sõjatsoon. Mul läheb tarvis oma isiklikku „It Gets Better” videot.
Mu nägu huugab. Katsun sõrmega pead, jah, see on nõrkuse märk, kuid samuti refleks. Minu patsikummiga pole midagi valesti. Ma lugesin Rookiest, et sellised on jälle moes. Scarlett kannab ka vahel ühte ja tema võitis eelmisel aastal parima riietuja tiitli. Võitlen silma tikkuvate pisaratega. Ei, nad ei näe mind nutmas. Unustage ära. Nad ei aja mind nutma.
Kerigu kuradile.
„Kuss, ta kuuleb sind,” ütleb teine ja siis vaatab minu poole, ühtaegu vabandust paluv ning lustlik. Sõbranna õeluselevus on ka talle pähe hakanud. Siis jalutavad nad edasi – tegelikult lausa lendlevad, nagu arvaksid, et neil on publik, kes jälgib ja vilistab. Vaatan selja taha, lihtsalt et kindel olla, aga ei, ma olen siin ainuke. Nad õõtsutavad oma täiuslikke tagumikke vaid minu heaks.
Võtan telefoni välja. Kirjutan Scarlettile. Minul on lõuna, aga temal saab just kool läbi. Ma vihkan, et oleme lahus nii ruumis kui ka ajas.
Mina: Ma ei sobi siia. Kõik on suuruses 32. Või 30.
Scarlett: Oo ei, ära ütle, et me peame hakkama seda SA POLE PAKS asja tegema. Kogu meie sõprus on rajatud sellele, et me pole need tüdrukud, kes peavad seda teineteisele tegema.
Me pole kunagi olnud need, kes on nagu „Ma vihkan oma vasaku käe väikest sõrme! See on nii… kõver”. Scarlettil on õigus. Mul on parematki teha, kui võrrelda end kättesaamatute ideaalidega, mille on kehtestanud ajakirjade kunstilised juhid, kes saavad ühe sõrmepuudutusega reied poole peenemaks teha. Aga ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole märganud, et olen siin pigem suuremapoolne. Kuidas see võimalik on? Kas nad panevad vee sisse lahtisteid?
Mina: Ja blondid. Kõik on. Lihtsalt. Nii. California. Blondid.
Scarlett: ÄRA LASE NEIL END SELLISEKS KEERATA. Sa lubasid, et ei muutu LAks.
Mina: Ära muretse. Selleks, et LAks muutuda, peaksin ma inimestega rääkima.
Scarlett: Pagan. Tegelt? Nii halb?
Mina: Hullem.
Tegin endast oma pooleldi söödud maapähklivõi-moosisaiaga üksi pingil kiire selfie. Aga ma naeratasin, ei teinud pardinägu, ja lisasin hashtag’iks #Päev14. Need blondid oleksid kindlasti huuled prunti ajanud, teinud sellest ühe ma olen nii seksikas pildi ja siis Instagrami pannud. Vaadake, kui kuum ma olen, kui ma oma võileiba ei söö!
Scarlett: Võta patsikumm ära. Selle särgiga on see veits liiga talutüdruk.
Teen juuksed lahti. Selle pärast ongi mul siin Scarlettit vaja. Äkki tema pärast mind polegi varem narritud. Poleks me neljaaastaselt kohtunud, oleksin ilmselt veel suurem nohik.
Mina: Aitäh. Patsikumm on ametlikult läinud. Sama hästi kui põlenud.
Scarlett: Kes see kuum kutt on, kes su pilti pommitab?
Mina: Mida?
Kissitan telefoni suunas silmi. Batman vaatas täpselt siis aknast välja, kui ma nuppu vajutasin. See ei olnud just pommitamine, aga jäädvustatud järeltulevatele põlvedele. Nii et blondil ja blondimal siiski oli publikut. Muidugi oli. Sellistel tüdrukutel on alati publikut.
Mu nägu tõmbub taas punaseks. Vähe sellest, et ma olen suur paks luuser, kes sööb üksi lõunat, ebairooniline patsikumm peas, ma olen ka piisavalt loll, et sellest oma elu imelisest hetkest pilti tehes vahele jääda. Ja veel nunnule poisile, kõigele lisaks.
Teen pildi kõrval olevasse väiksesse kastikesse linnukese. Vajutan nuppu „kustuta”. Oleks vaid kõike muud ka nii lihtne hävitada.
