdrukule täiuslik vastulöök, midagi teravat ja hammastega. Selle asemel on mul ainult mina: mina ja mu pikaldane reaktsioonikiirus ja mu tulitavad võrkkestad. Olen proovinud end veenda, et suudan järgmised kaks aastat omapäi ära teha. Et kui vajan ergutust, saadan lihtsalt Scarlettile sõnumi ja siis tundub, et ta on lähedal, mitte riigi teises otsas. Ta on kärme reageerija. Tahaksin end lihtsalt selle koha toimimise asjus vähem rumalana tunda. Tegelikult on KE-l õigus: mul on kuhjaga praktilisi küsimusi. Mulle kuluks täiega ära Wood Valley äpp, mis õpetaks mulle, kuidas kasutada lõunasöögikaarti, mis kurat on Wood Valley heategevuspäev ja miks tuleb sel päeval kinnise ninaga kingi kanda. Ja mis võib-olla kõige tähtsam: kellega ei tohi kogemata silmsidet luua. Mida sa passid?
Flirtivad blondiinid jalutavad nüüd mu pingi poole – nende katse Batmani jalutama kutsuda ei kandnud vist vilja – ja itsitavad, kui minust mööduvad.
Kas nad naeravad minu üle?
„Päriselt vä?” sosistab blondim tüdruk narrivalt oma vaid veidi vähem blondile sõbrale ja vaatab tagasi minu poole. Nad on mõlemad ilusad, sellisel õnnelikul ja traditsioonilisel viisil. Säravad värskelt sätitud kollased juuksed, sinised silmad, klaar nahk, kõhnad. Kummaliselt suured rinnad. Lühikesed seelikud, mis, ma olen üsna kindel, on kooli reeglitega vastuolus, ja neli meigikihti, mis ilmselt kanti peale YouTube’i õpetusi järgides. Ma ütlen ausalt: mul poleks midagi selle vastu, olla õnnelik just täpselt sellisel moel, olla too harv teismeline, kes pole pidanud kunagi vistrikuga tõtt vaatama. Minu näol on ka parimatel päevadel midagi, mida mu vanaema on alati mitte kõige leebemalt nimetanud iseloomuks. Minu potentsiaali märkamiseks tuleb kaks, võib-olla kolm korda vaadata. Seda muidugi juhul, kui mul seda üldse on. „Kas sa nägid seda patsikummi?”
Pagan