4. peatükk
„T. S. Elioti „Ahermaa”. On keegi seda lugenud?” küsib proua Pollack, minu uus inglise keele süvaõppe õpetaja. Mitte keegi ei tõsta kätt, ka mina mitte, kuigi ma lugesin seda paar aastat tagasi, ajal, mis tundub nüüd nagu mingi hoopis teine elu. Mu emal oli komme luuleraamatuid maja peale jätta, nagu oleksid need olnud osa mõnest salajasest vihjemängust, laiali puistatud, põimunud viited osutamas ei tea millele. Kui mul oli igav, võtsin mõne raamatu tema öökapilt või vanni kõrvalt hunnikust ja avasin need juhusliku koha pealt. Tahtsin lugeda sealt, kust ta oli alla jooninud või servadesse loetamatuid märkmeid kritseldanud. Mõtlesin tihti, miks mõni kindel rida oli kulunud kollasega esile tõstetud.
Ma ei küsinud temalt kunagi. Miks ma temalt ei küsinud? Üks halvimaid asju kellegi surres on meenutada kõiki neid kordi, kui me ei küsinud õigeid küsimusi, kõiki neid kordi, kui me rumalalt eeldasime, et meil on aega terve maa ja ilm. Ja see ka: seda aega ei tundu üldse nii väga palju. See, mis järele jääb, tundub nagu miski tehislik. Mälestuste ülesäritatud vaimud.
„Ahermaas” oli mu ema esimese lause alla jooninud ja märkinud selle kahe pillava tärniga: „Aprill on julmim kuu.”1
Miks on just aprill kõige julmem? Ma pole kindel. Viimasel ajal tunduvad nad kõik omamoodi julmad. Praegu on september: teravad pliiatsid. Uus aasta ja samas üldse mitte uus aasta. Lubadusteks ja uuteks algusteks on ühtaegu liiga vara ja liiga hilja.
Mu ema pappkarpidesse pakitud raamatud hallitavad nüüd ühes Chicago hoiuruumis, nende lõhnav paber muutumas niiskeks ja tolmuseks. Ma ei luba endal mõelda sellele ega asjaolule, et kõik mateeria laguneb. Et kogu see allajoonimine oli tühi töö.
„See on neljasaja kolmekümne nelja realine poeem. Ehk siis, mis, umbes nelisada kolmkümmend neli säutsu?” Selle peale naerdi. Proua Pollack on noor – äkki hilistes kahekümnendates – ja veetlev: leopardimustrilised retuusid, nahast lahtise nina ja kiilkontsaga kingad, käisteta siidsärk, mis jätab ta tedretähnilised õlad katmata. Ta on paremini riides kui mina. Üks neist õpetajatest, keda kõik õpilased on vaikimisi nõustunud austama, võib-olla isegi imetlema, sest tema elu ei näi nii hoomamatu. Ta on äratuntav.
Mu esimesel päeval tutvustas ta mind klassile, aga ei sundinud mind püsti tõusma ja midagi enda kohta ütlema nagu kõik ülejäänud õpetajad. Taktitundeline proua Pollackist mind sellest häbistamisest säästa.
„Ühesõnaga, „Ahermaa” on raske. Väga-väga raske. Nagu ülikooli tasemel raske, aga ma arvan, et te olete selleks valmis. Kas te olete selleks valmis?”
Kõlavad mõned loiud jah-id. Mina ei ütle midagi. Praegu pole veel vaja näidata, kui suur nohik ma olen.
„Ei-ei. Te oskate paremini. Kas te olete selleks valmis?” Nüüd kõlavad täis hõisked, mis on üsna muljet avaldav. Ma arvasin, et inimesed erutuvad siin ainult riietest ja US Weeklyst ja kulukatest reisidest oma ülikooli motivatsioonikirjade kirjutamiseks. Võib-olla kandsin ma nad liiga kiiresti maha. „Olgu, kuulake nüüd, kuidas me seda teeme. Te moodustate kaheliikmelised tiimid ja igal nädalal järgmise kahe kuu jooksul võtame selle luuletuse koos läbi.” Oo ei. Ei. Ei. Ei. Teate, mis on uueks õpilaseks olemisest veel hullem? Uus õpilane, kellel on vaja paarilist. Pagan.
Lasen silmadel klassiruumis ringi käia. Theo ja Ashby istuvad ees ja see on kindel, et Theo oma kasuõde hädast välja ei aita. Kaks blondiini, kes minu üle enne nalja tegid, istuvad mu paremal käel. Tuleb välja, et nende nimed on Crystal (blond) ja Gem (blondim), mis oleks hirmnaljakas, kui nad nii vastikud ei
Siin ja edaspidi kasutatud Paul-Erik Rummo tõlget raamatust “Ahermaa ja teisi luuletusi”, lk 13. Hortus Literarum, 1999.
